Littlest Pet Shop. Lemmikute kokkutulek. Hasbro

      1. PEATÜKK

      Päike paistis väikese lemmikloomapoe akendest sisse. Oli kaunis laupäeva-hommik ja Blythe Baxter veetis aega oma lemmiksõpradega – loomadega, kes olid toodud Downtowni linna parima lemmik-loomapoe päevahoidu.

      „Mille kallal sa töötad, Blythe?” küsis ülistiilne Cavalier King Charlesi spanjel Zoe.

      „Ma pole veel kindel,” tunnistas Blythe kätt lilla pliiatsi järele sirutades. Ta hakkas hoolikalt varjutama oma moeloomingu viimast kavandit – satsilist seelikut ja pitsilist salli, mis oleksid täiuslikult sobinud Zoe-sugusele koerale.

      „Noh, sa ei pruugi küll teada, mis sellest saab, aga ma tean, et mulle see meeldib,” ütles Zoe talle. „Tegelikult – ma lausa armastan seda!”

      Blythe naeratas. „Aitäh, Zoe,” ütles ta. „Kui mu uus kangas kohale jõuab, on mul lihtsam otsustada, kas see kavand sobib või ei.”

      Kõll-kõll!

      Kõik tõstsid pea, kui kohalik postiljon Lewis poeuksest sisse astus.

      „Oo, äkki ongi see juba siin!” kuulutas õhevil Zoe.

      Aga Lewis kuulis vaid auh-auh-auh- auh-auh!

      „Rahu-rahu, kutsa,” ütles ta spanjelit silma nurgast piieldes. „Ma ei tea, mis koertel viga on, Blythe. Nad kõik paistavad postiljone vihkavat.”

      Blythe üritas naeratust varjata. „Oh ei. Zoe ei vihka sind,” rahustas ta Lewist. „Minu arust on ta lihtsalt su nägemisest elevil.”

      Oskus loomadega rääkida oli vaid üks Blythe’i mitmest andest, aga just seda annet oli ta otsustanud saladuses hoida. Ta ei julgenud ette kujutadagi, mis siis juhtuks, kui inimesed kunagi teada saaks, et kõik need auhid, prääksud ja mjäud on tegelikult sõnad! Kui Blythe oli esimesest jahmatusest üle saanud, et ta oskab oma loomadest sõpradega suhelda, taipas ta, kui suur õnn on mõista, mida loomad ütlevad.

      „Ja minul on ka hea meel, et sa siin oled! Kas mulle täna pakke on?” jätkas Blythe, kui Lewis koti letile pani.

      „Ma pole kindel,” ütles Lewis kotis sobrades. “Kas sa ootad… kiiret erisaadetist ülilahedaid kangaid kuduvast firmast?” küsis ta.

      „Jah!” kilkas Blythe. „Mu kangatellimus! Lõpuks kohal!”

      Just siis tuli laoruumist tagasi väikese lemmikloomapoe omanik proua Twombly. „Ma ei tea, Blythe,” ütles ta veidi mureliku häälega. „Meil hakkavad lemmikute maiused otsa saama ja…”

      Sel hetkel märkas proua Twombly Lewist. Üle ta näo levis õnnelik naeratus. „Oo! Täiuslik ajastus!” hüüatas ta. „Kas tõid saadetise maiuseid tegevast firmast?”

      Lewis noogutas. „Päris mitu kasti, proua,” vastas ta. „Ehk tuleksite minuga koos välja, et saadetise eest allkiri anda – kõik vajalikud paberid on mul vist autos.”

      Kuni Blythe pakki lahti harutas, viskas Zoe pilgu ülejäänud kirjadele. Igavate valgete ümbrikute vahelt torkas silma üks värvikirev postkaart. „Hei, Blythe, mis see on?” küsis ta.

      „Paistab olevat postkaart,” vastas Blythe. „Huvitav, kellelt see on?”

      Blythe astus üle toa, et lugeda postkaardil olevat teksti. Kui ta õhku ahmima hakkas, pöördusid kõik lemmikud tema poole.

      „Mis juhtus? Mis valesti on?” küsis siil Russell ärevalt. Ta võis ju olla väljast okkaline, aga süda ta sees oli pehme.

      Blythe ei vastanud kohe, aga kui ta pilgu kaardilt tõstis, säras ta näol lai naeratus. „Midagi pole valesti,” ütles ta. „Tegelikult on kõik hästi, lausa suurepärane! Kas mäletate, kui Downtowni linnas filmiti üks episood saatest „Terjerid ja tiaarad”?”

      Kõik lemmikud noogutasid. Kuidas oleks nad saanud unustada aega, kui linnas askeldas tõsielusarja „Terjerid ja tiaarad” võttegrupp? See oli olnud üks metsikumaid nädalaid, eriti kui Zoe oli anunud Blythe’i teda saatesse viima. Zoe oli tundnud, et ta unistus saada tõsielusarja staariks oli lõpuks täitumas! Aga siis oli selgunud, et tõsielusarjas osalemine on kõike muud kui täitunud unistus. Pigem oli see õudusunenägu. Ja kui kaamerad üha edasi filmisid, selgus ka kurb tõde: sarja auhinnatud koerakesed polnud üldse pidevast võistlemisest huvitatud. Nad tahtsid hoopis leida sõpru ja lõbutseda, mitte kogu päeva esineda. Ka Zoe leidis, et tõsielusarjad oma väljamõeldud draama ja tülitsemisega pole tema jaoks. Kui ta saatest lahkus, järgisid kuulsad koerad ta eeskuju. Ja nad poleks saanud olla rõõmsamad!

      „Saime just postkaardi Philippalt ja P.S. – ilt!” jätkas Blythe elevusega.

      Minka, ulakas ämmalahv ja oivaline kunstnik, paistis olevat segaduses. „P.S.?” küsis ta.

      „P.S. on Printsess Stori uus nimi, mäletad?” tuletas Zoe talle meelde. Printsess Stori oli kõige kuulsam koer saates „Terjerid ja tiaarad” ja tema omanik oli olnud kõige kiuslikum ja auahnem. Judi Jo Jameson hoolis ainult ühest asjast – võitmisest. Tegelikult polnud Printsess Stori isegi mitte tüdruk – ta oli poiss! Kui ta Zoet kohtas, jättis Printsess Stori saate, vana nime ja isegi Judi Joe. Nüüd tundsid kõik teda P.S. – i nime all, ja tal oli hea elu koos Judi Joe endise assistendi Philippaga.

      Blythe hoidis postkaarti kõrgel, et kõik näeks sellel olevat pilti. „Kallis Blythe,” luges ta. „Kuidas sul läheb? Mul on põnevaid uudiseid. Sõidame P.S. – iga läbi kogu riigi… ja teeme peatuse ka Downtowni linnas! Me ei jõua ära oodata, millal sind ja Zoet näeme! Tervitades Philippa!”

      Blythe pööras postkaardi ümber ja näitas lemmikutele selle tagumist poolt. „All on isegi P.S. – i käpajälg,” lisas ta.

      „PS P.S. – ilt!” viskas nalja vaimukas skunk Pepper, kes alati teisi naerma ajas.

      Zoe lasi välkuda oma kõige lummavamal naeratusel. „See on kõigi aegade parim uudis!” hüüdis ta. „Ma ei jõua ära oodata, millal ma P.S. – i ja Philippat taas näen. Kui vaid ka ülejäänud „Terjerite ja tiaarade” seltskond külla saaks tulla.”

      „See oleks tõesti vahva,” nõustus Blythe. „Nagu kokkutulek.”

      Zoe silmad läksid suureks. „Sa oled geenius, Blythe!” hüüatas ta. „Me lausa peame ka Shea Butteri ja Sam U.L. – i kutsuma!”

      Blythe küünitas nutitelefoni võtma. „See on suurepärane mõte, Zoe!” vastas ta. „Ma saadan nende omanikele kohe meili. Küsime, kas nad saavad tulla.”

      „Oota üks hetk,” katkestas teda Zoe, sest talle kargas pähe hea mõte. „Kui kõik taas kokku saavad, võiksime ehk teha midagi enamat kui kokkutuleku. Võib-olla… võib-olla teeksime etenduse!”

      Blythe’i naeratus hajus esimest korda sel hommikul. „Etenduse?” küsis ta aeglaselt. „Ma ei tea, Zoe. Kas sa ei mäleta, mis viimati juhtus?”

      Kõigi meel muutus veidi mõruks – eriti Blythe’il. Kuna Zoe omanikud olid „Terjerite ja tiaarade” filmimise ajal linnast ära, oli tema olnud saates antud etendusel Zoe saatja. Ja temast oli saanud üks kõigi aegade nõudlikumaid, ettevõtlikumaid ja järjekindlamaid näitusemammasid. Lemmikud olid olnud Blythe’i muutumisest täiesti hämmeldunud. Ühel hetkel oli ta olnud tema ise – lahke, armas, hooliv ja valmis lõbutsema –, aga pärast P.S. – i endise omaniku Judi Joga veedetud aega tahtis Blythe ainult võita – kõigest muust hoolimata. Õnneks taipas Blythe varsti, et ta läheneb asjale valesti… Ja kõik nägid, et Blythe ei taha enam ühelgi etendusel oma hoolivat iseloomu mõjutada lasta!

      „Seekord nii ei lähe,” rahustas teda Zoe. „Me kõik õppisime, mis on tegelikult oluline.”

      „Kuumadest lokitangidest ja ülikleepuvast võltsripsmeteliimist eemale hoidmine?” naljatas Pepper.

      Zoe kirtsutas teiste naeru peale nina. „Ei!” vastas ta, aga ei suutnud temagi naerule vastu panna. „Me õppisime, et kõige olulisem on sõpradega lõbutseda, mitte tobeda võistluse võitmise pärast närvitseda. Seekordne etendus on puhtalt lõbu pärast ning täiesti pingevaba. Ma luban.”

      „Aga mis siis, kui ma jälle hoogu lähen?” küsis Blythe murelikult.

      „Ei lähe,” vastas Zoe kindlalt. „Etendus pole võidu ja kaotuse peale. Oluline on hoopis esinemine