Pobeda 1946. Ilmar Taska
lauluhääle peaaegu kaotanud. Nüüd tuli tal kuulata teiste laulmist. Kõige kaunimalt laulis Johanna – tema südamesopran raudse eesriide taga, Eestis. Tema hiline valuline armastus. Kas juba liiga hiline? mõtles Alan. Tema laulu kaja ei ulatunud enam Alanini. Midagi tuleb ette võtta.
„Jäänud on üks minut,” teatas helirežissöör.
Alan silmitses sekundiseieri kindlameelset, kuid jäika astumist ümmargusel kellarattal ja ootas punase tule süttimist. Keha pingestus harjumuslikust erutusest, justkui seisaks ta stardipakul spordivõistlusel. Nüüd! teatas punane lamp stuudio tepitud kangaga kaetud seinal.
„Good Evening! This is the BBC News from London. I am Alan Hanley. Otseülekanne BBC stuudiost. Õhtused uudised Inglismaalt ja kogu maailmast,”
luges Alan sundimatul tõsisel häälel.
Piip-piip. „Me alustame oma saadet katkendiga härra Churchilli kõnest, mille ta pidas Ameerikas…”
kostis raadiokastist Alani hääl.
Johanna surus kõrva vastu pulseerivat kõlarikangast ja kuulas pingeliselt. Mürarohkes eetris oli raske jälgida sõnade mõtet, kuid peamine oli kuulda armastatud mehe häält. Raadiolaine kõikus ja heli kostis justkui ookeanisügavusest. Sagedus ei olnud kunagi puhas. Johanna kruttis ettevaatlikult raadio heledast puust nuppu, püüdes kõikuvale raadiolainele järele ujuda.
„Szczecinist Balti mere ääres kuni Triesteni Aadria mere ääres on üle kogu kontinendi laskunud raudne eesriie. Selle taga asuvad kõik iidsete Kesk- ja Ida-Euroopa riikide pealinnad: Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia.
Kõik need kuulsad linnad ja nende elanikkond, mis paikneb niinimetatud Nõukogude sfääris, ei allu ühel või teisel kujul mitte ainult Nõukogude mõjule, vaid suures osas Moskva üha kasvavale kontrollile…”2
Alani hääle vibratsioon tungis Johanna kõrva trumminahast otse ajju, rinda ja südamesse, segunes seal pumbatava verega ja alustas oma ringlust kogu kehas. Nii hea oli lasta sellel pulseerida ja veidi väsinud südant soojendada. Alanilt ei ole jälle ammu kirja, mõtles Johanna. Või on nad läinud kaduma… või ootasid oma järge tsensori laual, liimipoti järjekorras? Ta oskas lugeda taasliimimise jälgi ümbrikutel, märgata kleepääre kortse ja paksemat liimiriba.
Johanna väristas õlgu ja vaatas akna poole. Aken oli kinni, kuid Johanna tundis tõmbetuult.
Kui hea oleks, mõtles ta, kui Alani embus kaitseks mind ka praegu nähtamatu tuule eest. Johanna tundis, et see idatuul puhus nüüd tugevamini, kui ta eales oleks osanud arvata. Puhus ka läbi majaseinte ja kinniste akende ning kuskil ei olnud end enam varjata.
Mees vaatas tüdinult enda ees laual mahukat kausta võõrkeelsete kirjadega, mis olid salajase postikontrolli osakonnast talle edasi saadetud. Siis pööras ta pilgu laua teisel nurgal ootavale arreteerimiskäsule, mis ootas allkirjastamist. Sõda on lõppenud, aga vaenlasi on ikka veel palju, mõtles mees. Surma said alati valed inimesed. Vaenlased oleksid võinud hukkuda ja põgenikud paatidega põhja minna… Aga siis oleks ta pidanud endale valima uue elukutse. Mehe silme ette kerkis kasvav toimikute virn tema kontori laual. See kasvas ta vaateväljas laeni ja hakkas lakke auku uuristama.
Mees heitis pilgu kellale ja vilistas. Kuigi ta oli osakonna ülem, võis ta ka ise operatiivtööd teha. Talle oli kõik lubatud, kui see vähegi teenistusala kohustustega kokku sobis. Üks esimesi uusi Pobedasid oli tema kätte usaldatud. Preemiaks eeskujuliku töö eest. Ta oli targem ja osavam kui teised. Ka kavalam ja kenam. Ta meeldis nii omadele kui vaenlastele. Ta polnudki enam kõige pikem mees või see, kes ühiskonda ära ei mahu ja keda peaks peajagu lühendama. Nüüd võis tema teistelt päid maha võtta. Kuid edu kergus oli näiline. Kõige taga oli ränkraske töö. Tuli olla karm, nupukas ja loogiline. Töö nõudis ka fantaasiat ja mängulusti. Uue autoga oli tore uusi objekte otsida. Kõigepealt tuli sonkida poris, käed mustaks teha. Siis võis neid seebiga pesta ja puhaste sõrmede vahele võtta oma lemmiksulepea, et värskelt trükitud vahistamis- ja läbiotsimisorderitele allkirju anda. Tema otsustas, kes sureb, kes elab. Keda tuleb umbrohuna lillepeenrast välja rookida ja keda asemele istutada. Missuguseid lilli võib nuusutada või süüa.
Mees katsus taskus autovõtit ja tõusis otsustavalt toolilt. Oli aeg auto amorte jälle auklikul teel katsetada. Pole viga, varsti ehitame pommiaukudesse suured sammaste ja tornidega majad, paneme sinna elama uued inimesed. Kinnitame uute telefonipostide otsa valjuhääldid, kust kostab sütitavaid laule ja kihutame uude, tumehallist asfaldist lõhnavasse tulevikku, mõtles mees ja manas silme ette värskelt värvitud majade fassaadid, rohelised muruvaibad, purskkaevud, kirjud lillepeenrad ja Stalini suure pronksist kuju.
Poiss istus jälle puuriidal ja sõidutas reisijaid.
„Ettevaatust, uksed sulguvad. Järgmine peatus: Tondi.”
Ta tõstis pilgu tahavaatepeeglisse ja pidi veel kord naela peale vajutama, et ust avada. Keegi isa moodi mees oli hõlmapidi ukse vahele jäänud. Psss, vajus uks sisinal lahti. Poiss kortsutas kulmu. Ärgu hüpaku bussile viimasel hetkel!
Poiss ei mõistnud, miks isa oli nii kiirustades kuhugi rutanud, et polnud temaga isegi hüvasti jätnud. Muidu oli ta istunud tagatoas ega kiirustanud kunagi kuhugi.
Nüüd märkas poiss tänavanurga tagant sisse keeravat Pobedat. Psss, vajutas ta kiiresti uksenuppudele ja hüppas puuriidalt maha. Enam polnud aega reisijatele korraldusi anda ega hüvasti jätta.
Ta kiirustas autole vastu. Onu lehvitas talle läbi esiklaasi ja parkis auto puude varju kaugele tänava äärde.
„Tere, bussijuht,” kostis tuttav naerune hääl. Mees lükkas kõrvalistme ukse hooga lahti ja sirutas oma suure käe välja. Hea oli sellest kinni krabada ja auto soojale istmele hüpata. Onu plõksas raadionuppu ja sealt hakkas voolama mahedat muusikat, mis täitis kogu kabiini.
„Mis uudist, sõber?” küsis onu ja vaatas poisile rõõmsalt otsa.
Poiss ei tahtnud onu tuju rikkuda, kuid ta südamel oli raske. Oleks olnud nii hea seda onule puistata.
„Kõik on hästi, ainult isa läks ära ja ema nutab,” lausus ta reipa häälega.
Onu raputas murelikult pead. „Siis peaks kindlasti ema lohutama,” vajus ta hetkeks mõttesse.
„Ma ei tea, kuidas…” vaatas poiss abiotsivalt onu poole.
Mees kruttis raadionuppu. Keegi onu laulis unistaval häälel: „Kas mäletad ehk veel, kui pisarsilmil andsid käe…”
„Tead, ma oskan emasid lohutada,” lausus onu otsusekindlalt ja vaatas poisile rõõmsalt otsa.
Poisi näkku ilmus lootusesäde.
„Aga selleks peame välja mõtlema uue mängu ja hoidma jälle saladust.” Mehe silmad süübisid vastust oodates poisi omadesse.
Poiss noogutas pead.
„Ütleme talle, et sa jooksid mu autole ette ja ma tõin su koju. See viib ta mõtted mujale… ja nii me saame omavahel tuttavaks.”
Poiss oli veidi segaduses. Auto ette polnud hea joosta. Ta ei saanud onu mõttest päris hästi aru, aga ju siis onu teadis paremini, kuidas emaga rääkida.
„Imelik ju, kui võhivõõras mees uksele koputab ja kohe lohutama kipub,” selgitas mees.
Poiss noogutas veel kord. Onul oli õigus.
„Ära ütle, et sa mind tunned. Nii on parem.”
Mees sirutas oma käe poisi poole. „Kui oled nõus, siis lööme käed!”
Hea oli onu soojast käest kinni haarata ja seda tugevasti raputada. See polnud niiske nagu emal.
Nad hüppasid autost välja ja poiss lõi kõva pauguga ukse kinni.
„Jõudu sul on,” naeris onu, „aga mitte nii kõvasti…”
BBC News Broadcast, 1946.