Pobeda 1946. Ilmar Taska
s see niisugune on? mõtles mees ja vaatas kirja saatmise kuupäeva. Kiri oli juba mitu kuud vana. Ta võttis karbist paberossi Sport, litsus selle pika tühja pappfiltri sõrmede vahel kokku ja pistis huulte vahele. Ta süütas paberossi, surus selja mugavamini vastu toolileeni ja luges kirja veel kord.
Kallis Alan!
Enne sõja lõppu heideti pomm ooperiteatrile.
Ma ei olnud seekord laval. Seal toimus hoopis suurejooneline balletietendus nimega „Kratt”. Sarviline, kes lavalt eluga pääses, jooksis oma punases kostüümis üle teatriesise väljaku linna. Pealtnägijad vahtisid leekides rahvusooperit ja sealt välja jooksvat saatanat, mõistes, et Dostojevski sortsid on linna tunginud. Need sortsid on seniajani siin. Nad on vahepeal paljunenud ja neid tuleb iga päev juurde. Nad on linna üle võtnud, kuigi nad enam ooperilaval ei tantsi. Ka mina ei laula seal enam, sest lava pole. Kultuurimajades ja kinodes ei kavatse ma Aidat ja Carmenit laulma hakata. Las laulavad sortsid seal Dunajevski marsilaule. Mõtlen ikka oma Londoni Rinaldole…
Sinu Aida
Mees pani kirja kulmu kortsutades käest. Ka tõlge tundus puine. Oleks vaja tööle võtta rohkem keelteoskusega neide, mõtles ta. Ta võttis kätte musta läikiva trofeesulepea, keeras selle lahti ja märkas rahuldustundega, et tint ei olnud selles veel kuivanud. Kolmas Reich oli hävinud, kuid nende sulepea töötas.
Ukselävele ilmus sekretär ja keerutas oma maniküüritud sõrmede vahel võtit.
„Toodi kohale!” hüüatas Anna rõõmsalt. Mees tõukas end lauast eemale ja kargas püsti. Ta krahmas Anna käest võtme ja tormas trepist alla. Siin hoovil seisis see au ja uhkus. Uhiuus auto nimega Võit. Mees tegi Pobeda1 ukse lahti ja istus sisse. Nahkiste krudises ja vedrutas ta all mõnusalt nagu buržuide sohva. Ta ajas selja sirgu ega löönudki pead lakke ära. Hoplaa! Ka põlvedele oli ruumi ja jalgu sai peaaegu välja sirutada. Mees mõõtis silmadega kõrvalistuja koha laiust ja lasi end külili. Nüüd nägi ta autot teisest rakursist, armatuurlaua alt. Paistsid mõned traadijupid ja konarlik värv. Ikka ei saa lahti tsaari aegsest Potjomkini külast, mõtles ta ja muigas. Siis keeras ta end selili. Siin võib isegi magada või kellegagi hullata. Mees kergitas kulme ja muheles. Pole vaja isegi tagaistmele ronida. Mees ajas end uuesti istukile ja haaras kahe käega kinni peenest roolist. Ta silmitses oma hoolitsetud käsi roolil ja tundis, et see masin allub igale ta käeliigutusele. Jah, tema oli tüüri juures. Ta kehitas end ja heitis pilgu auto tahavaatepeeglisse. Niisuguse näoga oleks ta võinud olla näitleja. Nüüd tuli tal aga mängida argielu rahvateatris.
Mees vajutas jalad pedaalidele ja keeras süütevõtit. Mootor urahtas nagu karu. „Mmmm,” mõmises mees rahulolevalt. Mootori hääl oli tugev ja paljutõotav. Mees mängis gaasipedaaliga ning mootor urises kord räigemalt, kord taltunumalt. Ta kuulas dresseerija sõna. Teda polnud vaja provotseerida.
Kuhu ma nüüd sõidan?arutles mees, lasi siduri lahti ja keeras siis aeglaselt väravast välja. Et pääseda mööda sisserändajatest, kes ummistasid oma pampudega väravatagust, pidi ta sõitma mööda tänavaserva. Suurem auk teepervel raputas autot. Ei loopinud meest peaga lakke ega raputanud ta sisikonda nagu teised vanad autod. On sel ikka head amordid, mõtles mees. Ta pööras paremale elumajade poole. Linnaäärsed majad olid ikka veel varemeis ja talvetolmuga kaetud, soojale ilmale vaatamata alles külmast porist ärganud. Kõikjal oli sõjaaegset prahti, otsekui sõda poleks kunagi lõppenud. Linn nägi välja nagu räsitud naine. Uhiuus läikiv auto libises sellest läbi nagu võõrkeha teiselt planeedilt.
Mees keeras tahavaatepeegli õigeks, kohendas pükse jalgade vahelt, et sinna tekiks rohkem ruumi, ja lisas gaasi.
Poiss pidi jälle vait olema. Isa ütles kulmu kortsutades nagu alati: „Ära räägi nii kõvasti.”
„Tema võib rääkida,” sekkus ema, „aga sina pead vait olema ja mitte oma bassihäälega põristama.”
Aga milleks üksinda rääkida, mõtles poiss, kui isa ei tohi vastata ja ema ei taha vastata.
Tuba oli pime ja nukker. Poiss ronis aknalauale ja piilus kardina vahelt välja. Ka tänav oli hämaravõitu ja märg. Ometi paistsid naabermaja akendest ähmased tuled ja poiss nägi liikuvaid varje. Seal joosti, mängiti, võib-olla isegi naerdi.
Ema ütles talle vaiksel noomival häälel: „Lükka kardin ette tagasi.”
Poiss oli kurb, et isa on tusane, ema aga alati millegi peale pahane. Ema aina askeldas, tegi süüa, pesi nõusid, triikis pesu, pühkis põrandaid, kudus sokke. Alati vaikides. Talle ei meeldinud, kui poiss naeris, hõikas või midagi temalt küsis. Veel vähem meeldis talle, kui isa seda tegi. Tema ei tohtinud üldse rääkida. Ei ukse ega akna juurde minna. Ta pidi end alati kõigi eest peitma, aga poisiga ei tahtnud ta kunagi peitust mängida. Ta istus või lamas tagatoas ja luges vanu halvasti lõhnavaid raamatuid. Ükskord oli poiss leidnud vana fotoalbumi, milles olid pildid emast ja isast, kus nad naersid ja olid ilusad.
„Nüüd te näete hoopis teistsugused välja. Koledad,” oli poiss öelnud, mille peale ema tal albumi käest võttis ja kõrgele riiulile pani, et poiss seda enam kätte ei saaks.
„Mul on igav,” ütles poiss isale. Isa suitsetas ega tõstnud pilku mingilt vanalt ajakirjalt, mille lehed olid kollaseks läinud.
„Tahad, vaatame pilte tankidest ja soomusautodest?” küsis isa. Neid pilte oli poiss aga juba lõputult näinud ja teadis iga soomusauto marki peast.
„Kas ma tohin välja mängima minna?”
„Mine siis,” lausus isa pilku tõstmata.
„Aga mitte majast kaugele,” manitses ema närviliselt triikrauaga vehkides.
Poiss haaras juba mütsi ja tuiskas välja kargesse õhku. Ta ronis teisel pool tänavat asuva puuriida otsa ja istus riidast välja küünitavale jämedale puurondile, mis kõikus tema raskuse all. Lõpuks ometi oli ta jälle juhiistmel tagasi. Ta pani mootori käima, lükkas käigu sisse ja tundis, kuidas buss hakkab tema all liikuma. Ta kiigutas end plangul augulist teed mööda sõites ja tema bussi hääl muutus käikude vahetamisel aina valjemaks. Kui ta niimoodi sõitis ja teekonarustega võitles, märkas ta tänava lõpus kahte lähenevat tuld. Talle sõitis aeglaselt vastu imeuhke läikiv auto. See oli uhiuus ja beeži värvi.
„Psss,” vajutas poiss naelapead, et bussiuksed avaneksid. „Lõpp-peatus! Palun kõikidel reisijatel väljuda.”
Vastu sõitev Pobeda oli teisel pool tänavat peatunud. Poiss ronis puuriida otsast maha ja astus südame põksudes Pobedale uudishimulikult lähemale. Ta oli ka varem näinud ilusaid autosid, aga ükski neist polnud nii särav ja uus. Selles istus pikka kasvu hallis mantlis mees, kes oli poissi märganud ja vaatas talle avalalt naeratades otsa. Ta ei väljunud autost ega lülitanud mootorit välja. Poiss lähenes autole ja mõõtis seda iseteadliku pilguga. Ta tegi ringi ümber auto, kummardus auto taga ja nuusutas summutist tulevat heitgaasi. Isegi see lõhnas imehästi. Mees keris autoakna alla ja kallutas pea aknast poisi poole: „Kas sa tahad saada automehaanikuks?”
„Ei, bussijuhiks,” vastas poiss.
„Siis ju sõiduautod sind eriti ei huvita?”
Poiss liikus auto külge pidi mehele lähemale, tõusis kikivarvule ja kiikas aknast sisse. Armatuurlaual põlesid värvilised tuled ja istmed olid kaetud nahaga.
„Kas tahad sisse istuda?” küsis mees poisile sõbralikult silma pilgutades. Poiss teadis, et ta ei tohi võõrastega rääkida, aga niisugusesse autosse istumine oli väärt keelust üleastumist. Ta võis ju lihtsalt istuda ja vaikida. Onu tegi ukse lahti, sirutas välja oma sooja käe ja tõmbas poisi istmele. Ta vaatas poisile kavalalt otsa ja vilgutas tema rõõmuks armatuurlaua lampe.
Onu naeris. Ta juuksed olid kenasti kammitud ja habe aetud, mitte nii nagu isal. Raske oli vaikides istuda, kui niisugune lõbus onu tahtis juttu rääkida. Ja nii nad lobisesidki natuke – autodest.
Siis uuris onu: „Mis su nimi on? Kus sa elad?” Nendele küsimustele poiss ei vastanud. Sellistele küsimustele oli ema keelanud vastata. Ta ei saanud aru miks, kuid ema ja isa ei lubanud tal võõrastega rääkida. Poiss sirutas käe välja ja katsus auto rooli. See oli külm, kumer ja sile. Kui hea oleks sellest kinni hoida, mitte nagu tollest kaikast, millega ta bussi
Sõiduautot GAZ-M20 Pobeda toodeti Nõukogude Liidus 1946– 1958.