Pobeda 1946. Ilmar Taska
murdvates voolujoontes. Tõeline iludus.
Nüüd mõistis naine korrapealt poisi vasikavaimustust.
Mees tegi autoukse galantselt lahti ja poiss hüppas kärmelt sisse. Mees jäi ukse kõrvale aupaklikult seisma, et ka naine sisse aidata.
„Las ta istub ees,” ütles naine. „Ma võin taha istuda.”
„Ei, ei,” ütles mees, „me mahume kõik kolmekesi ette ära.”
Autoiste lõhnas veel värske naha järele. Armatuurlaual läikisid niklist nupud ja ümmargune spidomeeter.
Huvitav, keda ta selle autoga muidu tööasjus sõidutab, mõtles naine.
Mees naeratas uhkelt naisele ja välgutas silmi. Ta lükkas käigu rooli alt sisse ja auto võttis pehmelt kohalt. Poiss naeratas veelgi uhkemalt ja keeras raadionuppu.
Venekeelne marsilaul hakkas kõvasti mängima, nii et naine võpatas. Kuidas küll poisid kõiki nuppe kohe tunnevad ja teavad?
Mees asetas ise käe raadionupule ja kruttis selle teisele lainele.
„Täällä soi Radio Helsinki,”kõlas krõbisevast raadiost. Muhe diktor juhatas sisse õdede Andrew’de laulu „Bei Mir Bistu Shein”.
Poiss laulis kaasa, sõnu mõistmata. Ka mees liitus lauluga. Tal oli ilus tenor ja ta pidas isegi viisi. Mees heitis lõbusaid pilke vaheldumisi kord poisile, kord naisele. Auto vuras läbi eeslinna kevadiste tänavate mingis seletamatus kerguses.
Naine silmitses oma õnnelikku poega ja rõõmsat autojuhti ning taamal aias mööda libisevat kirsipuud ja oleks tahtnud jälle nutta. Rõõm polnud tema pärisosa ja perekonnaõnnest oli ta äsja ilma jäänud. Mis siis nüüd minuga toimub? Kas kõik võib korduda? Ta teadis, et see polnud võimalik.
Mees heitis talle jälle kelmika pilgu ja laulis: „Please let me explain – bei mir bist du shein.”
Naine naeratas kohmetult.
Mees lõi käega takti ja viitas siis uljalt tagaistmele: „Meil on tagumine iste tühi, kas võtame veel mõned su sõbrad peale?”
Naine raputas pead. „Mul ei ole ühtegi sõpra alles. Kõik on läinud… või ära viidud. Asemele on tulnud inimesed, kelle keeli ma ei mõista.”
Naine tabas mehe pilgus uue terava läike.
„On ajad,” ohkas mees ja lasi parema käe rooli küljest lahti. Ta tõstis poisi käed roolile. „Nüüd juhime koos!” Poiss kilkas rõõmust.
Naine vaatas aknast välja, et silma valguvat pisarat varjata. Mehe kirkad sinised silmad ja poisi helisev naer olid nii ilusad, et tegid haiget. See ei saanud olla tõsi, et ühe käega võeti ja teisega anti. Auto sõitis läbi teeaugu, kuid see ei põrutanud nagu tavaliselt. Auto vaid õõtsus kergelt ja nahkiste vedrutas.
Mehe käsi võttis kinni naise randmest ja pigistas seda kergelt. See ei olnud kuiv ega niiske, ei külm ega kuum. See lihtsalt hoidis tema kätt mingis turvalises kindluses.
Mees naeratas ja lasi oma valgetel hammastel jälle välkuda. Naine vaatas teda ega tahtnud erutuda, kuid tundis, kuidas mees seda temas ometi tekitas. Need võõrad hambad olid puudutanud ta huuli ja nahka. See mees suutis teda üleni täita.
Otse ees vilkusid punased tuled. Rongiülesõidukoht. Tõkkepuu langes teele ette ja kellad helisesid hoiatavalt.
Poiss jooksis rõõmsalt mööda tuba ja imiteeris Pobeda häält.
„Brõmm-brõmm-brõmm, tõstame tuure,” hüüdis ta. „Tsss, ja nüüd pidurdame. Meie ette on ilmunud vaenlase tank.”
„Tankidest me enam ei räägi,” ütles ema vahele. Ta solistas köögivalamus nõudega.
„Aga see Pobeda on ju tore auto, eks!”
„On küll,” lausus ema ja kohendas põlle. Poiss jooksis rooli hoides ema juurde ja hüüdis: „Tuut-tuut, eest ära!”
„Sa võid ümber sõita,” ütles ema ega liikunud paigast. Ta keeras kraani lahti. Sealt purskas laia joana vett.
„Oi, vihma hakkas sadama, kojamehed tööle! Viit-vaat!” Poiss tegi käega liigutuse, imiteerides aknapuhastajate liikumist.
„Kas sa tead, ema, et kui onu esimest korda kojamehed tööle pani, siis ma ehmatasin päris ära!”
Ema pani taldriku käest ja vaatas poisile otsa.
„Aga täna ei sadanud ju vihma…”
Poiss jäi seisma. Ta tundis end ebamugavalt. „Tuut tuut… aga võib-olla veel hakkab sadama.” Poiss sõitis köögist välja. Ta kuulis, kuidas ema kraani kinni keeras ja oma põrandalaudadel sahisevates toasussides talle köögist järgnes. Nüüd on asi pahasti, mõtles poiss. Ta oli onule lubaduse andnud. Sõna tuleb pidada.
„Millal sa onuga veel sõitmas käisid?” küsis ema selja tagant.
Poiss oli lubanud onule saladust hoida, aga emale ei olnud ka hea valetada. Ta tegi lihtsalt auto häält ja sõitis ära vannituppa. Ema tuli talle järele.
„Oota,” ütles ema. „Vaata mulle otsa. Millal te sõitsite onuga vihma käes?”
Poiss lõi silmad maha. „Polegi vihma sadanud. Ei sõitnudki. Ta lihtsalt näitas, kuidas seda teha.”
Ema näkku oli tekkinud pinge. „Millal?”
„Ma ei mäleta.”
Ema haaras poisist kahe käega kinni, kükitas maha, ta nägu lähenes poisi silmadele. Ema nägu oli kahvatu ja tõsine. Ta vaatas poisile puurivalt otsa. „Millal ta sulle seda näitas?” küsis ema.
„Ma ei saa sulle sellest rääkida.”
„Miks?”
„See on saladus,” vastas poiss. Poiss tundis ennast ema käte vahel ebamugavalt. Ta püüdis lahti rabeleda, kuid ema hoidis teda kõvasti kinni.
„Minu ees ei ole sul vaja salatseda,” ütles ema kurjalt. „Mis sa onule veel rääkisid?”
„Mul ei tule meelde.”
Poiss tundis, kuidas tal hakkab silmanurgas kipitama. Vägisi tahtis nutt peale tulla.
„Kas sa jooksid ta autole ette?”
Nüüd tundis poiss, kuidas pisarad vallutasid kogu ta näo ja toa. Poiss noogutas ja siis ka raputas pead. Ta ei tahtnud siin enam seista ja emale otsa vaadata. Ta ei tahtnud valetada ja ei tahtnud ka lubadust murda. Ta ei teadnud, mida teha.
„Meid on ainult kaks järele jäänud, meil ei tohi olla teineteise ees saladusi,” ütles ema värisevatel huultel.
Poiss kartis, et kui ta pühendab ema saladusse, siis kaotab ta onu ja särava Pobeda. Ta vajutas huuled tugevasti kokku ja otsustas mitte enam rääkida. Ta tundis end äkki väga halvasti. Ta süda oli kerkinud kurku ja pea tahtis lõhkeda.
Ema väljus vannitoast.
Läbi praokil ukse nägi poiss, kuidas ema läks kapi juurde ja võttis selle otsast kohvri. Ta lõi selle keset tuba lahti ja hakkas palavikuliselt asju pakkima.
Kas ka ema läheb nüüd ära ja jätab mu maha? mõtles poiss.
Nutt pitsitas ninas.
Ta tundis hirmu ja süda hakkas veelgi rohkem pekslema. Ta lükkas vannitoa ukse lahti ja hüüdis:
„Kas ka sina lähed nüüd minema?”
„Me mõlemad läheme minema,” ütles ema ja pani kohvrisse poisi jaki.
„Aga varsti tuleb onu ja me läheme Pobedaga sõitma,” protesteeris poiss.
Ema pööras ümber ja vaatas teda pika hetke.
„Täna läheme me kahekesi sõitma trammiga.”
Ta keeras ringi ja jätkas asjade pakkimist. Poiss