Pobeda 1946. Ilmar Taska
poolõe järeltulijat. Kuid see negatiivne mõte ei häirinud tema hästi voolitud näojoonte viisakat mahedust. Nüüd siis oli talle langenud kaela lapsehoidmise kohustus, mida ta oli alati elus püüdnud vältida. Selleks polnud siiani kunagi aega ega võimalust. Tal oli olnud liiga palju muret iseendaga, et seda jagada veel väikese olevusega.
Etendused, ringreisid, kleidiproovid, intervjuud, seltskonnaelu ja tema inglise härrasmees Alan – kõik nõudsid oma aja. Mis oli sellest kõigest järele jäänud? Lagunenud ühiskonna armetud riismed ja uusasukate pealetulv. Ta jumaldas Tatjana aariat „Jevgeni Oneginis”, aga talle ei meeldinud need uued militaar-Tatjanad, kes siin Kadriorus oma ohvitseridega ringi patseerisid. Talle ei meeldinud uued sõnad, mis olid tunginud Puškini keelde, need uued nõukogude väljendid, mis kõlasid võltsilt igas keeles, ka vene keeles. Need demagoogilised fraasid, läbipaistvad valed tungisid nüüd ka eesti keelde. Mida valjemalt mängiti tänaval megafonidest rõõmsaid marsse, seda hallimaks ja vaesemaks muutus ümbritsev reaalsus. Ja mis oli saanud Alanist? Ka Londonit oli pommitatud nii nagu Tallinnatki. Kas nende armastus oli puruks pommitatud, rusude alla mattunud? Varakevadel oli saabunud viimane kiri. Tema vastus, tema „Tatjana kiri” ei olnud jõudnud aga ilmselt adressaadini. Alan võis ta lihtsalt unustada, maha jätta, kui temalt ei tulnud enam elumärki. See, mis kadus silme eest, võis kergesti kaduda ka mälust. Või jõudsid kirjad kohale ja Alan lihtsalt ei vastanud?
Johanna oli kirja oodates jalutanud läbi Kadrioru pargi Russalkani, et näha silmapiiril valget laeva. Nagu madam Butterfly. Russalka monumendi otsas oli ingel näidanud talle oma kuldse ristiga suunda. Ta oli vaadanud merele, kuid polnud näinud ei suitsuvinet, valget purje ega ka hukkunud laevavrakki. Tulevik ei olnud veel määratud. Johanna oli astunud Russalka kivitrepist alla ja pööranud pea tagasi ingli poole. Ingel oli mattunud pimedusse, kuid tema kuldne rist helkis ikka igast rakursist.
Poiss vähkres unes ja lükkas palja jala suleteki alt välja. Johanna kohendas pitsidega ääristatud tekki. Ta ei teadnud, kas poisil on külm või soe. Ta ei teadnud lastest üldse mitte midagi. See poiss võis talle saada hukatuseks. Kui ta isa oli hiljuti arreteeritud ja ta ema põgenes oma NKVDkallimate eest, milliseks võib siis kujuneda mu enda süüteoparagrahv? Kurjategijate lapse tahtlik varjamine? Iga päev läks inimesi kaduma. Kas nüüd siis on minu kord?
Poiss tegi silmad lahti ja vaatas uneseguselt tädile otsa.
„Kas sa tead, armas, kus sa oled?” küsis Johanna ja tekitas näole oma armuliku ilme.
Poiss pööritas silmi ja vaatas toas ringi.
„Jah, Johanna juures. Kus ema on?”
„Sa oled tädi Johanna juures,” parandas Johanna poissi viisaka naeratusega. „Ema läks välja ja jättis su minu hoolde.”
Nüüd tekkis poisi näkku tõsine mure. „Aga ma ei saa siia jääda.”
„Miks?” küsis Johanna ja võttis poisi käest kinni.
Poiss tõmbas oma käe ära.
„Ma pean koju minema. Mulle tuleb üks onu külla!”
Selle poisi vanemad ei ole küll aega raisanud oma lapse kasvatamisele, mõtles Johanna, kuid naeratas endiselt. „Ei, täna ei tule sulle keegi enam külla. Küllap su ema selle asja korda ajab.”
Poiss hakkas kingi jalga panema. Ta vaatas aknast välja. „Kas ma tohin aeda minna?”
„Ei, kallis.”
Johanna tõmbas kardinad ette. Ma ei saa teda ju välja lasta. Mida naabrid ütlevad? Kelle laps see nende puu otsa on roninud? Ja kuhu ma seda last peidaks?
„Siin kodus on ka huvitav. Me võime sinuga ooperiaariaid kuulata ja pildiraamatuid vaadata.”
Poiss vaatas pettunult tädile otsa ja vajus kössi.
„Stramm!” ütles Johanna. „Noorhärrad peavad maast madalast õppima istuma sirge seljaga.”
Johanna hakkas lauda katma. Ta pani ümmargusele lauale valge laudlina ja võttis kapist välja serviisi, millel olid kuldsed ääred. „Tuleb säilitada vormi, et sisu lõplikult kaduma ei läheks,” ütles Johanna ja heitis poisile tähendusliku pilgu.
Poisi silmi tekkis ilusaid tasse ja taldrikuid vaadates huvi. Oli lootust saada midagi paremat kui igapäevane tangupuder. Ta istus laua taha ja kõlgutas ootusärevalt jalgu.
„Kohe sööme õhtust.”
Johanna tõstis kuldäärega taldrikule paar leivakuivikut ja tükikese soolapekki.
Alan kuivatas salvrätikuga suud. Mitmekäiguline õhtusöök oli olnud liiast ja nüüd vaatles Simon juba magustoidumenüüd.
„Kas võtaks vabastatud naabrite auks mousse au chocolat’d või ile flottante’i3?” küsis ta Alanilt nöökivalt. „Sina igatsed vist taga ainult oma pliine moosiga?”
Alan naeris ta kohatu nalja üle rohkem, kui oleks tahtnud. Ta oli oma heategija Prantsuse restorani õhtusöögile kutsunud. Viisa oli viisakust väärt. „Eestis on väga head pannkoogid kohupiimaga,” lõpetas ta naeru.
„Millega?” küsis Simon. „Muide, rääkides Eestist, ma kardan, et sind sinna ei lasta. Pead oma laululinnuga Punasele väljakule rendezvous’ kokku leppima või Gorki pargis piknikut pidama.” Nähes, et Alan näost ära vajus, lisas ta reipalt: „Pole midagi. Panete tekikese puu alla ja puhkate. Häda on ainult selles, et ilma tõlgita sind kuskile ei lasta. Niisiis, ménage à trois.”
Simon kihistas jälle naeru, kuid nüüd ei suutnud Alan talle enam viisakalt järgneda. Kas tõesti on olukord muutunud nii hulluks, mõtles ta ja küsis: „Kas poleks võimalik taotleda Eesti külastust mõnel heal ametlikul ettekäändel?”
„Eestit ei ole enam olemas,” vastas Simon tõsinedes. „Meil ei ole seal enam diplomaatilist esindust, kellelgi pole enam Eestiga diplomaatilisi suhteid. See on Venemaa ääreala. Reisida saab veel ainult Moskvasse, ja sedagi raskustega.”
Simon võttis klaasist sõõmu veini ja jätkas silmi tõstmata: „Me saame sulle korraldada saatkonnatöötaja külastuse Moskvas. Sa pead maksma ette hotelli, transpordi koos juhiga, söögid, Lenini mausoleumi külastuse koos giidiga, kallis lõbu…” Simon muigas, tegi pausi ja tõstis nüüd silmad Alanile: „Sulle määratakse sealtpoolt saatja, kes ei taha sind hetkekski üksi jätta. Välismaalastele on ilma tõlgisaatjata ringiuitamine keelatud, „turvalisuse” pärast.”
Alan tundis, kuidas õhk oli väljunud ta kopsudest ja suud avades ei tulnud sealt häält. Ta köhatas, hingas sügavalt sisse ja lausus: „Kuidas ma talle teate saadan? Kirjad ei näi läbi minevat.”
„Saadame kirja diplomaatilise postiga Moskva saatkonda ja nad postitavad siis selle vale nime all kaunis nõukogude ümbrikus tänavapostkastist õigele aadressile.”
„Ja kuidas ta mulle vastuse saadab?”
„Ta kirjutab kohalikule aadressile ümbrikul… Muidugi on see kõik riskantne. Kui sa temaga ametlikku kohtumist nõuad, siis töödeldakse teda.” Simoni pilk muutus nüüd eriti selgeks, pudelist veinist hoolimata. Ettekandja oli tulnud laua juurde.
„Välismaalastega suhtlemine võib nüüd Nõukogude kodanikule sekeldusi kaasa tuua. Ülekuulamisi, värbamiskatseid…” ütles Simon ja tõstis silmad pika valge prantsuse põllega kelnerile.
„Kas härrad soovivad midagi magusat?” küsis kelner.
„Une profiterole, s’il vous plaît,”4 lausus Simon ilma aktsendita.
„Une café… just a black coffee,”5 teatas Alan justkui maa alt kostva häälega, milles polnud enam BBC diktori kõla. Alanil käis pea ringi ja ta ei teadnud, kas selle karusselli peatamiseks piisab mustast kohvist. Põhjuseks ei olnud alkohol. Tema puhul mitte
Šokolaadi mousse või ujuvad saared. (pr)
Üks profitrool, palun. (pr)
Üks kohv. (pr) … ainult must kohv. (ingl)