Euroopa sügis. Dave Hutchinson
see oli tõsi. Pärast mitut kuud pilve varjus, mille oli tekitanud Fabio katastroofiline külaskäik Poznan´i, oli ta elu muutunud uskumatult lihtsaks. Tõuse üles, pese nõusid, mine magama. Oota, kuni Saadetis kohale jõuab ja endast märku annab.
Beskidi Majandustsoon ei olnud iseenesest riik. Pigem autonoomne rahvuspark, mis oli pühendunud turistidelt raha äravõtmisele. See maksis maa kasutamise eest renti Tšehhi jäänukvalitsusele, kuid rent oli vaid murdosa neist frankidest, šillingitest, markadest, zlottidest, eurodest, naelsterlingitest ja dollaritest, mis sinna igal aastal tonnide kaupa kokku voolasid. See Tšehhoslovakkia kirdeosa oli alati olnud naaberriikide elanike seas populaarne suusakuurort. Ning jäi populaarseks ka pärast seda, kui hakati välja andma viisasid – mõistagi väikese tasu eest – ning lisaks suusapiletitele hakati raha võtma ka Beskidi sisenemise ja sealt väljumise eest. See oli suur mägine ja lumine rahategemismasin ning üks rikkamaid Kesk-Euroopa pseudoriike.
See asus ideaalses kohas. Poola piirini oli kolmveerand tundi sõitu, vastassuunas polnud Praha palju kaugemal, Viin oli samuti mõnetunnise teekonna kaugusel. Tsoon ajas raha kokku süle ja seljaga ning Ruudi meelest olid mõned bussitäied purjus poolakaid selle eest väike hind.
Viimane kandikutäis nõusid selleks korraks pestud, lülitas ta masina välja ning asus seda puhastama. Selleks tuli Hobarti paagid tühjaks lasta, roostevabast terasest korvid välja võtta ning nende filtrid sodist puhtaks loputada. See oli üksluine ja tüütu ja kuidagi lohutav.
Just nagu kingsepp oli talle öelnud, osutus Tsooni sisenemine lihtsamast lihtsamaks. Ta oli näidanud oma passi – järjekordne Tsooni alaline elanik puhkuselt naasmas – ning piirivalvur oli ta läbi lasknud, vaevumata isegi triipkoodi skaneerima või turistidele kehtestatud sisenemismaksu nõudma.
Keegi polnud kindel, kui palju kullereid kunagise Euroopa piirides ringi liikus. Võib-olla sada, võib-olla tuhat, võib-olla kümme korda rohkem. Nende töö iseloom tegi nende leidmise raskeks; levinud linnalegendi kohaselt leidsid nemad sinu, saabusid su ukselävele pimedal ööl, just siis, kui sa neid kõige rohkem vajasid, maskeerimisülikond pika musta mantli all, viltkübar parimate krimiromaanide vaimus silmi varjamas. See oli muidugi nali, nagu võinuks öelda igaüks, kes oleks sellele tõsisemalt mõelnud – kui keegi niiviisi rõivastatult ringi käis, vääris ta kohest vangistamist.
Tegelikkus oli märksa vähem organiseeritud ja palju salatsevam. Keskusele meeldis hoida asju ähmastena, tavaliselt ei teadnud ka kullerid ise, kes oli tellinud Olukorra, mille nad pidid lahendama. Oli terve rägastik paroole, postkastina kasutatavaid peidukohti, vahelduvaid kohtumispaiku ja telefoniautomaate – reaalsuses polnud Ruudi nendega küll kokku puutunud.
Fabio lahkumine oli jätnud ta ilma õpetajata ning Dariusz oli täitnud tühja koha, asudes erinevates restoranides ja konspiratiivkorterites talle kutseoskusi pähe taguma. Lehekülgede kaupa paroolide meelde jätmine, peidukohtade kavandamine linnakaartide ja fotode põhjal, pisiesemete möödaminnes üleandmise harjutamine. See tundus peaaegu nii, nagu jälle pani Stasia käe all töötamine.
„Tõenäoliselt ei lähe sul kõike seda kunagi tarvis,” ütles Dariusz talle ühel õhtul Cze¸stochowas, baari kohal asuvas korteris. „Suurem osa kulleritest ei tee midagi keerulisemat või ebaseaduslikumat, kui viivad posti kohale.”
„Miks ma siis kõik selle värgi meelde pean jätma?” küsis Ruudi.
„Sest ühel päeval võib sul seda vaja minna.”
„Et posti viia?”
Dariusz kehitas õlgu. „Parem karta kui kahetseda, kas pole?”
„Muuseas,” küsis Ruudi argiselt, samal ajal Zakopane linnajagude kaarte lapates, „mis Fabiost saanud on?”
„Fabio läks erru,” vastas Dariusz ja süütas järgmise sigareti.
„Sa ütlesid, et ta oli hea.”
„Ta oli väsinud.” Dariusz vaatas talle otsa. „Fabio ülesanne oli sulle ameti algtõdesid õpetada, aga selle asemel otsustas ta oma asju ajada ning ei peljanud sind maha vastutama jätta. Ära seda unusta. Ta oli hakanud mõtlema, miks ta üldse kuller on. Mõned teevad seda raha pärast, mõned seepärast, et nii leiavad nad oma elusse väikese kahjutu seikluse. Fabio enam ei teadnud. Me ei peaks ehk liiga palju Fabio peale mõtlema. Ja ära tema kohta rohkem küsi.” Ruudi enda jaoks oli läinud üsna segaseks, mis roll on väikesel mafioosol laiemas plaanis. Ta mõistis, et teatud piiridel sulandusid Keskus ja kriminaalne allmaailm alatasa uuenevate läbirääkimiste käigus kokku, aga ta ei osanud otsustada, kas Dariusz oli kriminaal, kes pidas ühendust Keskusega, või kuller, kes pidas ühendust Wesoły Ptakiga. Tal oli tunne, et ka Dariusz ise polnud selles enam kindel.
„Miks sina seda teed?” küsis ta.
„Mulle meeldib mõelda, et ma hoian elus Schengeni vaimu.” Dariusz koputas sigaretiga vastu kristalltuhatoosi, mis täitis ühtlasi kirjapressi ülesannet ja hoidis kaarte kokku rullumast. „Kõigil ja kõigel on õigus vabalt riigipiire ületada.”
„Kõigel? Narkootikumid? Relvad? Inimkaubandus?”
Dariusz muheles. „Iseäranis narkootikumid, relvad ja inimkaubandus.”
Ükskõik. Ruudi leidis, et on Dariusziga nõus. Ta oli alustanud kahjutu seiklusega, aga mida rohkem ta piire nägi, seda enam tundus talle, et ta tõesti, tõesti vihkab neid ja nendega kaasnevat tobedat bürokraatiat.
Ruudi võttis filtrid pesumasinast välja ning tagus neid vastu kraanikausi külge, et neisse kogunenud sodi lahti tuleks. Oli hämmastav, mis toiduga masinast läbi käies juhtus. See muutus tükiliseks roosakashalliks saastaks, mis kogunes masina põhja ning takistas kuuma vee ringlemist. Esimestel päevadel oli ta õhtul masinat puhastades leidnud ka lauanõusid ning rohkem kui ühe tassi või klaasi, aga siis oli ta õppinud nõusid nii korvidesse seadma, et veejoad ei paisanud enam nuge ja kahvleid konveierilindilt Hobarti sisemusse.
Ta oli õppinud ka lauanõusid ja taldrikuid niiviisi lindi vahele pistma, et veejoad neid sealt minema ei löönud. Nii võis teha siis, kui pestavaid nõusid oli vähe, kelneritel oli aga puhaste nõudega kiire – seda juhtus, kui restoran töötas täiskoormusel ja kliendid ei kiirustanud oma roogade lõpetamisega.
Kandikud üle loputanud, jättis ta need kraanikausi kõrvale, läks tagasi masina juurde ja tõstis külgpaneelid üles. Välja paiskus kuum ja niiske, puhastusvahendi lõhnaga aurupilv. Ta küünitas käe sissepoole, keeras pihustite düüsid küljest ja loputas needki kraanikausis üle.
Lõpuks lükkas ta kraani otsa vooliku, võttis kraanikausi alt harja ja pesi ära kogu masina sisemuse – kui seda iga päev ei tehtud, kogunes kleepuv lima sinna üllatavalt kiiresti. See tehtud, pani ta düüsid ja filtrid tagasi, täitis paagid puhta veega, kinnitas paneelid ning tegi köögis veel viimase koristamisringi, enne kui parka selga tõmbas, välja laadimisrambile läks ja sigari süütas.
Oli väga külm ja uskumatult selge. Suurema osa oma elust oli Ruudi elanud linnades, kus vaid kõige heledamad tähed suutsid end läbi tänavalaternate oranžikaskollase jääkvalguse nähtavaks teha. Siin oli taevas aga põhjatult must, täis intensiivseid, vilkumatuid tähti, Linnutee paistis hunnitu hägusa ribana.
Teisel pool laadimisrambile toovat teed langes mäenõlv järsult alla, läbi õhukese suitsuvine paistsid alt orust külad, mis oma vilkuvate tuledega meenutasid väikesi tähekogusid. Ruudi nägi neid tulesid igal õhtul, kui ta tuli välja oma päeva viimast sigarit tõmbama, kuid tal polnud külade nimedest aimugi. Jan oli korra need talle ette näidanud ja ka nimesid nimetanud, aga Ruudi oli need unustanud.
Jan oli ka osutanud pika luise sõrmega tumedasse udusesse kaugusse ja öelnud: „Poola”, nagu oleks see midagi väga tähtsat. Ruudi oli vaid õlgu kehitanud ja tänanud tšehhi, et too talle näitas, kus kõik asjad on. See, et Jan näis arvavat, nagu oleks tal Poolaga mingit pistmist, tegi pisut rahutuks ja ta ei teadnud, mida sellest arvata.
Üleval avas keegi akna ja karjus poola keeles: „Neetud tšehhid! Neetud tšehhid!” Miski – Ruudi arvas, et see võis olla tool – lendas välja öösse, tabas teeäärset