Naistest, lihtsalt. Dagmar Lamp

Naistest, lihtsalt - Dagmar Lamp


Скачать книгу
grimassi. Ta oli kummardunud Pisi-Virge kohale ja surunud pastaka tema jalga. Virge näol oli nutuvõru, ta lõug värises ja silmad täitusid pisaratega. Hõõrusin automaatselt oma jalga, kuigi Bianca kratsitud sinikad olid ammu kustunud. Jälgisin stseeni halvatult: Bianca punaselaigulist nägu, palavikulisi silmi, rahuldusest pakatavat naeratust. Ja ma mõistsin: kuna teda kardeti, oligi ta populaarne. Kui paljud veel on pidanud tema terrori all kannatama? Vaatasin klassis ringi, kuid kõik olid oma tegemistega ametis. Võisin vaid oletada.

      Samas tegi Pisi-Virge juhtum mind rahulikumaks, sest lootsin, et olen igaveseks Bianca jaoks tühi koht. On tal nüüd ju uued põlgusalused, kellega tegeleda! Kuid ma eksisin. Ühel veebruaripäeval pärast kooli koju sättides olin sunnitud mööduma Biancast, kes kamba vanemate tüdrukutega kooli nurga taga suitsu tegi. Jäin neid ilmselt üllatunult vaatama, sest mul polnud aimugi, et Bianca veel millegi sellisega tegeleb. Tüdruk aga märkas mind ja röögatas: „Mida sa vahid, haisukott!” Pöörasin kiirelt pea ja hakkasin minema sammuma, kui järsku tundsin kuklas teravat valu. Bianca oli mind jäätükiga visanud! Jäin ehmunult seisma ja hõõrusin kukalt. Verd ei paistnud, kuid pea kumises tabamusest ikka veel. Bianca seisis ootamatult minu vastas: „Noh, on sul veel midagi öelda?”

      „Ei… Ma ei öelnudki ju…” Litaki! Bianca käsi lajatas vastu mu põske.

      „Ära teda rusikaga löö, sinikad jäävad näha!” hüüdis keegi tema kaaslastest eemalt ja kõik naersid. Ka Bianca naeris, mulle hoolikalt otsa vaadates, reaktsiooni otsides. Püüdsin temast mööduda, kuid ta pani mulle jala ette, nii et komistasin.

      „Kas sa kavatsed ära kituda? Mh? Kuserott?”

      „Ei…”

      Bianca lõi mind rusikaga külge. Ja siis veel ühe korra. Ja veel ühe korra. Mul oli hing kinni ja tõmbasin instinktiivselt kõverasse. Tema löögirahe kestis veel kaua, mulle tundus, et lausa tunde. Lõpuks ta väsis, sülitas maha ja kummardus mulle otsa vaatama.

      „Kui sa kellelegi midagi ütled, siis ma tapan su ära, kuserott! On selge?!”

      Noogutasin hädiselt ja jooksin minema. Õhtul jäin ma jälle „haigeks”. Kuigi kraadiklaas palavikku ei näidanud, keeldusin ma voodist tõusmast ning emal ei jäänud muud üle, kui lasta mul koju jääda. Kui ta mõne päeva pärast koolimineku teemaks võttis, läksin lausa hüsteeriasse, nuttes ja karjudes: „Ma ei lähe sinna! Sa ei saa mind sundida!” Ema vaatas mind üllatunult.

      „Kas midagi on juhtunud? Sa ei ole ju haige…”

      „Olen küll! Sa ei tea midagi!” käratasin ja tõmbasin teki üle pea. Tundsin, et ema istus veel mõned minutid mu voodiäärel, ilmselt mures ja mõttes, püüdes aru saada, mis minuga lahti on. Aga ma ei saanud ju talle midagi rääkida! Sest kui Bianca teada saab, et ma kellelegi midagi rääkisin… See mõte oli liiga jube, et edasi mõelda. Lõpuks ema ohkas, vangutas pead ja läks teise tuppa. Kuulsin, et ta võttis telefoni ja rääkis kellegagi. Mõne tunni pärast kõlas uksekell ning peagi astus tuppa meie klassijuhataja, näol mure- ja uudishimuviirg. Tõusin voodis poolistukile ja pomisesin hädise tervituse. Lootsin, et näen välja piisavalt haige, et õpetaja kähku minema läheks.

      „Näete, siin ta ongi. Järjekordselt ütleb, et on haige, aga mulle tundub, et… koolis on midagi juhtunud,” vangutas ema pead ja kadus elutuppa, jättes meid kahekesi. Õpetaja suured soojad silmad vaatasid mind sõbralikult ja ta istus ettevaatlikult voodiäärele.

      „Mis siis juhtus? Kui ma klassijuhatajatunnis küsisin, et kas keegi teab, mis sul viga on, siis hakkas Bianca naerma… Nii et ma arvasin, et tulen küsin sult endalt. On näha, et midagi on juhtunud ja kui aus olla, siis on meil Biancaga varem probleeme olnud, nii et ma olen väga ettevaatlik kõikide selliste juhtumite suhtes.” Klassijuhataja rääkis nagu poliitik – kuivalt ja korrektselt. Vaatasin õpetajale jonnakalt otsa ning otsustasin mitte ühtegi sõna öelda. Seda veel vaja, et tema mind kusekotiks hakkaks hüüdma! Või, mis veel hullem, minu ja Bianca vahelisest episoodist teada saaks. Sest õpetaja ei saa ju selle koha pealt suud kinni hoida ja Bianca saaks kindlasti teada, et ma olen kõik ära rääkinud.

      „Olgu, kui sina ei räägi, siis ma räägin ise. Tead, ma tunnen Biancat juba mitu aastat ja ma tean, milline ta olla võib: ühel hetkel on sinuga suur sõber ja teisel hetkel… mitte nii väga. Kas mul on õigus?”

      Noogutasin, sest leidsin, et kui ma ei räägi, siis žestikuleerida võin ikka.

      „Nii et te läksite tülli. Kas see nüüd on põhjus, miks mitte kooli tulla?”

      „Aga te ei tea üldse, mis juhtus! See pole ainult tema, see on terve klass!” purskasin ühtäkki välja ning selle lausega koos hakkasin taas nutta tihkuma. Õpetaja pani oma käe mulle ümber ja ütles rahustavalt: „Pole hullu, pole hullu.” Ta lasi mul nutta ning ma nutsin ja nutsin. Kui ma lõpuks ninalurinal luksumise lõpetasin, hakkas õpetaja taas rääkima. „Tead, teeme nii, et me räägime mõlemad koos Biancaga?”

      „Ei, ma ei taha!”

      „Aga sa ei saa elu lõpuni koju jääda!”

      „Saan küll!”

      „Ei, kullake, sa ei saa. Teeme nii, et esmaspäeval tuled sa pool tundi varem kooli ja siis räägime selle asja selgeks.”

      Kui õpetaja lahkus, piilus ema uudishimulikult ukse vahelt sisse: „Mis juhtus?”

      „Ei midagi!” nähvasin ja keerasin end taas teki sisse. Ma küll ei tahtnud Biancaga rääkida, aga mingit muud võimalust mul ka polnud. Esmaspäev saabus ning jalgade värinal läksin koolimaja poole. Kuna tundide alguseni oli veel pool tundi aega, oli kõik veel vaikne ja hämar. Mulle meeldis selline koolimaja – kui seal polnud lärmakaid õpilasi, kiirustavaid õpetajaid ega kedagi, kes võinuks mulle midagi solvavat hüüda. Bianca ja klassijuhataja ootasid mind juba. Bianca näol oli viha, mida ta üritas ükskõiksuse maski taha varjata.

      „Niisiis, tüdrukud, mis juhtus?”

      „Kas… see ei rääkinud sulle siis?” Bianca kõverdas põlglikult huuli, kui minu kohta „see” ütles. Ma hämmastusin – mitte keegi ei sinatanud õpetajaid, kuidas ta küll julges! Aga õpetaja ei teinud Bianca etiketirikkumist märkamagi.

      „Ei, me leppisime kokku, et räägime siin.”

      Õpetaja vaatas mulle ootavalt otsa, ma pöörasin pilgu maha. „Kui sa kellelegi räägid, siis ma tapan su!” Bianca sõnad mõlkusid mul liiga värskelt meeles.

      „Midagi pole rääkida. Me läksime lihtsalt natuke tülli,” üritasin olukorda leevendada. Et see kõik juba rutem läbi saaks! Bianca vaatas mulle uudishimulikult otsa. Ilmselt oli ta oodanud, et ma kitungi kõik ära. Ta sai minu pooltõest julgust ja noogutas agaralt: „Just! Me läksime vaid natuke tülli. Pole midagi hullu, kõik on korras. Küll me omavahel hakkama saame.”

      Õpetaja vaatas kordamööda nii mulle kui talle otsa, kuid me jäime endale kindlaks. Mu läbipekstud küljed küll tuikasid kergelt, kuid hirm Bianca ees oli suurem. Ja mida saakski õpetaja teha?! Lõpuks ei jäänud klassijuhatajal muud üle, kui meid minema saata ja rahulduda meie jutuga, et kõik on korras.

      Kui klassist välja astusime, et esimesse tundi minna, jäi Bianca mulle muiates otsa vaatama. „Või et sa ei kitunudki ära,” ütles ta peaaegu et tunnustavalt. Ma ei vastanud midagi ja sellega see vahejuhtum ka lõppes. Bianca ei öelnud mulle enam midagi, kuid info meie kuuesilmavestlusest levis kulutulena. Ilmselt teadsid kõik ka kooli nurga taga toimunud vahejuhtumist, sest tajusin uudishimulikke pilke, mis tundusid ütlevat: „Hea, et see mina ei olnud…” Ühes vahetunnis tuli Irja, Bianca vahepealne soosik, minu juurde ja sosistas ärevalt: „Kas sa tõesti ei öelnud õpetajale midagi? Sellest, et Bianca sind… peksis?”

      Raputasin pead. „Ta ei saa ju niikuinii midagi teha…”

      „Jah, tema ei saa tõesti midagi teha…” Jäin Irjale hämmastunult otsa vaatama, kuid ta ei ütelnud rohkem midagi. Paar nädalat hiljem sain aru, mida Irja öelduga mõtles. Midagi justkui ei muutunudki, väliselt jäi kõik endiseks, aga tähelepanelikum vaatleja võis tajuda muutust


Скачать книгу