Naistest, lihtsalt. Dagmar Lamp
et need kindlasti ei tule eksamisse. No siis ma natuke aega naeratasin nagu juhmilt, sest ta oli kohe nii aus, et ei hakanud isegi teesklema, et aitab mind või midagi. Istusime seal siis ja jõime siidrit ja rääkisime niisama, et kuidas läinud on ja. Küsis selle artikli kohta, et kas ikka avaldati. Noh, niisama tühjast-tähjast.”
„Nii? Mis tal seljas oli? Kas ta oli siuke nagu õpetajalik või rohkem nagu… vaba aja mees?”
„Raudselt vaba aja. Selline äge särk oli, siuke ruuduline – vaata, nagu Tannul viimasel Atlantise-peol seljas oli –, noh, ja siis siuksed natuke katkise äärega kulutatud teksad. Ja tennised. Koolis oli ta kogu aeg kingadega ju!” Diana ei suutnud enam ise ka rahulikult rääkida: ma kuulsin ta häälest erutusvärinat ning teadsin, kuidas ta kõht on erutusest samamoodi sõlmi täis kui minu oma.
„Nii? Ja mis siis sai? Kaua te istusite seal? Kas sa küsisid, kas tal tüdruk ka on?”
„Ei, ma ei jõudnudki selleni. Mingi hetk ta küsis, et kas tahad, lähme sõitma, ja ma muidugi tahtsin. Sõitsime siis niisama ringi, käisime mäkis ja ostsime jäätisekokteilid ja läksime siis sinna alla jõe äärde parklasse. Kedagi ei olnud seal, jummala tühi oli, istusime siis autos ja rääkisime jälle niisama… Ja siis… Noh, siis juhtuski.”
„Mis juhtus? Suudlesite?”
„Jah, seda ka…”
Hakkasin täiesti plikalikult kiljuma, sest seda ma ei olnud oodanud. „No ja tegitegi… Tegitegi SEDA autos või?”
„Nojah…” Diana näost peegeldus uhkus ja samas natuke ka häbelikkust – me ei olnud kunagi eriti „sellest” rääkinud. Muidugi ma teadsin, et ta Mardiga seksinud on – nad olid selleks ajaks ju ometigi juba kaks aastat, Diana 16. sünnipäevast saadik sebinud ja vahelduva eduga ka paar olnud. Aga seda, et Diana Antoniga kohe lõpuni läheb, ei oleks ma osanud oodata.
„Kuidas oli?” taipasin lõpuks küsida.
„Tead, ta oli hoopis teistsugune kui Mart… Mart on… Kuidas ma seletan seda – ta on nagu… kõva. Kui teda katsuda, nahka või käsi, siis on ta selline kare ja kõva. Aga Anton, Anton on pehme. Ja sile. Hoopis teistmoodi.”
„Uskumatu. Kas te olete nüüd siis nagu koos või?”
„Ei, ma ei usu,” vastas Diana natuke nukralt. „Me ei rääkinud sellest, ta ütles küll, et äkki helistab võib-olla mõnel õhtul, kui „see okei on”,” Diana joonistab õhku sõrmedega jutumärgid. „Aga ma ei tea, ma ei julgenud ise pärida ka.”
„Aga Mart? Ütled sa talle?”
„Ei, miks! Nüüd mul on lihtsalt hea tagavaraplaan, kui Mart jälle mingit jama korraldab. Aga praegu ma veel ei tee ega ütle midagi. Tead, see asi on nii segane.”
Segaseks see asi jäigi ning meie koolipäevi täitsid lõputud arutelud sellest, kui keeruline see meestevärk ikka on. Kord keeras jälle Mart oma rumala käitumisega käru ning Dianal läks kops üle maksa, kord ei andnud Anton endast päevade kaupa mingit elumärki ja lasi Dianal teadmatuses praadida. Kuid siis saatis ta jälle Dianale kavala sisuga sõnumi ning nad käisid jälle „õhtuti sõitmas”.
Mulle hakkas see asi aina kahtlasem tunduma – no kuidas siis Anton kunagi päeval ei helista? Miks ta endast Dianale midagi eriti rääkida ei taha? Ning miks nad kuskil väljas ei käi, ainult Antoni Volkswageniga sõitmas?
Samas lähenes kohutava kiirusega kooli lõpp ning sellega koos eksamid. Väljas oli suur lõhnav kevad, me olime oma lõpukirjandid ära kirjutanud ning pühendusime täielikult eksamiteks õppimisele. Ootasime pikisilmi ees terendavat Suurt Vabanemist ning käisime Dianaga juba poodides lõpukleite piilumas, kuigi kumbki meist ei julgenud midagi ära osta – äkki midagi veel juhtub, äkki me ei lõpetagi! Kartus oli muidugi asjatu, me olime klassi parimate õpilaste hulgas.
Ühel pingelisel nädalal, kui lõpuks ometi matemaatikaeksam reaalselt käeulatuses oli, otsustas Diana oma mõlemad mehed korraga pikalt saata. Ta oli küll Antonisse jätkuvalt armunud, kuid mehe imelik käitumine hakkas aina rohkem ka teda häirima. Pealegi oli eksamistress kõikidest meesahvatlustest hetkel tugevam!
Nii me keskendusime kesklinna parkides päikese käes kõhutades eesootavateks katsumusteks valmistumisele.
Ootamatult oligi kõik läbi. Saime täistuubitud aulas higist nõretades oma lõputunnistused ning lillesülemid, kallistasime veel hüvastijätuks, pisarad silmis, vana koolimaja ees, ning järsku oli käes suur suvi ja ülikoolide sisseastumiskatsed. Ühiselt arutasime Dianaga, kes meist saada võiks ning jooksime erinevate koolide vahet, tähtsad paberid käes. Antonile mõtlemiseks polnud enam aega – ja mulle tundus, et tahtmistki. Diana paistis Mardiga jälle rahul ja õnnelik olevat ning vähemalt hetkel paistis nende suhe töötavat. Me saime Dianaga jätkuvalt kokku ning muljetasime ülikooli teemadel, kuid aina vähem jäi tal minu jaoks aega, kui suvi Mardi auto ja Eestimaal ringisõitmise näol peale pressis. Ma leppisin olukorraga, unustades, et enam ei lähe me sügisel koos samasse kooli, mis meid taasühendada võiks. Diana oli nimelt otsustanud Tallinnas tudeerimise kasuks, mina sain sisse Tartu ülikooli ning plaanisin jääda kodulinna.
Tuli sügis, esimene täiskasvanusügis, ning me kohtusime Dianaga aina vähem – mõnikord läks nädalaid, kui me ei näinud. Ometi säilis meie vahel side ja lapsepõlvesõpruse soojus ja kui me kokku saime, võisime lobiseda tundide kaupa, nagu polekski vahepealset aega olnud.
Anton tuli ootamatult mu ellu tagasi ühe peahoone stendile riputatud kuulutuse kaudu, kui kõrgema matemaatika loengud mulle üle jõu käivaks osutusid ning ma hakkasin vaikselt juba enesetappu planeerima – kaks korda nädalas kestvad pikad teoreetilised loengud pluss kaks tundi praktikumi… Ma tõesti seebitasin juba nööri, kui tol hilisõhtul loengust tulles, pea huugamas, pilgu kuulutustetahvlile heitsin. „Pakun väikese tasu eest matemaatika eraõpet. Helista … Anton.”
Kirjutasin telefoninumbri üles ja mõtlesin – kas see tõesti võib olla seesama Anton? Minul ju tema numbrit polnud, nii et võrrelda ma ka ei saanud. Selle jaoks Dianale helistada tundus tobe – ja ma kartsin, et ta muutub armukadedaks, kui selgub, et ma tahan tema Antonilt erialatunde võtta. Kindlasti näeks ta selles rohkem, kui tegelikult on! mõtlesin omaette. Pealegi olin ma nii meeleheitele viidud, et mind ei huvitanudki, kas tegu on selle või mõne teise Antoniga. Minu pärast oleks võinud tegu olla ka tavalise matenohikuga, kel on ruudulised traksipüksid, õlitatud biitlisoeng ning ees paksud sarvraamidega prillid. Jumala eest, ta oleks võinud kas või iseendaga rääkida ning küüsi närida, peaasi, et ta mind matemaatikast läbi aitaks.
Muidugi oli tegemist sama Antoniga. Ma helistasin talle juba samal õhtul ning tundsin ta häälest ära. Tundus, et minu nime ja nägu ta kokku ei vii ning me leppisime kohtumise järgmise nädala esmaspäeval raamatukogus, et koos vaadata, mis mulle kõige rohkem muret valmistab. „Siis ma saan juba põhjalikumalt ette valmistada ning järgmised korrad siis vaatame, kus kohtume.” Antoni hääl oli telefonis sõbralik ja soe. Hetkeks käis mu kõhust läbi keskkooliajast tuttav jõnksatus – see on ju Anton! Aga siis sundisin end tõsiseks. Ma olen ometi esimese kursuse tudeng nüüd, see pole mingi keskkool enam! Pealegi oli Anton Dianaga kummaliselt käitunud ning see oli minu silmis mehe väärtust kõvasti kahandanud.
Me kohtusime raamatukogus, nagu kokku lepitud. Kõikjal meie ümber istusid õppivad tudengid, taustaks raamatulehtede sahin ning tasane nohin, mida tekitavad kümned ja kümned ühes ruumis, pea ühes rütmis tuupivad inimesed.
„Tere, kas sa ei mäleta mind? Ma käisin seal koolis, kus sa eelmine aasta õpetajaks olid!” ütlesin kohe tutvustamise asemel. Olin otsustanud kohe tõe välja rääkida ning Antoni reaktsiooni vaadata. Mis mees ta ikkagi selline on? Aga minu ees seisis täiuslik õpetaja-Anton. Selline läbitungimatult sõbralik, nagu ta oli klassi ees seistes alati olnud.
„Nägu tuleb tuttav ette küll, aga sa vist ei vajanud mu abi eriti? Muidu mäletaksin ma sind paremini. Järelikult olid tark tüdruk!” naeratas Anton, valged hambad säramas, põskedes väiksed lohukesed. Naeratasin vastu: „Ma olin jah keskkoolis tubli… Ainult nüüd ei saa hakkama!” Naersime mõlemad ja jää oligi