Naistest, lihtsalt. Dagmar Lamp
S JA VANAEMA
Üks murtud lubadus
„Vanaema! Vanaema! Vanaema! Kas ma võin minna Aliisiga mängima?” nuian vanaema lillelise kitli küljes rippudes. Vanaema keedab kisselli ja üritab samal ajal marju puhastada. Köök lõhnab südasuviselt, lae all sumisevad kärbsed ja üksik herilane, kes värskelt võetud mee lõhna peale end tuppa on pressinud.
„No oota nüüd…!” rapsab vanaema käega ning üritab mind kleidisaba küljest lahti raputada. Ma ei anna alla.
„Vanaema! Palun-palun-paaluun! Ma luban, et olen hea laps! Ma ei lähe sõiduteele mängima! Ausõna! Me mängime siinsamas võsa vahel! Vanaema!”
Vanaema keerutab viimast korda kisselli, tõstab kulbi taldrikuäärele ja vaatab mulle tõsiselt otsa: „Mäletad küll, kuhu Aliis sind eelmine kord viis. Kas sa lubad, et te jääte siiasamasse hüüdekaugusse? Sa ju tead, et suure tee peal sõidavad autod väga kiiresti ja nii võib õnnetus juhtuda.” Vanaema hääl on pehme ja range samal ajal. Ma kujutan teda nii hästi ette kooliõpetajana, kes ta kunagi oli olnud. Lapsed ei julgenud kindlasti talle midagi halvasti öelda ega tunnis lollusi teha, mitte nii, nagu meie oma õpetajaga julgeme. Aga praegu on veel suvi ja koolile pole aega mõelda. On minu kaheksas suvevaheaeg ja kuigi ma pean end ammu juba suureks tüdrukuks, tundub mulle kohati, et vanaema arvab mind olevat lasteaiatite. Oi, kuidas mind tema ülihoolitsev suhtumine ärritab! Kõik teised lapsed võivad olla õues, kaua tahavad, aga mina pean punkt kell kaheksa õhtul koju laekuma. Ja nagu praegugi, pean ma iga kord talle ette kandma, kui hoovist kuhugi kaugemale minna tahan.
Ja praegu kutsubki mind võpsikusse! Aliis ütles, et poisid pidid ka pärast tulema. Ma olen nii tüdinenud vanaema aias mängimisest, siin on mesipuud ja murul paljajalu joostes võib nõelata saada. Pealegi on nii palav ja ma olen end ainuüksi tänase päeva jooksul sada korda voolikust külma veega kastnud. Võsas on aga hea varjuline ja jahe ning poistel on ehitatud sinna onn. Just sinna onni me Aliisiga minna tahamegi.
„Jah, ma luban! Ausõna! Ja kui me peaks minema rattaga sõitma, siis ma tulen ja küsin uuesti luba,” vannun pühalikult vanaemale otsa vaadates. Vanaema ohkab ja vaatab köögis ringi. Pangetäied värskelt korjatud sõstraid ootavad puhastamist, pealegi läheb homme jälle meevõtuks… „Kas sa pärast siis tuled mulle appi ja aitad mee jaoks purke pesta?”
„Jah, muidugi tulen! Aga õhtul siis, eks ju, praegu juba Aliis ootab aia taga.” Lõpuks rehmab vanaema käega: minemine. Lippan õnnelikult õue.
„No nii! Lähme nüüd!” hõikan Aliisile ja me jookseme üle tee.
„Mis me üldse tegema hakkame?” küsin talt, kui juba võsas rabistame.
„Oota, küll sa näed!” ütleb Aliis peaaegu sosinal ja vaatab mulle vandeseltslaslikult otsa. Aliis on minust paar aastat vanem ning elab samas külas kus mu vanaemagi. Mina elan linnas ja käin seal ka koolis, kuid olen kõik suvekuud, nii kaua kui mäletan – ja seda on hiiglama palju – just maal vanaema juures veetnud. Aliis läheb sügisel juba üheksandasse klassi. Ta tundub nii suur ja tark. Piilun silmanurgast tema poole: punased lokkis juuksed kõvasti patsi tõmmatud, jalas lõhkised teksad ja ketsid. Seljas aga moodne sätendava kirjaga T-särk, mille alt on näha – vaatan kadedusokkaga hinges – tema arenema hakanud tissinupsusid. Mina olen veel täiesti lameda rinnaga, ükskõik, kui palju ma end ka peegli ees ei keerutaks ja rinda ette ei ajaks, ikka näen välja nagu poiss. Peaaegu igal õhtul uurin end korralikult läbi: äkki on kusagile tekkinud mõni tumedam karv? Äkki just täna on päev, kui lõpuks ometi mu keha mõnd naiseks saamise märki näitab? Aga ei, minu lootused ei kanna vilja. Jätkuvalt olen ma liiga pikkade jalgade, kitsaste puusade ja olematu rinnaga tüdruk. Jah, just – tüdruk. Mitte neiu või saati siis naine. Ammugi ei näe ma välja selline nagu Aliis, kelle tagumik on kurvikas, tema teksapüksid ei lötenda kunagi nii nagu minu omad. Ja ta saab juba rinnahoidjaid kanda! Ohkan selle mõtte peale ja püüan end lohutada: see-eest on mul ilusamad juuksed ja mul on rohkem küünelakke! Mis siis, et ema vanad ja atsetooniga lahjendatud. Aliisil on ainult üks küünelakk, seegi kole tumeroosa.
Vahepeal mulle tundub, et Aliis viitsibki minusuguse noore plikaga sõber olla ainult sellepärast, et ma olen linnast ning mul on sageli ilusamad ja moodsamad asjad kui tal. Ja mul on juba kosmeetikat, mida temal pole üldse. Kuivõrd peaaegu kuivanud ripsmetušši, põseruuži ja heleroosat huulepulka kosmeetikakoguks saab nimetada. Sageli koputab Aliis juba varahommikul minu toa aknale, et üht-teist laenata, sest on minemas alevikku poodi ja seal on palju poisse, kes Aliisile silma peale on pannud. Ja Aliis neile.
Mina eriti alevikupoistega ei suhtle, kuigi olen igal suvel maal vanaema juures käinud. Ikka olen ma peamiselt aias mänginud, sest vanaema karmi pilgu alt kaugele ei tohi minna. Alles viimastel suvedel on Aliis mind rohkem oma tegemistesse kaasanud ja ma ootan alati õhinaga meie seiklusi. Nagu ka täna, kui Aliis juba hommikul teatas, et õhtuks on tal midagi erilist plaanis.
Tunnen südant rinnas põksumas, kui üle tee jookseme ja võpsikus sahistame. Ümberringi kõik lõhnab ja sumiseb, pärastlõunane päike on ka varjulise tihniku kuumaks kütnud. Kui onnini jõuame, jääb Aliis lõõtsutades seisma ning vaatab hoolsalt ringi: ega kedagi meid passimas pole? Alles siis, kui ta on veendunud, et keegi meid ei näe, kougib ta särgipõuest välja oma varanduse: kaks pisikest pudelit pruuni vedelikuga ning peaaegu tühjaks saanud suitsupaki. Vaatan teda ehmatusega ja Aliis hakkab mu nägu nähes naerma: „Mis sa põed! Keegi ei saa ju teada! Kas sa siis ei tahagi proovida?” Kui ikka veel jahmunult vaikin, hakkab ta tögama: „…Või oled sa veel liiga titt selleks?”
See süütab minus muidugi jonnitulekese. „Ei ole ma midagi titt! Ainult et vanaema ei tohi küll teada saada…” pomisen end onni kuuseokastega kaetud põrandale istuma sättides. Ma ei julge mõeldagi, mis saaks, kui vanaema teada saaks…! Aga juba ongi Aliis ühe pudelikese lahti korkinud ja suure lonksu kuuganud. Nägu kirtsutades ulatab ta joogi mulle: „Näe, võta. See on konjak! Kasuisa kapist pätsasin.” Nuusutan ettevaatlikult. Õh, lõhnab jõledalt! Ning maitseb sama jõledalt. Katsun kiirelt vastiku suutäie alla neelata. Aliis hakkab naerma ja ma tunnen tema suust tulevat alkoholihaisu. „Appi, kui mõnus soe hakkab kohe!” Ja juba ta võtabki järgmise lonksu. Nüüd tunnen seda minagi – kummaline soe laine, mis algab kurgust ning läheb lainetena mööda keha alla, pannes jalad mõnusalt surisema. Võib-olla tõesti pole see alkohol midagi sellist, mida kartma peaks?
Nii me seal istume, sumedas suveõhtus, pudel kahe vahet käimas. Aliis on muutunud hirmus jutukaks, muudkui seletab oma Rasmusest. Rasmus see ja Rasmus teine. Mind hakkab see teema juba vaikselt ära tüütama ning ma ei jaksagi enam temaga eriti suhelda. Pealegi käib mul pea ringi ja enam pole soojusest midagi järel. Minu vaikimine ei paista aga Aliisi takistavat. Juba ta jutustab mulle, kuidas nad ühel koolidiskol Rasmusega aeglast tantsu tantsisid ja „ma raudselt tundsin midagi ja ma tean, et tema tundis ka: meie vahel on eriline side!” Muigan. Eriline side, jajah. Täpselt nagu tal oli „eriline side” kevadvaheajal Jaanusega ning samasugune „eriline side”, mis tal oli möödunud jõulude paiku Karmoga…
„Kuule, aga proovime siis suitsu ka!” Aliis võtab tühjaks saanud pudelist viimase lonksu ja laksutab keelt. „Mulle täitsa meeldib see konjakivärk. On ju jummala lahe!?”
Panen tähele, et Aliisi käed värisevad natuke, kui ta sigareti huulte vahele paneb ning tikust tuld tõmbab. „Kuidas see nüüd käiski… „Kui eeeeema seda teaks?” itsitab ta ning hingab pikalt „ema” öeldes pahinal sisse. Ja hakkab kohe köhima.
Proovin ka. „Kui eeeeema seda teaks!” Küll on vastik! Köhime Aliisiga võidu ning hakkame lõpuks pidurdamatult naerma.
Suits paneb pea veel hullemini ringi käima ning üle paari mahvi ma ei tahagi tõmmata. Õnneks ei hakka ka Aliis mu kallal norima ning kustutab isegi suitsu poolikuna ära. Paistab, et talle see ka eriti ei istu, kuigi ta piidles ennist uhke pilguga oma sigaretti hoidvat kätt, lükates selle elegantselt kaugele.
Mulle ei tundu enam miski meie meelelahutuse juures elegantne või peen. Ma tunnen, kuidas mu suu haiseb alkoholi ja sigarettide järele ning pea käib vastikult ringi. Ma viskan end onni põrandale pikali, poolküljetsi, et südamepööritust vähendada. Aliis on teise pudeli lahti korkinud ning vaatab kannatamatult käekella: „No kus need poisid siis nüüd on, nad ju lubasid tulla…”
Aga enam ei peagi me ootama, võpsikust kostab raginat ning poiste karedaid, murduvaid naerupahvakuid. Rasmus lükkab kuuseoksad eemale ning poeb onni. „Noh, tüdrukud, jätsite meile ka midagi või?”