Naistest, lihtsalt. Dagmar Lamp
midagi ilusat öelda. Ning ta oli taas minu silmis tõusnud Tõeliseks Meheks – selliseks, kes on aus ja kindel, respektaabel ja tugev. Ühesõnaga – selline mees, kes enda kehtestamiseks juba sokki püksi toppima ei pea. Õppimine temaga oli lust ja lillepidu. Me kohtusime enamasti minu erakas, kuhu ta oma väikse Volkswageniga õhtuti sõitis, vahepeal tegime õppesessiooni ka raamatukogus. Tema juures me ei käinud ja ma ei pidanud seda ka imelikuks – mina olin ju see, kel abi vaja ja mina pidin leidma ka koha, kus me saaksime rahulikult olla.
Ühel korral leppisime me millegipärast kohtumise kokku kohvikus ning ootamatult kohtasime sealt koos välja astudes Antoni ema. Tegemist oli lüheldast kasvu ümmargusevõitu hiliskeskealise prouaga, kes meid silmates kõva häälega hõikas: „Toša, mu poiss! Küll mul on hea meel, et ma sind näen!”
Tõmbusin tagasihoidlikult tagaplaanile, kuid „Toša” ema kullipilk ei lasknud mind silmist: „Näe, võtke värskeid saiakesi, ma just küpsetasin ja olingi teel bussi peale, et sulle neid tuua,” surus ta nii mulle kui oma pojale pihku hunniku pehmeid küpsetisi. Need lõhnasid kaneeli, kohvi ja tuhksuhkru järele. „Aitäh, pärast nii tugevat õppetööd kuluvad need hästi ära!” tänasin daami. Anton paistis oma ema natuke häbenevat. Ta vaatas mulle justkui abiotsivalt otsa ja ma naeratasin julgustavalt. „Pole midagi,” üritasin talle pilkude keeles öelda, kuid valjuhäälselt asutasin end minekule ja jätsin mõlemaga hüvasti, tuues vabanduseks hilise kellaaja. Antoni ema ei teinud mu eemaldumist eriti märkamagi, ta muudkui rääkis ja rääkis ning Anton sai mulle vaid „kohtumiseni!” rehmata, kui ta naist auto poole juhtima asus: „No lähme siis jah minu poole, kui sa niikuinii pidid tulema… Mul läheb hästi… Kairil läheb ka hästi, jah… See oli õpilane… Aitäh, ema… Jah, ema…”
Jäin neile naeratades järele vaatama – see, kui armastavalt Anton oma ema käe alt toetas, andis ainult hoogu mu fantaasiale Antonist kui täiuslikust mehest. Kuid enam me kohvikus õppetööks ei kohtunud.
Kui ma pärast jõule matemaatikaeksamit tegema läksin, olin täiesti kindel, et läbi ma ei kuku. Ei kukkunudki.
„Hei, lähme tähistame mu A-d!” hõiskasin rõõmujoovastuses telefoni, kui olin õppeinfosüsteemist lõpuks pärast pikka ootusperioodi oma hinnet näinud. Anton rõõmustas koos minuga – kuidas olekski ta mitte saanud, kui me olime nii palju hilisõhtuid koos veetnud ning ei olnud kedagi teist, kellega ma oleks tahtnud oma edu tähistada.
„Olgu, ma tulen sulle järele ja siis vaatame, mis teeme, okei?” Olin hea meelega nõus ning sättisin end valmis nii, et sobiks kõikjale – nii baari kui ööklubisse. Kes teab, äkki on Antonis peidus tantsuloom?
Anton ootas autoga mu maja ees, kui krõbedasse talveõhtusse astusin. Trepp oli jääs ning oleksin peaaegu külili lennanud – seda veel vaja! siunasin end autosse pressides. Salongis oli soe ja hubane. Ma märkasin, et Antoni tahavaatepeegli küljes ripuvad kaks pehmest materjalist punast täringut – see tundus kuidagi veider, üldse mitte Antonlik…
„Tead, ma mõtlesin välja. Mis sa arvad, kui võtaks klaasi veini ja istuks minu juures ja siis vaataks edasi, kuhu minna?” Anton tundus plaani välja pakkudes ühtaegu sõbralik ja ka natu-natukene flirtiv – või kujutasin ma seda ainult ette?
„Olgu, sinu juurest pole nii pikk maa linna kui minu juurest ja pealegi saad sa oma „sinise unelma” ära parkida,” tögasin teda sõbralikult vastu. Ma ei teadnud, kas olen valmis temaga flirtimisteed minema, kui see peaks mingil hetkel reaalsuseks osutuma. Ühest küljest köitis mind väljavaade, et ma võiksin meeldida samale mehele, kellele meeldis kaunis Diana, teisest küljest tundsin ma end Diana ees natuke süüdlasena – need paar korda, mis me olimegi kohtunud, ei olnud ma talle poole sõnagagi maininud, et Antonilt eratunde saan. Endale sisendasin ma, et see pole lihtsalt piisavalt oluline, et sõbratarile rääkida, kuid tegelikult kartsin ma Diana reaktsiooni – armukadedust, süüdistamist…
Käisime kiirelt poest läbi ning haarasime kaasa juustu ja veini. Peagi istusime Antoni ühetoalises poissmehekorteris, paksud kardinad akende ees ning põlemas vaid üks väike laualamp. Antonil oli üllatavalt vähe mööblit: vaid suur lahtikäiv diivan, raamaturiiul ja kirjutuslaud. Seinaääri ja põrandat katsid raamatuhunnikud, riiul oli nende all lookas. Õhkasin mõttes õnnelikult: üks õige mees peabki hindama kirjasõna! Ja Anton paistis seda mitte ainult hindavat, vaid ka armastavat… Nii nagu mina!
Kuulasime muusikat, rääkisime elust ja jõime veini. Istusime mõlemad põrandal, pehme vaiba peal, padi selja taha toetatud. Anton avas end natuke, kuid mitte liiga – ma sain teada, et ta on tegelikult pärit Kohtla-Järvelt, kuid ta ema kolis Tartusse juba nõukogude ajal. Seetõttu ongi Antonist pigem eestlane kui venelane kasvanud, tunnistas ta mulle, kui pärisin ta rahvuse kohta. Ma sain teada, et talle meeldivad akvaariumid ja kuldkalad ning et ta eelistab Voltaire’i Rousseau’le.
Ning ma sain teada, et ta suudleb pehmelt-pehmelt, esialgu ainult kergelt otsides ja kompides, siis aina kirglikumalt uurides ning lõpuks minu suud tugevalt enda suuga kattes, justkui tahtmata iialgi must kaugeneda. Ta käed olid ühtäkki kõikjal, libisesid üle mu kaela ja õlgade, Anton lükkas mind vastu seina ning mul oli tunne, et ma vajun sellest läbi…
…Seks tegelikult midagi erilist ju polnudki, mõtlesin ma lakke põrnitsedes ja mehe ühtlast hingamist kuulates. Olin just lugenud kusagilt, et mingi uurimuse järgi muutub pärast orgasmi mehe kehakeemia nii, et talle tundub vastupandamatu magama jääda. Jah, selles osas oli Anton täiesti tavaline mees. Aga ta oligi täiesti tavaline mees, nii suuruselt kui oma seksioskustelt, pidin endale seal hämaras toas tunnistama. Oi, kui räpaselt ma end tundsin. Jah, nüüd ma sain väga täpselt aru, mida Diana mõtles, kui ütles, et Anton on pehme… Ta oligi pehme ja sile, nahk nagu beebipepu.
Ma pean siit ära saama! torkas mulle ühtäkki pähe ning ma hakkasin ettevaatlikult oma riideid kokku korjama. Joodud veini sumin peas võttis käed natuke värisema ja ma kartsin hirmsal kombel, et ma komistan ja kukun suure kolinaga ümber. Ma ei tahtnud Antonit enam kunagi näha, enam kunagi talle otsa vaadata. Ma tundsin end vastikult räpasena – nagu ma oleks Dianalt midagi varastanud, kuigi nii see ju päriselt polnud…
Ära! Koju! Pessu! Kolm sõna vasardasid mu peas, kui üritasin oma sokke mehe omadest eristada.
Ning siis ma nägin seda, just siis, kui oma rinnahoidjad Antoni pükste alt välja libistasin – koos nendega veeres tema teksadest põrandale kokkurullitud sokk, natuke narmendavate äärte ja kulunud ilmega.
„Di, mul on väga kahju, aga ma tegin sigaduse… Ma loodan, et sa saad aru ega vihasta :) sest ei oleks ju mõtet. Anton kannab „selles” kohas sokki…!!!” saatsin värisevate kätega Dianale mõni päev hiljem sõnumi, kui süümepiinad enam kuidagi olla ei lasknud.
Vastust ei saanud ma temalt kunagi.
E.
Mitte ainult jäätisest
Ma kutsusin teda Jäätisetüdrukuks. Tegelikult oli tal muidugi nimi ka. Ma mäletan, et see algas E-tähega. Võib-olla oli ta nimi Eva, võib-olla Evelin või Ellen. Aga minu jaoks oli ta esimesest päevast alates Jäätisetüdruk ja selleks ta ka jäi.
„Mis su nimi on?” küsin esimesel korral.
„Eva.” Või Evelin. Igal juhul ütleb ta mulle oma nime ja see algab E-tähega. Hakkan seda oma telefoni toksima ja peatun pärast esimest tähte.
„Sa ei näe välja nagu… Sa näed välja nagu…” Vaatan teda ja mõtlen. Jäätisetüdruk naeratab mõistatuslikku naeratust, milles on peidus vähemalt pool terve maailma saladustest. Erinevalt teistest inimestest, kelle naeratus ajas kulgedes pikkamööda kivineb, muutub tema oma aina elavamaks, kuigi ta ei paista selle nimel midagi erilist tegevat.
„Sa võid mulle siis uue nime välja mõelda,” pakub ta lahkelt. Mõtlen veel. Midagi tabavat ei tule, tunnen piinlikkust oma ebakompetentsuse ja kujutlusvõime puudumise pärast. „Ma jätan su praegu lihtsalt E-ks. Küll su nimi ka tuleb, ükskord.”
Jäätisetüdruk võlub mind esimesest hetkest peale. Ta on minu jaoks kui leierkastimees koos õlal istuva pärdikuga. „Ja kui aovalgus tuleb,