Sigmund. David Messer
stusele
väike ülepingutus
Seda lugu poleks olemas, kui kirjastuse ACT „Vremena” väljaannete peatoimetaja Jevgenia Larina poleks mulle ükskord helistanud ja soovitanud mul kirjutada raamat.
„Kirjutage Freudist!” andis ta mulle idee, olles teadlik minu ametist.
„Freudist?!” Mõte tundus mulle hiilgav. „See on mu lemmikteema!” kinnitasin toimetajale vaimustusega.
Aga pärast vestluse lõppu jõudis mulle kohale: „Mu lemmikteema?! Kui silmas pidada Freudi, siis minu puhul on see küll väike ülepingutus!”
Võib tunduda kummaline, kuid sel hetkel ei teadnud ma Freudist peaaegu mitte midagi. Kliinilise psühholoogia kursust läbi võttes olime üsna põgusalt kuulnud tema õpetuse põhiseisukohtadest. Kogu mu ettekujutus Freudist piirdus tema kohta kuuldud banaalsete naljadega ja selle ainsa faktiga, et ta oli psühhoanalüüsi teooria ja meetodi looja. Mulle aga piisas sellestki, et igal sobival hetkel viidata „vanaisa Freudile”, lisades tavaliselt veel kaks sõna: „mu armsale vanaisale Freudile”. Selles võis peituda kübeke ambitsioonikust, kuid peamine oli siiski mu enese seletamatu sümpaatia Freudi vastu. Seda lihtsalt nii tema välimuse, silmapaistva mõistuse kui ka liigutava sentimentaalsuse tõttu. Ja nii oligi, et isegi Freudi kohta suurt midagi teadmata ütles miski mu sisimas, et just temast ma tahaksingi raamatu kirjutada.
Juba samal päeval sündis peamine süžeeliin ja ka esimene peatükk „Kummaline patsient”. Minu idee kohaselt lahkus Freud maisest elust enne talle ette nähtud aega ja seetõttu naasis ta meie päevil Londonisse, et saada vastuseid teda piinavatele küsimustele. Alles peale selle peatüki kirjutamist hakkasin Freudi eluloolisi andmeid koguma. Milline oli mu vapustus, kui selgus, et minu väljamõeldud sündmused, kohad ja nimed haakuvad Freudi tegeliku eluga! Ta suri mõnes mõttes tõepoolest enne ettenähtud aega ja ka London ei osutunud juhuslikuks valikuks. Jah, ma ise elan seal, aga see oli ka Freudi viimane elupaik. Isegi mõnedel väljamõeldud nimedel, mis ma oma tegelaskujudele andsin, olid, nagu hiljem selgus, oma prototüübid ka Freudi tegelikus elus. Tema kolleeg oli dr Joseph Pollack, Bertha oli Freudi kuulsa patsiendi Anna O. tegelik eesnimi, Sally oli Freudi isa esimene naine, nimi Lora aga kõlab väga sarnaselt Freudi teise tuntud patsiendi Dora nimega. Oma sissejuhatavas pihtimuses kurdab minu tegelane dr David Pollack, et ta on „juba 44-aastane ja tal on kõik olemas”, paar päeva hiljem lugesin esmakordselt Freudi ütlust, et ta on „juba 44-aastane, kuid vaene nagu kerjus”. Muidugi oleksin võinud püüda leida alateadvuslikke selgitusi nendele müstilistele kokkulangevustele, millest ma raamatu kirjutamise ajal midagi ei teadnud. Kuid see, et ma olen nende justkui juhuslike kokkusattumuste puhul aus nii enda kui ka lugejate vastu, annab mulle piisavalt alust suhtuda nendesse märkidesse vaikse austusega ja spekuleerimata.
Mis kogu mu loosse puutub, siis see on nagu uni, kus reaalsed kohad ja sündmused põimuvad fantaasia ja väljamõeldistega. Kuid vaevalt oleks see häirinud inimest, kes ei kartnud allutada endale inimteadvuse kõiki tahke, inimest, kes suurema osa oma elust elas võõraste salajaste ihade ja motiivide keerises. Ajuti tundus mulle, et ma ei mõtle seda kõike välja, vaid lihtsalt panen kirja loo, mille on kavandanud ja ette ära otsustanud keegi teine.
Võib-olla seepärast sündiski see raamat ühe hooga, minu võimeid arvestades ikka väga kiiresti. Ja kui mind esialgu vaevasid kahtlused valitud žanri ja süžeede osas, siis pärast raamatu valmimist valdas mind tunne, et just selline see pidigi saama. Ma olen lõputult tänulik saatusele, mis lasi mul Freudi lähemalt tundma õppida. Olen väga rõõmus, et ta ei valmistanud mulle pettumust. Vastupidi, nagu selle raamatu tegelane dr Pollack, tahaksin ka mina Freudile tunnistada: „Ma oleksin uhke, kui mul oleks selline isa, nagu olete teie, Sigmund.”
viimane süst
Ma mäletan selgesti seda 1939. aasta septembriööd. See sööbis teravalt mu mällu ega jäta mind kuni viimse hingetõmbeni. Lõppeva päeva hilisel õhtul sain oma lähedaselt sõbralt Max Schurilt, mu armsaima õpetaja Sigmund Freudi raviarstilt, ootamatu teate, et Freud palub mul võimalikult kiiresti enda juurde tulla. See teade tegi mu väga ärevaks. Kohutavast aimdusest vaevatuna kiirustasin Hampsteadi, Maresfield Gardensi majja 20, kus juba maja trepil oli mul vastas Freudi noorem tütar Anna. Tema sõnatust pilgust aimasin, et tragöödia, mille lähenemist me kartsime ja mida oma lootustes olime eemale tõrjunud, oli nüüd kätte jõudmas. Vaevu märgatav kohmetus Anna näos andis tunnistust, et tema tunded minu vastu polnud veel lõplikult kustunud. Kunagi nooruses oli meil armuromaan. Kuid tookord, et oma õpetajaga mitte tülli minna, olin ma sunnitud eelistama teist naisterahvast. Nüüd aga, andmata märku, et meie tunded olid endiselt vastastikused, säilitasin ma külma vere ja kiirustasin inimese juurde, keda truult armastasin.
„Vabandage mu väljanägemist, kallis sõber Ernest!” tervitas Sigmund mind rõõmsalt, kuid jõuetult, püüdes end tugitoolist üles ajada.
„Palun, Sigmund, ärge vaevake end liigsete liigutustega!”
Kiirustasin tema juurde ja aitasin tal tagasi istuda.
Ta oli äärmiselt vaevatud ja kurnatud väljanägemisega ja häbenes ilmselt oma põsel olevat haava, kuid vaatamata abitusele ja valule, mida pahaloomulise kasvaja retsidiiv talle põhjustas, säilitas ta oma harjumuspärase väärikuse ja viisakuse. Mina aga tundsin suurt kergendust, et mu kartus näha teda juba suremas oli olnud meeleheitest põhjustatud ja ekslik.
Freud pööras armastava pilgu enda kõrval seisva tütre poole: „Anna, kallis laps, ma olen sulle tänulik, et sa olid nõus mu piinad lõpetama.”
Seda kuuldes laskus Anna tema kõrvale põlvili ja suutmata pisaraid tagasi hoida, puudutas huultega isa jõuetult rippuvat kätt. Sigmund silitas kergelt tütre juukseid, pilgus piiritu õrnus. Tütar vaatas teda nukralt, nagu vaadatakse lähedast inimest viimast korda, taipas aga isa lahkest pilgust tema sõnatut soovi, tõusis ja läks toast välja.
„Mis siin toimub?” küsisin ma hädiselt ja ehmunult, vaadates paluvalt Maxi poole, kuid tema vaid langetas pilgu, jättes ilmselt midagi ütlemata.
„Kallis Ernest, ma olen otsustanud,” kuulutas Sigmund nukralt ja pidulikult, ajades lõua jonnakalt ette.
„Otsustanud?” pomisesin ma nõutult.
„Seda haigust ma ei võida. See on võtnud mult kogu jõu ja moonutanud mu ihu…” Ta jäi mõneks hetkeks nukralt vait.
„Te teate ju,” jätkas ta siis nagu endamisi ja mõtlikult, „et ma olen alati olnud realist. Kui ma oleksin usklik nagu mu ametikaaslased, oleks mul ehk seda katsumust lihtsam taluda.”
„Te olete alati olnud mehisuse ja kindlameelsuse eeskuju!”
Ma püüdsin teda ergutada, meenutades, et see suurmees polnud kogu elu jooksul saatuse üle kaevanud. Ta oli viimase kuueteistkümne aasta jooksul teinud läbi kolmkümmend kolm operatsiooni ja oli alati keeldunud valuvaigisteid võtmast, et nende mõju ei ähmastaks tema mõistust, mida ta hindas kõrgemalt kui oma füüsilist tervist.
„Tänan, mu ustav sõber,” sõnas Freud nukralt naeratades ja vajus taas mõtteisse.
„Kui ilmnesid esimesed haiguse tunnused, küsisin ma tohtrilt, milline on tema prognoos kasvaja edasise arengu kohta, ja ta vastas: „Keegi ei saa igavesti elada.” Ta veenis mind, et operatsioon on lihtne. Kui ma oleksin algusest peale teadnud diagnoosi kohta tõtt, kui ma oleksin suutnud ette näha, mis mind järgnevate pikkade aastate jooksul ees ootab, oleksin otsustanud astuda selle sammu juba varem… Et lahkuda väärikalt.”
„Sigmund, ma ei saa teist hästi aru… Millest te räägite?!” Selline jutt oli mind ärevusse ajanud.
„Minu tungival palvel tegi doktor Schur mulle viimase ööpäeva jooksul kaks morfiumisüsti. Mu organism on surmavalt nõrgenenud. Kolmandat süsti see vastu ei pea.”
„Sigmund, ma palun teid…” laususin ma taibates, mida ta mõtleb.
„Mul pole õigust oma armsatele inimestele koormaks olla,” kostis Freud, ajades ennast tugitoolis istukile. Tema piinast vaevatud nägu reetis, kui suurt pingutust nõudis talt iga liigutus.
„Te teate ju, kui valus see mulle on, et mul pole enam võimalik praktiseerida ja oma tööd teha… Kuid veel suuremat valu teevad mulle lähedaste kannatused, mida minu seisund neile põhjustab. Ma näen kallite inimeste piina, seda, kuidas