Tõde ja õigus V. Anton Hansen Tammsaare
vabadikud ja karjapoisid. Ja küll sa näed, te puhastate ometi selle jõe ära, nii et rohi ja mets hakkab kasvama. Ja kasvab lausa kõigi silma all. Aga kui sa näed ja kui näevad seda sinu lapsed, näevad võeradki inimesed, mis te siis kõik ütlete? Eks ole siis kõigil keelel või mõttes: seda on vana Mäe Andrese poeg teind. See on Andrese, minu vana vihamehe poja töö. Tema võttis asja üles, tema ajas mehed kokku, tema pani nad tööle. Vuata, poeg, kui ma nõnda mõtlen, siis ma arvangi, et Orule oleks vana Andrese verd, talle oleks õndsa Krõeda verd vaja – Eessuke olgu temaga, hallelooja! Sest mis on minu lapsed teind? Mis oled sina, mu poeg, teind? Joosepile ma keelasin oma vänge vihamehe esimest tütart, aga see on tema endale, ta lastele ja tervele majale õnnistust tuond, seda olen ma märkind. Sedasama õnnistust oleks ka Orule vaja. Vihamehe veri toob Orule õnnistust, sest see on kange veri.”
„Aga minu poiss ei märka Mäe Ellit,” ütles Karla.
„Poiss on alles noor,” ütles Pearu nagu lohutavalt.
„Isa, ma kardan, minu poisile ei aita aastad,” rääkis Karla lootusetult.
„Jäksi tal ju on, ehk tuleb viimaks ka nutti,” arvas Pearu. „Krutskid on tal juba juurde tulnd.”
„Mis aitavad tema krutskid,” ütles Karla ja lõi käega.
Mõlemad vaikisid tükk aega. Siis ütles Pearu:
„Sul peaks olema noor naine, kes kannaks veel lapsi ilmale.”
„Seda aru olen isegi pidand,” vastas Karla.
„Noh, siis on see õige rehnutt, kui mõlemad ühte ja sedasama,” rääkis Pearu. „Olgu kas või võeras naine, aga olgu noor. Mehel peab olema noor naine. Sest vana naine on hullem kui vana õunapuu. Õunapuule lööd naelagi sisse, mis ulatab südameni, ja ta hakkab uuesti vilja kandma, aga mis teed vana naisega? Mis paneb selle vilja kandma? Ei miski.”
„Jah, isegi raudnael ei pane teda vilja kandma,” kiitis Karla isale järele.
„Muidugi mitte,” kinnitas Pearu, „löö või ots südamesse, nagu õunapuule. Nii et peab olema noor. Ja kange verega. Sest mis aitab paljas noorus, kui pole kangust. Vargamäele on kangust vaja, muidu siin ei saa. Mäe Sassil on kangust ja sellepärast ei tee vigane jalg ühtigi, teeb ta veel kangemaks. Tõsi jutt! Kui inimesel on mõni viga, siis see viga teeb ta palju kangemaks, seda olen mina oma elus tähele pand. Vaata meie poissigi. Sest pole ühti, et tal on pea haige, rammu on tal juba praegu mehe eest, nagu oleks pea jaks kehasse läind. Ainult kui teaks, kas tal veri on terve. Sest kui tal oleks veri terve…”
„Tohtrid ütlesid küll, et terve, sest et viga tuli pärast, mitte emaihus,” seletas Karla.
„Tohter on nagu kaval mustlaseeit, tema kuulutab ikka head, et inimene rõõmsama meelega annaks. Ütleb haigele, et homme tõuseb sängist, aga võta näpust! Homme tuuakse puusärk koju. Tohtreid ma ei usu. Aga kui suaks katsuda, nii et prooviks, siis oleks selge ilma tohtrita. Kui näeks, mis laps see on, mis ta suab. Ja kui see oleks terve verega ning poeg, siis jätaks Oru temale, poisi pojale, nagu Andres andis Mäe Mareti pojale. Nii peaks tegema.”
„Aga kui laps ei ole terve verega, mis siis?” küsis Karla. „Siis on meil kaks niisukest kaelas.”
„Poeg, sul ei ole rehnutti peas,” ütles vana Pearu. „Sest kui laps ei ole terve verega, siis me teame, et poisi veri on tõesti haige ning meie ütleme, et asi meisse ei puutu ja et meie ei tea. Küsigu poisilt. Aga mis nad temalt küsivad, kui tema veri on haige! Las küsivad! Ega tema ole ometi mingi otsaline, kui tema veri on haige. Mitte kui midagi nad talle ei tee. Ei tehtud Mäe Indrekule, ei tehta ka meie poisile. Nõnda saaks kindla otsa peale.”
„Küll on see minu asi õige hulluks läind,” ohkas Karla. „Hakka ise oma last kas või kurja peale õpetama. Sest ega siis tema heaga kellegi ligi pease.”
„Ä’ä ütle ühtigi, küllap peaseb heagagi,” vastas Pearu. „Aga kulu võib see tublisti teha.”
„Isa, mina ei usu, et sellest tembust kunagi asja saaks,” ütles Karla otsustavalt.
„Noh, kui ei sua sellest, siis suab ehk teisest,” arvas Pearu.
„Misukesest teisest?” küsis Karla peaaegu kohkunult, et mis see isa oma vanas peas suurest igavusest veel on välja haudunud.
„Sellest, mu pojuke, et laps oleks sinu, aga isaks hakkaks poiss,” rääkis Pearu. „See ongi see päris rehnutt, teine on muidu niisama. Teine on ainult reakida, aga see on teha, sest see on seadsam – sinu veri on ju terve. Oru saaks nõnda õige pärija, õige peremehe, kel õige nimi.”
„Ja mina peaks veel vanas eas oma eite petma hakkama?” küsis Karla.
„Võib-olla petma, võib-olla mitte, ma ei tea,” ütles Pearu. „Aga kas õigem on oma vana isa ja Orut petta, mis? Ma andsin Oru ju selleks sulle, et sina annad ta oma pojale edasi. Kus on su poeg? Pean ma tõesti surres nägema, et Orul pole õiget pärijat? Eedist ei saa ju peremeest, milleks temale siis koht? Kui temast ei saa ka lapse isa, milleks temale siis pärandus? Kuule, poeg, kõigil on ehk kergem, kui petad oma eite, eidelgi on kergem.”
„Isa, sa ajad nüüd hullu juttu,” ütles Karla.
Pearu hakkas kavalasti naerma ja rääkis:
„Ajangi ehk tõepoolest hullu juttu. Aga testamenti võin siiski muuta, kui tahan, selleks olen veel küllalt noor.”
„Isa, sa lähed lausa päise päeva ajal lolliks!” hüüdis Karla nüüd hirmunult. „Mis su meeled täna korraga nii segi on ajanud? Kas ikka see Mäe asi või?”
„Ei, poju, minu meeled on selged, aga sinul pole täit aru peas. Sina usud, et vana Pearu võib rahus surra, kui Orul pole õiget pärijat. Aga tema ei sure nõnda ülepea mitte, jääbki elama. Haud ei võta teda vastu. Tema ise hakkab oma pojale pärijaks.”
„Isa, kallis isa, mis sinuga täna on?” küsis Karla murelikult.
„Ma tahan Orule pärijat, õiget peremeest,” vastas Pearu. „Seda olen ma mõelnd ja arutand juba sest ajast suadik, kus sa tõid poisi linnast koju. Ma olen oodand. Aga nüüd ei taha enam, tänasest peale ei taha. Mina tahan surema hakata, sest vuata, poeg, see tänane asi seal Mäel on mu eluhimu kustutand. Mina ei taha näha ega kuulda, kuidas ilm hakkab reakima Mäest ja tema rahvast, mitte aga Orust, kuidas ilm läheb Orust mööda, nagu teda poleks olemaski. Minust, Pearust, vanast mullast, võib ta mööda minna, sest mina ise olen möödas, aga Orust mitte, sest Oru elab alles, Oru on priske ja noor. Aga sina küsid minult, kas sa pead veel vanas eas oma eite petma hakkama! Sina sead oma ahtra eide viljaka Oru kõrvale, nagu ta polekski surelik inimene. Ei, poeg, sinu eit on juba praegu surnud. Kui ta elab, siis andku poeg, andku Orule õige pärija. Sina ise oled ka surnud mees, kui su ihus pole enam õigeid pärijaid. Pean siis mina, vana muld, hakkama Orule pärijat muretsema? Pean ma hakkama naist võtma, pulmi pidama? Kes tuleb isameheks, kui Oru Pearu sõidab kosja? Oru Pearule ei tule keegi isameheks, kõik arvavad, et tal pole täit aru peas. Oma poegki arvab. Arvavad, et tal pole täit aru olnudki. Aga Oru Pearul oli rohkem kui täis aru, tal oli kahe mehe aru, nagu kuradil, kes suab kahe mehe vastu. Pearul on ikka veel rohkem kui täis aru, aga vastu ei sua ta enam kellegile. Ei sua, sest ta on vana. Ta ei sua enam naisegi vastu ja sellepärast ta enam ei pulmita. Aga naisi tulemas oleks. Oo, naisi oleks! Naisi on ikka tulemas, sest naine mõtleb, kui ei sua oma mees vastu, siis suab mõni teine. Suab võeras! Naine ei karda pettust, nagu minu poeg Karla. Naine mõtleb ainult: suaks Oru kätte, suaks Orule pärija! Nõnda mõtleb naine, kui läheb võera mehega. Sest võeralt saab naine lapse, oma mehelt lapsele nime, õige nime. Nõnda teeks naine, kui ta tuleks Oru Pearule. Ja Pearu ütleks: see on tema laps. Pearu näitaks, et kui ta ei sua enam meeste vastu, siis naise vöö jaksaks ta ikka veel lahti teha. Seda näitaks ta, kui ta võtab lapse omaks. Ning see naine armastaks teda, armastaks selle võera lapse pärast, armastaks ja ootaks minu surma. Jah, kui naisel oleks laps käes, siis ootaks ta Pearu surma. Aga teisedki ootavad, ootavad ja ütlevad: on sel, raipel, aga visa hing! Andres läks sauna, et kellegil poleks vaja tema surma oodata, läks teiste tülist ära. Aga kuhu lähen mina? Kuhu läheb Pearu?”
„Isa,