Igavesti sinu. Daniel Glattauer
tle>1
Kui see mees ta ellu astus, tundis Judith torkavat valu, mis küll kohe järele andis. Mees: „Andestust.” Tema: „Pole viga.” Mees: „Säärane tunglemine.” Tema: „Jah.” Judith libistas pilgu üle ta näo, just nagu üle igapäevase spordiveeru. Ta tahtis vaid saada aimu sellest, kuidas näeb välja keegi, kes suurel neljapäeval rahvast tulvil juustuosakonnas teise inimese kanda rammib. Ta üllatus pisut, mees nägi normaalne välja. Ta oli selline nagu kõik siin, mitte parem, mitte halvem, mitte originaalsem. Miks küll pidi kogu linna rahvas lihavõteteks juustu ostma? Miks sellest samast kaubamajast samal tunnil?
Kassa juures asetas mees – juba jälle tema – kaubad Judithi kõrval lindile. Judith tuvastas ta tänu iseloomulikult lõhnavale roostepruunist veluurnahast jakivarrukale. Mehe näo oli ta ammugi unustanud, ei, ta polnud seda üldse meeldegi jätnud, kuid mehe käte osavad, sihikindlad ja seejuures nõtked liigutused meeldisid talle. Mõjus ju see ka veel 21. sajandil otse imena, kui neljakümne kandis mees supermarketis energiliselt oste välja ladus ja kokku pakkis, just nagu oleks ta seda kord juba enne teinud.
Väljapääsu juures polnud see peaaegu enam juhus, et mees seisis seal, avas Judithile ukse ja demonstreeris oma säravat pikaajalist isikumälu. Mees: „Veel kord andestust kannaleastumise pärast.” Judith: „Oh, ammu ununenud.” Mees: „Ei-ei, ma tean, see võib põrgulikult valus olla.” Judith: „Nii hull see ka ei olnud.” Mees: „Hästi, hästi.” Judith: „Jah.” Mees: „Olgu siis.” Judith: „Jah.” Mees: „Ilusaid pühi.” Judith: „Teile samuti.” Talle meeldisid sedalaadi vestlused kaubamajas, aga sellest pidi nüüd küll lõplikult piisama.
Judithi esialgu viimased mõtted mehest olid seotud viie kuni seitsme või kaheksa banaaniga, kollase hiigelkobaraga, mille mees oli tema silme alla kotti pakkinud. Kes ostab viis kuni seitse või kaheksa banaani, sellel on kindlasti kodus kaks kuni kolm või neli näljast last. Nahkse jaki all oli tal tõenäoliselt seljas suurte vikerkaarevärvides ruutudega vest. Ta on säärane tõeline pereisa, mõtles Judith, selline, kes peseb nelja kuni viie või kuue inimese pesu ja riputab selle kuivama, sokid oletatavalt kõik ühte ritta, paari kaupa sorteeritult, ja oh häda, kui keegi tema korra pesunööril segi ajab.
Kodus pani ta punetavale kannale suure plaastri peale. Õnneks polnud Achilleuse kõõlus rebenenud. Muidu tundis Judith ennast nagunii haavamatuna.
Lihavõtted möödusid nii nagu alati. Laupäeva ennelõunal: ema külastamine. Ema: „Kuidas isal läheb?” Judith: „Ma ei tea, ma lähen pärastlõunal tema juurde.” Laupäeva pärastlõunal: isa külastamine. Isa: „Kuidas emal läheb?” Judith: „Hästi, ma käisin ennelõunal tema juures.” Pühapäeva lõuna ajal: vend Ali külastamine maal. Ali: „Kuidas emal ja isal läheb?” Judith: „Hästi, ma käisin eile nende juures.” Ali: „Kas nad elavad jälle koos?”
Teiseks ülestõusmispühaks oli ta sõbrad enda juurde sööma kutsunud. Õieti alles õhtuks, aga juba pärast tõusmist oli ta hakanud selleks valmistuma. Nad olid kuuekesi: kaks paari, kaks vallalist (üks neist igavene, teine – tema ise). Roogade vahel peeti tasemel vestlusi, peamiselt vitamiine säästvatest söögivalmistusmeetoditest ja uusimatest arengutest võitluses veinisettega. Grupp oli homogeenne, kohati lausa vandeseltslaslik (sõja, vaesuse ja hanede nuumamise vastu). Värskelt lakke riputatud juugendstiilis lühter hoolitses sooja valguse ja sõbralike nägude eest. The Divine Comedy oli parajal ajal selleks puhuks oma uue CD turule toonud.
Ilse isegi naeratas oma Rolandile korra, mees masseeris kaks sekundit tema paremat õlga – ja seda pärast kolmeteist abieluaastat ja kaht last sellest nooletupest, millest iga päev lasti kirevastaseid nooli. Teisel, nooremal paaril – Laral ja Valentinil – oli veel käehoidmisperiood. Aeg-ajalt klammerdus naine mõlema käega mehe sõrmede ümber, võib-olla selleks, et hoida teda tugevamini, kui see edaspidi õnnestuks. Gerd oli loomulikult taas kõige vaimukam – suur seltskonnalõvi, kes kasvas koos ülesandega muuta tagasihoidlikud inimesed pingevabamaks ja jutukamaks. Kahjuks polnud ta gei, muidu oleks Judith temaga meelsasti ka sagedamini omavahel kohtunud, et pihtida talle isiklikumaid asju, kui seda oli võimalik teha paarikestega grupis.
Sedalaadi õhtute lõpus, kui külalised olid lahkunud ja neid meenutasid veel vaid lõhnapilved, testis Judith alati, kuidas ta end tunneb nõnda tuttavas ümbruses iseenda seltsis ja keset mustade nõude mägesid. Oh, siiski-siiski, see oli selgelt kõrgem elukvaliteet: olla valmis tunniks köögitoimkonnas, tõmmata aknad lahti ja lasta elutuppa värsket õhku, hingata sügavalt sisse-välja, võtta veel kiirelt tablett peavalu ennetamiseks, siis lõpuks kaisutada kallist madratsit ja vabastada ta uuesti alles kell kaheksa hommikul. See oli ühemõtteliselt parem, kui vajadus tungida oletatavalt (samuti) purjus, krooniliselt sõnaahtra, privaatsete keelutundide jaoks mitte kohase, kraamimistöödevastase „partneri” hingeellu selleks, et välja selgitada, kas ta hellitab lootusi või on tal kartusi, et veel võib seksimiseks minna. Säärasest stressist Judith ennast säästis. Ainult varahommikuti tundis ta vahel puudust mehest oma kõrval teki all. Aga igatahes ei võinud see olla keegi suvaline, isegi mitte keegi teatud, vaid üks kindel. Ja seetõttu ei saanud see kahjuks olla keegi, keda ta juba tundis.
Tööle läks Judith meelsasti. Ja kui ka mitte – nagu pea alati pärast puhkepäevi –, siis võttis ta kasutusele kõik vähegi mõeldavad pingutused, et end selles veenda. Vähemalt oli ta iseenese ülemus, olgugi et soovis endale mitu korda päevas kedagi teist, hooletumat ülemust, näiteks oma praktikanti Biancat, kes vajas vaid peeglit, et töötada täiskoormusega. Judith juhatas väikest ettevõtet Goldschlagstraßel viieteistkümnendas rajoonis. See kõlas küll ettevõtlikumalt, kui tegelikkuses oli, kuid ta armastas oma väikest lambiäri, ühegi lokaali vastu terves maailmas poleks ta seda vahetanud. Juba lapsepõlves olid need tema jaoks kõige ilusamad ruumid maa peal, täis sädelevaid tähekesi ja sätendavaid kuule, alati heledasti valgustatud, ikka pidulikud. Vanaisa säravas muuseumis võis iga päev jõule pidada.
Viieteistkümneselt tundis Judith end justkui kuldkollases puuris, põrandalambid valvamas koduste tööde tegemist, seina- ja laelühtrid valgustamas ka kõige intiimsemaid unelmaid. Tema venna Ali jaoks oli see liiga hele, tema pages valguse eest ja tõmbus pimekambritesse. Ema võitles, hambad ristis, pankroti ja omaenese masendava ettevõtlikkusest tüdimuse vastu. Isa eelistas juba hämaraid lokaale. Nad olid vastastikusel kokkuleppel lahku läinud. „Vastastikune kokkulepe” oli kõige julmem väljend, mida Judith teadis. See tähendas lasta pisaratel naerdes ülespoole kaarduvatel huultel kuivada ja kivistuda. Mingil ajal muutuvad siis suunurgad nii raskeks, et vajuvad alla ja jäävadki igaveseks nii, nagu emal olid.
Kolmekümne kolmeselt võttis Judith allakäinud lambiäri üle. Viimase kolme aastaga oli see taas hakanud sirama, mitte küll nii sädelevalt kui vanaisa hiilgeaegadel, kuid müük ja parandus sujus piisavalt hästi, et tasuda emale kojujäämise eest. See oli ilmselgelt parim vastastikune kokkulepe, millega Judith senini kellestki lahku oli läinud.
Teisipäev pärast lihavõtteid möödus tal äri mõttes erakordselt rahulikult, peamiselt tagatoas büroolambi tuhmis valguses, olles puht kohusetundeharjutus, mille nägi ette raamatupidamine. Biancast polnud kella kaheksa ja kuueteistkümne vahel kippu ega kõppu kuulda, ilmselt meikis ta ennast parasjagu. Selleks et tõestada, et ta sel päeval igatahes kohal oli, karjatas ta napilt enne poe sulgemist: „Proua boo-oss!” Judith: „Palun, mitte nii valjusti! Tulge siia, kui tahate mulle midagi öelda.” Bianca, nüüd tema kõrval: „Seal on teie juurde üks mees.” Judith: „Minu juurde? Mida ta tahab?” Bianca: „Tervitada.” Judith: „Ah soo.”
See oli banaanimees. Judith tundis ta ära alles ta sõnade järgi. Mees: „Ma tahtsin vaid teid tervitada. Mina olen see, kes enne lihavõtteid Merkuris teile kanna peale astus. Täna hommikul nägin teid siia sisenemas.” Judith: „Ja siis jäite kuni siiamaani ootama, et ma väljuksin?” Ta kihistas tahtmatult naerda. Tal oli tunne, et on just õige vaimukas olnud. Ka banaanimees naeris, isegi väga ilusasti, kahe sädeleva, sadadest peenikestest kortsukestest ümbritsetud silmaga ja umbes kuuekümne säravvalge hambaga. Mees: „Minu büroo on siit vaid paar tänavat edasi. Ma siis mõtlesin …” Judith: „Et tulete tervitama. See on kena. Ma imestan, et te mu ära tundsite.” Seda ei mõelnud ta sugugi mitte koketeerivalt, vaid täiesti tõsiselt. Mees: „Selle üle ei peaks teie sugugi imestama.” Nüüd vaatas ta Judithile kummaliselt otsa – kummaliselt äraseletatult kaheksa banaaniga pereisa kohta. Jah, sellistel silmapilkudel ei osanud Judith midagi peale hakata. Ta põsed hakkasid kuumama. Tal on vaja veel üks telefonikõne teha, tunnistas ta käekella osuteid vaadates. Mees: „Olgu siis.” Judith: „Jah.”