Sigmund. David Messer
meenutada.
„Cheryl, palun saada see härra välja,” ütles David assistendile ja palus ise Russelil kabinetti astuda.
„Kas see polnudki Woody Allen?! Aga kes siis?” päris Russel mõistmatult.
„Pole aimugi,” ühmas David ja lisas ärritatult sosistades: „Mingi vanamees… Täiesti võimatu kuju.”
Ta istus oma tugitooli ja jätkas siis juba lahkemalt: „No nii, Russel!”
Russel heitis vilunult kušetile, sirutas jalad üle selle ääre ja hakkas neid närviliselt viibutades erutatult lobisema. Mehe olekust jäi mulje, et ta pole seniajani Arthuri rollist välja tulnud.
„Tead, ma mõtlesin hiljuti ühte asja. Mis siis, kui see minu soov avaldada kuidagi avalikule arvamusele mõju ja muuta sündmuste kulgu, vabastada inimesed parlamendiliikmete mõju alt, kui … Kui see ongi mulle ette määratud?! Sest kui oletada, et…”
„Oota-oota! Ära kiirusta!” katkestas David teise vada, tundes pettumust, et pole suutnud märgatavat edu saavutada. „Esiteks, heida pikali. Hästi! Ja nüüd mulle tundub, et me oleme jõudnud tagasi meie jutuajamise tuuma juurde. Mina kontsentreeruksin rohkem meie viimasele kohtumisele. Kas sa saad mulle rääkida oma tunnetest pärast meie viimast vestlust?” palus David leebelt, kuid tungivalt.
„Arvan, et saan küll,” pomises Russel murelikult, püüdes pingsalt meenutada nende viimast vestlust.
„Suurepärane!” kuulutas David.
Ta jälgis veel mõnda aega Russeli sõnadevoolu, kuid tundis end juba selle monoloogi keskel kuidagi häiritult. Tal hakkas talumatult häbi oma talitsematuse ja jõhkruse pärast, selle pärast, kuidas ta oli kummalist vanameest rünnanud. Miks ta oli niimoodi teinud? Mis teda nii raevu ajas? See polnud talle ju üldse omane. Isegi kui see vanamees oli juhuslikult tema juurde sattunud poolearuline fantaseerija, isegi kui ta oli šarlatan – see ei õigusta mingil moel tema enda käitumist. Halb tunne, et õigustamatut ülbust pole võimalik heastada, ei andnud talle rahu. Lõpetanud kiiruga Russeli seansi, ütles ta Cherylile, et teda täna enam rohkem ei tülitataks, ja lahkus kliinikust. Jõudnud tänavale, sammus ta hajameelselt oma Bentley poole ja jäi äkki seisma, tundes erakordset kergendust. Ta nimelt nägi, et bussipeatuse varikatuse all istus üksik vanamees. David läks kohmetult tema juurde, teadmata, millest vabandamist alustada.
„Ta polnud kunagi selle sõidu pärast teie peale pahane,” lausus vanamees äkki ja vaatas Davidile nukralt otsa.
„Kuidas, vabandage?” David oli jahmunud.
„Teie vend. Michael. Ta polnud teie peale pahane.”
David kahvatus ja vaatas vanahärrale otsa, silmis meeleheitlik küsimus. „Kuidas ta võib seda teada?!” vilksatas tema peas hinge jäiselt pitsitav mõte. Michael oli Davidi kaksikvend. Nende isa, edukas insener, armastas anda poistele matemaatilisi ülesandeid, veendes neid, et see arendab kõige paremini intellekti, milleta on elus raske hakkama saada. Kord andis isa neile järjekordse ülesande, lubades komandeeringule Pariisi kaasa võtta selle, kes ülesande kiiremini lahendab. Poisid olid siis kaheteistaastased. Michael oli Davidist ilmselgelt nutikam, kuid peamine: ta oli vastutustundlikum. Ta lahendas ülesande kiiresti, David aga ei viitsinud ennast pingutada ja logeles terve päeva niisama. Öösel taipas David, et ülesanne käib talle üle jõu, ja ta pani toime alatu teo. Süümepiina tundmata kirjutas ta lahenduse venna vihikust maha ja pani vihiku „oma” lahendusega isa öökapile. Kui Michael hommikul oma vihiku isale tõi, isa küll kiitis teda, kuid ütles, et David oli olnud kiirem. Michael talus seda kaotust mehiselt ega püüdnudki muuta isa otsust võtta endaga kaasa David. Kolm kuud hiljem jäi Michael auto alla ja sai surma. Davidi süda valutas selle Pariisi sõidu pärast kogu elu… Kuuldes nüüd vanahärralt šokeerivaid sõnu, vaatas ta ehmunult ümberringi.
„Küllap te arvate nüüd, et ma olen mingi spioon,” sõnas vanahärra rahulikult. „Aga mõelge ise, kust peaksin mina teadma selliseid teie lapsepõlve üksikasju. Te pole sellest ju kellelegi rääkinud. Ja isegi kui teid vaevavad kahtlused, siis esitage endale lihtne küsimus, miks peaksid teie vastu huvi tundma need eriteenistused, kelle agenti te praegu justkui avastada püüate. Kõik on hoopis lihtsam…” Vanahärra vaatas kaastundlikult segaduses olevale Davidile otsa.
„Ma arvan, et meil on vaja rääkida,” tegi David ettepaneku. Ta vaatas oma kliiniku poole, kuid ei tahtnud enam sinna tagasi minna. „Teil pole ju kusagil olla?” küsis ta, aga taibates samas oma küsimuse mõttetust, lisas: „Ega teil pole midagi selle vastu, kui me sõidame minu juurde koju?”
Vanahärra noogutas nõusolevalt.
jõeangerjad
„Lapsepõlves tahtsin ma saada mustkunstnikuks. Ühel pühapäeva hommikul võttis isa mind kaasa Viini vanalinna jalutama. Ma olin siis vahest kaheksa-aastane. Mäletan, et jõudsime läbi kitsaste tänavate Am Hofi väljakule, kus nägime, et ühe gastroleeriva mustkunstniku ümber oli kogunenud erutatud rahvahulk. Sihvakas, kena, pikkade kuklasse seotud lokkis juustega enesekindel noor mees demonstreeris publikule trikke värviliste pallide ja mängukaartidega, mis tema käest äkki kusagile kadusid ja siis jälle lausa õhust välja ilmusid. Publik oli vaimustuses, talle visati raha ja aplodeeriti. Kunagi oli keegi võõras naine tänaval mu emale öelnud, et minust saab tuntud suurmees. Ema vankumatu usk sellesse ettekuulutusse nakatas varsti ka mind. Pärast seda koos isaga tehtud jalutuskäiku ma taipasin, et inimesed tahavad olla mingi saladuse kaasosalised, luua endale ebajumalaid. Oma uudishimu tõttu on nad valmis ohverdama terveid varandusi.
Minu lapselikud ambitsioonid keskendusidki trikkidele. Veetsin pikki õhtuid, harjutades manipuleerimist ema kaardipakiga, kuid koduste esinemiste ajal pudenesid kaardid mul käest põrandale või kukkusid reetlikult välja minu varrukatest, pakkudes suurt lusti mu noorematele õdedele. Ja vaid ema jälgis õrnusega mu kohmakaid trikke. Ta oli väga kena… Ma armastasin teda väga.”
Sigmund jäi vait, vaadates kusagile õhtuhämaruses hajuva toa sügavusse. Tema pilk oli lohutamatult nukker. David istus tugitoolis ja kuulas vahele segamata külalise meenutusi.
„Siis aga sattus mu kätte üks räbaldunud raamat, õigemini brošüür kellegi inglase lugudega India maagidest. See vapustas mind. Idee inimese sisemise energia kõikvõimsusest pani mind uskuma isiksuse kõikvõimsusesse. Selleks ajaks oli isa otsustanud, et minust peab saama Austria silmapaistvaim arst. Ja kuigi mina unistasin rohkem sellest, et saada üheaegselt nii kartmatuks vallutajaks Hannibaliks kui ka võitmatuks väejuhiks Cromwelliks, ei hakanud ma siiski isale vastu rääkima.
Uudis noorest ravitsejast levis meie juudi kvartalis kiiresti. Sellest hoolimata, et ma olin siis alles kümneaastane ja igasugune mõte meedikuametist masendas mind, olid meie arvukas sugulaskond ja ka naabrid juba veendunud, et „kullake Sigi” on selline arst, kellesugusest maailm pole enne kuulnud. Auväärsed mehed vaatasid mind sünagoogis ja vangutasid pead, naised aga ründasid mu ema, paludes luba tulla minu juurde vastuvõtule. Kõige pealetükkivam oli meie naaber Rivka, üle kuuekümnene tüse naine, kes töötas koduabilisena rabi majas. Emal oli raske talle ära öelda. Maagilise seansi ajal panin ma ta istuma enda vastu ja hakkasin silmi pungitades kätega tema näo ees kiireid ringe tegema. Ta jäi mind ehmunult jõllitama ja hoidis kõvasti oma käekotist kinni. Ma küsisin rangel häälel: „Kas te tunnete midagi?” „Vist kuumahoogu,” vastas ta ebalevalt, püüdes oma seisundit tunnetada. Ja siis juhtus midagi ebatavalist. „Oo issand!” hüüatas ta ja pani kohe häbenedes käe suu ette, kuid suutmata vait jääda, kordas ta neid sõnu veel seitse korda ja kukkus seejärel ohjeldamatult karjuma. Isa arvas, et ta võib hinge heita, ja kallas talle kaela kannutäie külma vett. Hinge tagasi tõmmanud ja rahunenud, tunnistas naabrinaine, et sellist asja pole temaga juhtunud enam sellest ajast peale, kui tema mees siit ilmast lahkus. Öösel analüüsisin ma juhtunut ja jõudsin järeldusele, et minu maagiline jõud päästis valla naise varjatud tunded, mida ta ilma vastust lootmata tundis kaupmees Jakobi vastu, kes oli kahe aasta eest leseks jäänud.
Järgmisel päeval püüdsin kontrollida oma maagilist võimu ühe oma klassikaaslase peal. See oli Ida-Preisimaalt pärit vastik tüüp, kes mind alatasa kiusas ja mõnitas.