Salaaed. Frances Hodgson Burnett
et hüppas peaaegu tagasi.
„Barney!” hüüdis ta. „Siin on üks laps! Laps, täitsa üksi. Sellises kohas! Helde taevas, kes see on?”
„Olen Mary Lennox,” vastas väike tüdruk, ajades end kangelt sirgu. Tema arvates oli mehest väga hoolimatu nimetada ta isa maja „selliseks kohaks”. „Jäin magama, kui kõik olid kooleras, ja ärkasin alles äsja. Miks keegi ei tule siia?”
„See ongi laps, keda keegi kunagi pole näinud!” hüüdis mees, pöördudes oma kaaslase poole. „Ta on täiesti unustatud.”
„Miks mind on unustatud?” küsis Mary jalgu trampides. „Miks keegi ei tule?”
Noor mees, kelle nimi oli Barney, vaatas talle otsa väga kurvalt. Maryle paistis koguni, nagu oleks ta silmi pilgutanud, et pisaraid tõrjuda.
„Vaene väike lapsuke!” ütles ta. „Pole enam kedagi, kes tuleks.”
Nii kummaliselt ja järsku kuulis Mary, et tal pole enam ei isa ega ema, et nad on surnud ja öösel ära viidud ning et vähesed pärismaalastest teenijad, kes polnud surnud, olid põgenenud majast nii kiiresti kui võimalik, ilma et ühelegi oleks meenunud, et on olemas ka missie-sahib. Seepärast oligi kõik nii vaikne ning majas polnud tõesti kedagi peale tema ja väikese sahistava mao.
2
Maryle oli meeldinud oma ema eemalt vaadata ning tema arvates oli ema väga ilus, ent kuna ta teadis temast väga vähe, oleks võidud vaevalt loota, et ta oleks ema väga armastanud või temast puudust tundnud, kui ema oli surnud. Tõepoolest ei tundnud ta emast üldse puudust, ning et ta oli endassesüvenenud laps, mõtles ta ainuüksi endale nagu alati. Kui ta oleks vanem olnud, oleks ta kahtlemata olnud väga mures, jäädes üksi maailma, kuid ta oli väga noor, ning et tema eest oli alati hoolitsetud, siis arvas ta, et see sünnib ka edaspidi. Oma mõtteis soovis ta vaid teada, kas ta satub nüüd kenade inimeste juurde, kes on viisakad tema vastu ja annavad talle igas asjas järele, nagu olid teinud ayah ja teised pärismaalastest teenijad.
Ta teadis, et ei jää inglise vaimuliku majja, kuhu teda oli algul toodud. Ta ei tahtnudki jääda. Inglise vaimulik oli vaene ja tal oli viis peaaegu ühevanust last, kes kandsid kulunud rõivaid, tülitsesid alati ning näppasid üksteiselt mänguasju. Mary vihkas nende korratut elamut ja oli nende vastu nii halb, et paari päeva pärast ükski ei soovinud temaga mängida. Teisel päeval olid nad andnud talle hüüdnime, mis teda hirmsasti vihastas.
See oli Basil, kellele see kõige enne oli pähe tulnud. Basil oli väike poiss häbematute siniste silmadega ja ülespoole pööratud ninaga ning Mary vihkas teda. Mary mängis omaette puu all, nagu ta oli mänginud päeval, mil puhkes koolera. Ta tegi mullakünkaid ja teid aia jaoks ning Basil tuli, seisis lähedal ja vaatas pealt. Äkki hakkas ta mängu vastu huvi tundma ning esitas omalt poolt soovituse.
„Miks sa ei aseta sinna üht kivihunnikut, oletades, et see on kunstlik kalju?” küsis ta. „Sinna keskele,” ning ta kummardus Mary üle, osutades kohta.
„Mine ära!” karjus Mary. „Ma ei taha poisse. Mine ära!”
Hetkeks Basil vihastas, siis hakkas tögama. Ta tögas alati oma õdesid. Ta tantsis ringi ümber Mary, tegi grimasse, naeris ning laulis:
„Preili Mary, jonnijüri,
kuidas kasvab sinu aed?
Hõbekelli, saialilli –
kõiki ühte ritta säed.”
Ta laulis seda nii kaua, kuni ka teised lapsed seda kuulsid ja kaasa laulsid. Mida kurjemaks Mary muutus, seda enam laulsid nad „preili Mary, jonnijüri”, ning kogu aja, mil Mary nende juures viibis, nimetasid nad teda „preili Mary, jonnijüri”, kui rääkisid temast üksteisega ning sageli ka siis, kui tema endaga kõnelesid.
„Sind kavatsetakse nädala lõpul koju saata,” ütles Basil Maryle. „Ning meil on hea meel.”
„Minul on kah hea meel,” vastas Mary. „Kus on kodu?”
„Ta ei tea, kus kodu on!” sõnas Basil seitsmeaastasele omase põlastusega. „Inglismaal muidugi. Meie vanaema elab seal ning meie õde Mabel saadeti tema juurde möödunud aastal. Sina ei lähe oma vanaema juurde. Sul polegi vanaema. Sa lähed oma tädimehe juurde. Tema nimi on söör4 Archibald Craven.”
„Ma ei tea temast midagi,” vastas Mary nipsakalt.
„Tean, et sa ei tea,” vastas Basil. „Sa ei tea midagi. Tüdrukud ei tea kunagi midagi. Kuulsin, kui isa ja ema rääkisid temast. Ta elab määratu suures, üksildases vanas majas maal ning keegi ei lähe ta lähedusse. Ta on nii kuri, et ei laseks kedagi enda ligidale, ja ega keegi ei lähekski, kuigi neid lubataks. Ta on küürakas ning ta on hirmus.”
„Ma ei usu sind,” ütles Mary. Ta pööras poisile selja ja toppis sõrmed kõrva, sest ta ei tahtnud enam kuulda.
Kuid hiljem mõtles ta palju selle üle. Ning kui proua Crawford ütles talle samal õhtul, et ta sõidab paari päeva pärast Inglismaale oma tädimehe, söör Archibald Craveni juurde, kes elab Misselthwaite’i mõisas, näis Mary nii kiviselt ja kangekaelselt ükskõikne, et nad ei teadnud, mida temast mõelda. Nad püüdsid temaga lahked olla, kuid Mary pööras vaid pea kõrvale, kui proua Crawford patsutas ta õlale.
„Ta on nii inetu laps,” ütles proua Crawford hiljem kaastundlikult. „Aga ta ema oli nii ilus inimene. Tal olid ka kenad kombed, aga Maryl on need kõige eemaletõukavamad, mida olen kunagi ühe lapse juures näinud. Lapsed nimetavad teda „preili Mary, jonnijüri”, ning kuigi see on neist üleannetu, tuleb sellest paratamatult aru saada.”
„Kui ta ema oleks toonud oma kena näo ja kenad kombed sagedamini lastetuppa, võib-olla oleks Mary ka õppinud mõningaid keni kombeid. Nüüd, kus see vaene ilus naine on lahkunud, on väga kurb mõelda, et paljud inimesed üldse ei teadnudki, et tal oli laps.”
„Usun, et ta vaevalt kunagi vaataski oma lapse poole,” õhkas proua Crawford. „Kui amm suri, polnud kedagi, kes oleks korrakski väikesele olendile mõelnud. Mõtle, kõik teenijad jooksid minema ja jätsid ta ihuüksinda sinna mahajäetud majja. Kolonel McGrew ütles, et ta pidi peaaegu lakke hüppama, kui avas ukse ja leidis väikese seismas üksi keset tuba.”
Mary tegi läbi pika teekonna Inglismaale kellegi ohvitseri naise hoole all, kes viis oma lapsi sinna kooli. Ta oli niivõrd tegevuses omaenda väikese poisi ja tüdrukuga, et oli üsna rõõmus, kui võis Mary Londonis üle anda naisele, kelle söör Archibald Craven oli talle vastu saatnud. Too naine oli Misselthwaite’i mõisa majapidajanna ja ta nimi oli proua Medlock. See oli tüse naine väga punaste põskedega ja teravate mustade silmadega. Ta kandis erelillat kleiti, musta siidmantlit mustadest pärlitest ääristusega ja musta kübarat lillade sametlilledega, mis seisid püsti ning värisesid, kui proua Medlock pead liigutas. Maryle ei meeldinud ta sugugi, ent kuna inimesed väga harva talle meeldisid, siis polnud selles midagi erilist. Pealegi oli silmanähtav, et ka proua Medlock ei pidanud Maryst palju lugu.
„Ausõna! Ta pole suuremat väärt!” ütles ta. „Ning me oleme kuulnud, et ta ema oli iludus. Ta pole sellest palju lapsele pärandanud, eks ole, proua?”
„Võib-olla muutub ta kenamaks, kui kasvab,” vastas ohvitseriproua heatahtlikult. „Ta näojooned on kaunis korralikud, kui tal oleks vaid sõbralikum ilme ja ta poleks nii kollakaskahvatu. Lapsed muutuvad väga palju.”
„Ta peaks tublisti muutuma,” vastas proua Medlock. „Misselthwaite pole aga sugugi koht, kus lapsed paranevad – kui soovite teada!”
Nad arvasid, et Mary ei kuule neid, sest ta seisis hotellitoas, kuhu nad olid läinud, teistest veidi eemal akna all. Ta vaatles mööduvaid omnibusse, sõidukeid ja inimesi, ent kuulis väga hästi, ning see jutt tegi teda väga uudishimulikuks oma onu ja ta elukoha vastu. Milline koht see küll on ja milline on ta isa õe mees? Mis tähendab küürakas? Ta polnud kunagi ühtki küürakat näinud. Võib-olla neid Indias üldse ei olnud.
Sestsaadik kui ta elas võõraste juures ja tal polnud enam oma
Söör – inglise keeles kirjutatakse „sir” – alamaadli tiitel Inglismaal; härra.