Jumala riik on teie sees. Lev Tolstoi
alt="pilt"/>
I. Repin, Л. Н. Толстой за работой у круглого стола, 1891
Ilja Repini L. N. Tolstoi etüüdid, 1891.
Eessõna
Ning taipate tõde ja tõde vabastab teid. (Jh 8:32)
Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge aga ei suuda tappa, pigemini kartke seda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata. (Mt 10:28)
Te olete kallilt ostetud, ärge saage inimeste orjaks. (1 Ko 7:23)
1884. aastal kirjutasin raamatu pealkirja all „Milles seisneb minu usk?“. Seal raamatus panin ma tõepoolest kirja selle, millesse usun.
Väljendades oma usku Kristuse õpetusse, ei võinud ma jätta välja ütlemata sedagi, miks ma ei usu ja loen eksituseks kiriklikku usku, mida tavaliselt kristluseks nimetatakse.
Tolle õpetuse paljude taganemiste seas Kristuse õpetusest osundasin ma peamisele kõrvalekaldele, nimelt: kurjale vägivallata vastupanemise käsu mittetunnistamisele, mis teistest taganemistest selgemalt viitab Kristuse õpetuse moonutamisele kirikliku õpetuse poolt.
Nagu me kõik, teadsin väga vähe, mida on varemalt tehtud, jutlustatud ja kirjutatud kurjale mittevastupanemise küsimuses. Ma teadsin, mida olid selle kohta öelnud kirikuisad Origenes, Tertullianus ja teised, teadsin sellestki, et on leidunud ja leidub mõningaid niinimetatud mennoniitide, hernhuutlaste, kveekerite sekte, mis ei luba kristlasel relva kasutada ega astuda sõjaväeteenistusse; kuid mul oli vaid väheldast aimu sellest, mida olid nood niinimetatud sektid ära teinud selle küsimuse lahkamiseks.
Nagu ma ka arvanud olin, pidas minu raamatu kinni Venemaa tsensuur; kuid osaliselt minu kui kirjaniku reputatsiooni tõttu, osaliselt seepärast, et raamat pakkus inimestele huvi, levis see Venemaal käsikirjade ja litograafiatena ning välismaal tõlgetena ja tõi ühelt poolt kaasa minu mõtteid jagavailt inimestelt terve rea teateid teostest, mis samal teemal kirjutatud, teisalt hulgaliselt kriitikat raamatus välja öeldud mõtete kohta.
Nii üks kui ka teine on mulle viimase aja ajalooliste ilmingute taustal väga palju selgeks teinud ja viinud mind uute tulemuste ja järeldusteni, mille tahangi välja öelda.
Esmalt räägin ma neist teadetest, mille sain kurjale mittevastupanemise küsimuse ajaloo kohta; siis nii vaimulike kriitikute, s.t inimeste, kes tunnistavad kristlikku religiooni, kui ka ilmalike kriitikute, s.t inimeste, kes kristlikku religiooni ei tunnista, väljendatud arvamustest sel teemal; ja lõpetuseks esitan need järelmid, milleni on mind viinud viimase aja ajalooliste sündmuste taustal nii ühed kui ka teised.
I
Üheks esimeseks vastukajaks minu raamatule olid kirjad Ameerika kveekereilt. Neis kirjades, milles väljendus poolehoid minu vaateile mistahes vägivalla ja sõja seadusevastasusest kristlase jaoks, annavad kveekerid mulle teada üksikasjust oma niinimetatud sekti kohta, mis on üle 200 aasta tunnistanud teos Kristuse õpetust kurjale vägivallatust vastupanemisest ja mis pole kasutanud ega kasuta praegugi enesekaitseks relvi. Ühes kirjadega saatsid kveekerid mulle oma brošüüre, ajakirju ja raamatuid. Noist brošüüridest, ajakirjadest ja raamatuist, mis nad mulle läkitasid, sain ma teada, mil määral nad juba palju aastaid tagasi olid ümberlükkamatult tõestanud kurjale vägivallatu vastupanemise käsu kohustuslikkuse kristlase jaoks ning paljastanud surmanuhtlust ja sõda lubava kirikliku õpetuse ebaõigsuse.
Näidates terve rea arutluste ja tekstidega, et sõda, s.t inimeste sandistamine ja tõurastamine, ei käi kokku religiooniga, mis rajatud rahuarmastusele ja heatahtlikkusele inimeste suhtes, väidavad ja tõestavad kveekerid, et mitte miski pole aidanud sedavõrd kaasa Kristuse tõe ähmastumisele paganate silmis ega seganud kristluse levikut maailmas, kui selle käsu mittetunnistamine inimeste poolt, kes nimetavad ennast kristlasteks, ning sõja ja vägivalla lubamine kristlaste jaoks.
Nad kõnelevad: „Kristuse õpetus, mis on jõudnud inimeste teadvusse mitte mõõga ja vägivalla abil, vaid kurjale vastupanematuse teel, tasasuse, alandlikkuse ja rahuarmastuse kaudu, võib maailmas levida üksnes rahu, kooskõla ja armastuse eeskujuga oma järelkäijate seas.“
„Jumala enda õpetuse kohaselt võib kristlane suhtumises inimestesse juhinduda vaid rahuarmastusest ning seepärast ei või olla autoriteeti, kes sunniks kristlast tegutsema Jumala õpetuse ja kristlase põhilise tunnusjoone vastaselt oma ligimeste suhtes.“
Nad ütlevad: „Vaid riigi hädapärasuse printsiip võib sundida murdma truudust Jumala seadusele neid, kes maise saagi pärast püüavad kooskõlastada kooskõlastamatut, kuid kristlase jaoks, kes tõeliselt usub seda, et Kristuse õpetuse järgimine annab talle pääste, ei või sel seadusel olla mingisugust tähendust.“
Tutvumine kveekerite ja nende töödega: Foxi, Paine’i ja iseäranis Dymondi raamatuga (1827), näitas mulle, et mitte üksnes kristluse sidumise ilmvõimatus sõja ja vägivallaga pole juba ammu teada, vaid et see ühtimatus on juba ammu aega tagasi nii selgelt ja kaheldamatult tõestatud, et jääb üle vaid tunda kummastust, kuidas võib edasi kesta kristliku õpetuse võimatuna näiv sidumine vägivallaga, millest kirikud on jutlustanud ja edasi jutlustavad.
Lisaks teateile kveekereilt sain ma umbes samal ajal samuti Ameerikast selsamal teemal teavet täiesti teisest ja mulle varem sootuks tundmatust allikast.
William Lloyd Garrisoni, tuntud neegrite vabastamise eest võitleja poeg kirjutas mulle, et lugenud läbi minu raamatu, milles ta leidis sarnaseid mõtteid nendega, mida ütles välja tema isa 1838. aastal, ja oletades, et mulle pakub huvi sellest teada saada, saadab ta mulle oma isa peaaegu 50 aasta eest koostatud deklaratsiooni ehk üleskutse mittevastupanemiseks – „Non-resistance“.
Too proklamatsioon sündis järgmiste asjaolude ajel. William Lloyd Garrison, arutledes 1838. aastal Ameerikas tegutsenud ühingus, mis oli kutsutud ellu rahu jaluleseadmiseks inimeste keskel, sõja katkestamise abinõudest, jõudis järeldusele, et üleüldine rahu võib olla rajatud vaid kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsu (Mt 5:39) selgesõnalisele tunnistamisele kogu selle tähenduses, nii nagu mõistavad seda kveekerid, kellega Garrison oli sõbralikes suhetes. Jõudes säärasele järeldusele, Garrison koostas ja esitas ühingule järgmise deklaratsiooni, mille siis paljud liikmed 1838. aastal allkirjastasid.
ÜLEÜLDISE RAHU KEHTESTAMISEKS INIMESTE SEAS ASUTATUD ÜHINGU LIIKMETE POOLT VASTU VÕETUD PÕHIMÕTETE DEKLARATSIOON1
Boston, 1838
Meie, allakirjutanud, loeme oma kohustuseks enese, ürituse, mis kallis meie südamele, maa, kus me elame, ja kogu ülejäänud maailma suhtes, teha teatavaks oma usutunnistuse2, tuues selles välja need põhimõtted, millest me kinni peame, eesmärgid, mille poole pürime ja vahendid, mida kavatseme kasutada üleüldise heategeva ja rahumeelse murrangu saavutamiseks. See ongi meie usutunnistus.
Me ei tunnista mitte mingisugust inimeste valitsust: me tunnistame vaid üht kuningat ja seadusandjat, vaid üht kohtumõistjat ja valitsejat inimkonna üle. Oma isamaaks peame kogu maailma, oma kaasmaalasteks kogu inimkonda. Me armastame oma kodumaad samavõrd, kui armastame teisi maid. Meie kaasmaalaste3 huvid ja õigused pole meile kallimad kogu inimkonna huvidest ja õigustest. Seepärast ei luba me, et patriotismitunne võiks õigustada kättemaksu solvangu või kahju eest, mis meie rahvale osaks saanud …
Me tunnistame, et rahval pole õigust ei ennast kaitsta välisvaenlaste eest ega neile kallale tungida. Me tunnistame samuti, et üksikisikuil oma isiklikes suhetes ei ole seda õigust. Üksikul osakesel ei saa olla suuremat tähendust kui nende kogumil. Kui valitsus ei pea osutama vastupanu võõramaiseile vallutajaile, kelle sihiks on rüüstata meie isamaad ja tappa meie kodanikke, siis täpselt samuti ei tule osutada vastupanu üksikisikuile, kes rikuvad ühiskondlikku rahu ning ähvardavad isiklikku julgeolekut. Kirikute poolt kuulutatud seisukoht, et kõik riigid maa peal on paika seatud ja heaks kiidetud Jumalast ning et kõik võimud, mis tegevad Ühendriikides, Venemaal, Türgis, vastavad Jumala tahtele, on ühtviisi absurdne kui ka pühadust teotav.
„Declaration of Sentiments, adopted by the Boston Peace Convention“ (siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui pole märgitud teisiti).
Originaalis:
Originaalis: