.

      Esimene peatükk

      See oli üks säärastest päevadest. Eval oli hommikune vahetus kliinikus seljataga, neli last tülitsesid kõvahäälselt selle üle, kes saab arvutisse, ja abikaasa Fridol, kes oli lubanud õhtusöögi eest muretseda, tekkis büroos mingi viivitus. Pooleteise tunni pärast pidi Eva olema Le Jardinis, „oma” prantslase juures. Juba mitu päeva ootas ta rõõmuga mõnusat õhtut koos teisipäevanaistega. Kuueteistkümne ühise aastaga oli viiest naisest, keda algul ei ühendanud miski peale soovi õppida Kölnis Prantsuse Instituudis prantsuse keelt, saanud kokku hoidev seltskond. Teisipäevanaised olid üle elanud marusid, saatuselööke ja ühise palverännaku Lourdes’i. Mitte alati polnud küll lihtne sõbrannadega läbi saada. Täna oli Eva jaoks probleem üldse nende juurde saada.

      Eva rassis läbi lõputu vajalike tegemiste nimekirja ja oma pere kuuekordse päevaplaani. Pärast palverännakut oli ta hakanud taas arstina tööle. Kahjuks polnud pühast allikast pärit vesi moondanud abikaasa Fridot köögiprintsiks ega kolme puberteediealist ja üht kümneaastast hakkajateks koduabilisteks. Kui uksekell läbitungivalt helises, aimas Eva halba. Iga tema korrapärane külaline teadis, et majauks on alati lukustamata. Puht enesekaitse nelja lapse puhul, kellel oli krooniline kalduvus oma võtmeid valesse kohta panna ja hästi välja arenenud sotsiaalne elu. Oli vaid üks inimene, kes põhimõtteliselt andis kella ja ootas, et uks isiklikult temale avataks. Eva oigas. Polnud kahtlust, et see võis olla vaid tema ema. Sestpeale kui Regine oli pooleteise aasta eest pensionile jäänud, oli ta täiel määral Eva päralt. Liiga täielikult. Liiga määravalt. Sellistest väikekodanlikest rituaalidest nagu külastuse etteteatamisest telefoni teel ta loobus.

      Regine lihtsalt ei helistanud uksekella, Regine saatis morsesignaale, mis meenutasid võidumarssi „Aidast”. Eva armastas oma ema. Ainult et mitte alati. Ja kindlasti mitte kuu esimesel teisipäeval, mil tal oli nii nagu juba kuusteist aastat kokkusaamine sõbrannadega Le Jardinis. Eva soovis, et ta suudaks otsustavalt „ei” öelda. Selle asemel manas ta näole naeratuse ja avas ukse. Piidale nõjatus hooletult kuuekümne kahe aastane hipitüdruk, seljas maani ulatuv suurelilleline volangidega seelik, kaelas loendamatu hulk suurte ripatsitega kette. Laia servaga suvekübara alt pugesid välja pikad blondid patsid. Jalas olid Reginel Indiast pärit nahksandaalid.

      „Sinu vanaema on kõik mu vanad asjad alles hoidnud,” seletas Regine. „See kraam on nii kaua pööningul seisnud, et on nüüd jälle moes.”

      Regine elas juba aastaid vanematelt päritud majas Bergisch Gladbachis. Hiljaaegu pensionile jäänuna pidevast koormusest vaba, suunas ta oma tegutsemisiha nüüdsel ajal pungil täis pööningule, mis oli veetnud aastakümneid okasroosikeseunes.

      „Tüüpiline sõjaaegne põlvkond. Sinu mamma Lore ei visanud midagi ära,” ütles Regine. „Kõik on veel seal, kogu mu minevik. Noh, ütle juba, mis sa arvad mu outfit’ist?”

      „Ma pean tunni aja pärast Le Jardinis olema,” tõrjus Eva jõuetult. Regine suhtlemisvajadus oli suurem kui tema kaasaelamisvõime. Ta viibutas mingit kolletunud teatmeteost.

      „Ma leidsin pööningult ühe oma vana raamatu. Traditsiooniline Hiina ravikunst. Väga valgustav,” sõnas Regine ja koperdas köögi poole.

      „Ma olen vist alla võtnud,” leidis ta, sikutas seelikut kõrgemale ja silmitses jooksudressis võdisevat tütart. Sellest pilgust piisas Eva süümepiinade äratamiseks. Juba aastaid pidas Eva igapäevast võitlust kalorite, kilode ja selle pildiga, mis talle peeglist vastu vaatas. Eva oli õnnelik, kui sai hakkama poolegagi oma päevaste tegemiste nimekirjast. Sellised programmipunktid nagu „sõita rattaga kliinikusse”, „registreerida end spordiklubisse” või „alustada lõpuks ometi ananassidieeti” jäid alati ootele. Tema riietekapp sarnanes muuseumiga, pühendatud kõhnale tütarlapsele, kes ta kunagi oli olnud. Tobedal moel polnud ta sellelt kõhnalt Evalt suurt midagi kaasa saanud. Isegi siis, kui ta veel sale oli, oli ta end paksuna tundnud. Teisipäevanaiste seltskondlik šoppamine oli Eva jaoks piin. Ilma peeglita proovikabiinid, firmakaubad, mida oli vaid suuruses 36, ja püksid, mis isegi XXL-mõõdus pigistasid. Kui sõbrannad pöördusid koju täis ostukottidega, tuli Eva tavaliselt tagasi vaid uute päikeseprillidega, ühe salli ja võiküpsiste karbiga.

      „Naist, keda armastatakse, ei saa kunagi liiga palju olla,” trööstis Frido, kui Eval ei läinud kleidilukk enam kinni. Tema ema tavaliselt nii tagasihoidlik ei olnud. Täna piirdus ta siiski vaid ühe pilguga. Tal oli teine teema.

      „Ma polnud mõelnud, kui palju ressursse läänes kasutamata jäetakse,” võttis Regine tuurid üles. „Meie ühiskond käib alla. Ja kõik ainult sellepärast, et me vaatame haiguste teemat valest seisukohast.”

      Eval oli ükspuha, mis õhtumaa allakäiku põhjustas. Enne kui ta võis hakata Le Jardini minema, tuli nõudepesumasin tühjendada ja pesumasin musta pesuga täita. Kui ta enne õhtusööki pesupesemisele ei pühendu, tuleb homme hommikul Frido juunioril minna aluspesus võimlemistundi ja Frido seenioril ilma särgita juhatuse koosolekule.

      „Ma olen asja uurinud,” jätkas Regine. „Hiina loodusravis saab teha täiendusõpet. Töö kõrvalt. See oleks midagi sinu jaoks.”

      Eva oli käinud loendamatutel seminaridel, et oma meditsiinilised teadmised uusimale tasemele viia. Puht mõttest veel ühele koolitusele pidi ta peaaegu kokku kukkuma.

      „Las ma täidan pesumasinat, sa sea end korda,” tegi Regine ettepaneku; tema kotkapilk oli märganud välja tõstetud pesukorvi. „Me joome tassikese teed ja siis ma kaon.” Ta tõmbas oma kirju tikandiga riidest kotist teepakikese välja.

      „Rõõmsameelse sundimatuse tee,” luges ta sellelt. „Ekstra sinu jaoks.”

      Eva oli küll kõrgelt hinnatud arst, ta suutis oma patsiente rahustada, erutunud pereliikmeid trööstida, 19,25-tunnise tööaja kõrvalt sai ta hakkama kuueliikmelise pere majapidamisega – oma ema ees oli ta kaitsetu.

      Kiiruga magamistoas ümber riietudes kuulatas ta pingsalt, mida Regine köögis toimetab. Ei võinud iial kindel olla, kas ta mitte möödaminnes kappides korda ei loo. Regine andis Evale elu igas olukorras nõu. Tasuta ja küsimata. Kirevad sõnapõimikud jätsid varju selle, kui sagedasti ema tema ellu sekkus. Regine laused algasid selliste sõnakõlksudega nagu: „Sa tead, et ma olen tolerantne, aga kui ma tohiksin sulle nõu anda …”

      „Loomulikult pead sa tegema seda nii, nagu ise tahad. Ma soovitaksin siiski järele mõelda …”

      Regine spontaansed külaskäigud Eva juurde ilmutasid keskmise tornaado mõju. Ta ilmus äkkrünnakuna eikuskilt, pühkis läbi Eva elu ja jättis maha emotsionaalse varemetevälja. Kuni järgmise korrani. Kõige hullem oli see, et Regine tahtis tütrele tõesti head. Pärast kaht ebaõnnestunud lühiabielu, kurbi armulugusid ja oma kõvera töökarjääri lõppu Regine otse janunes selle järele, et olla kellegi jaoks oluline.

      Laapa-laapa-laapa latsusid Regine sandaalid köögi kahhelpõrandal, saadetuna pidevast kaelakettide kilinast. Eva kuulis, kuidas sahtlid avanesid ja sulgusid, vesi kraanist jooksis, kann tulele pandi. Siis kääksatas keldriuks. Endamisi rõõmsalt vilistades astus Regine trepist alla pesukööki. Äkitselt vandumine, üdini tungiv karjatus, pesukorvi kukkumine kolinal vastu käsipuud, tume müts, ja siis rohkem ei midagi. Ei ühtki sammu. Ei mingit häält. Mitte midagi. Eva süda jättis löögi vahele. Ta tormas magamistoast välja trepi poole, üks jalg juba teksastesse pistetud, teine püksisäär lohises mööda põrandat järele.

      „Ema,” karjus ta keldri suunas. „Ütle midagi! Ema!”

      Eva tundis, kuidas põlved löövad nõtkuma. Regine oli väsitav, aga alati tulvil plaane ja elu. Seda ei tohtinud nüüd juhtuda. Mitte praegu. Ealeski. Miks küll polnud ta istunud emaga kööki teed jooma? Miks oli ta musta pesu Regine hooleks jätnud?

      Arvutimängu monotoonne kära – paljude pärastlõunate tüüpiline helikuliss – oli vaikinud. Neli last olid kogunenud esikusse. Sageli paistsid nad Evale suured ja täiskasvanud. Nüüd vaatas talle vastu neli paari kohkunud lapsesilmi.

      „Teie jääte siia,” käsutas Eva pikemalt mõtlemata. Seejuures polnud ükski lastest teinud sammugi keldri poole, et järele vaadata, kuidas vanaemaga on.

      Milline kohutav vaikus. Kui vaid temaga midagi juhtunud poleks. Kui vaid Reginega kõik hästi oleks. Eva alateadvuse sügavikest tõusis pinnale üllatav mõte: nüüd ei saa ma iial enam teada, kes on mu isa. Eva ehmatas iseenese peale, laskudes tudisevate põlvedega keldrisse. Juba aastaid valdas küsimus