Homme. Mart Kivastik
peaga. Plika oleks end Seku külge liiminudki, aga Seku tõmbas ta eemale, kohendas karvamütsi, tõmbas kindaga huuled kuivaks ja sülitas. Ta tegi viimase kohvi ja viskas koni kuuse alla.
„Nägid?” küsis Seku.
„Nägin,” ütles poiss.
„Kobe mutt, jah?”
„Ta on sust vanem vist.”
Seku tahtis rääkida. Ta sosistas tüdrukule kõrva. Poiss vaatas kõrvalt, kuidas see oli. Tüdruk oli tumeda peaga ja väga vana, nii üheksateist, aga ta kuulas Sekut nagu tsaari, kuulas jutu ära, ja siis läks kaugemale.
„Ma ütlesin talle, et meil on jutt rääkida. Ta on üheksateist.”
„Kolm aastat.”
„Kolm aastat on paras. Üheksateist on paras või isegi vähe. Mulle meeldivad kahekümneviiesed. See on isegi noor. Aga rinnad on täpselt käe järgi,’“ ütles Seku.
„Ahah,” ütles poiss.
„Mida sa noogutad, ise pole näindki.”
„Mul olid ka ühel käe järgi,” ütles poiss. Ta vaatas nüüd viisnurka, seal üleval, sest kui otsa vaadata, saadakse aru, kas valetad või mitte. Siis vaatas ta Seku kätt, koos nahkkindaga olid need ilmatu suured.
„Kuidas on, kui on käe järgi, Seku?”
„Käe järgi on siis, kui on käe järgi. Ega seda seletada ei saa, sa pead ise järele proovima. Kui ma seda enam ei taha, ma annan ta sulle.” See lõdises kahekümne meetri kaugusel. Ta nägi, et Seku tast rääkis ja jättis lõdisemise pooleli ja naeratas.
„Ma ei taha,” ütles poiss.
„Ise tead.”
„Ema käskis kell kuus kodus olla, muidu süüa ei anna.”
Poiss pani suitsu ette ja puhus välja. Seku oli igas asjas natuke parem. Natuke pikem, natuke tugevam, kuigi täpselt sama vana. Seku torkas käe põue ja võttis pudeli välja.
Võmme ei olnud. Purskkaevu lähedal seisis üks kollane masin, aga neil oli seal muudki teha. Nad vist pidasid ise pidu. Kui Seku suu veinipudelilt ära võttis, issand, see kestis peaaegu terve tunni, oli pool sisust läinud. Seku vahtis niiskete silmadega poisile otsa, võidukalt: „Dollar,” ütles Seku.
„Mis see tähendab?” küsis poiss.
„Kaks kakskümmend, seitseteist pööret, peet.”
„Ahah,” ütles poiss.
„Mis ahah, võtad või?”
Väga raske on elada, kui isa nuusutab igal õhtul üle ja talle pole võimalik öelda, et ei ole lihtsalt võimalik ära öelda, selgeks teha, siin kuuse all, Sekule, et ema ei luba, ja nii oledki kahe tule vahel, aga pead kuidagi elama. Poiss võttis pudeli ja tegi järele. Õhku jäi kohe varsti vaheks, ja ei tekkinud kõriklimpsu ja kulinat, üks hale imemine. Aga silmad läksid palju märjemaks kui Sekul.
„Aitäh,” ütles poiss.
„Järgmine kord ostad sina,” ütles Seku.
Natuke läks seest nagu soojaks ja olemine rõõmsamaks. Sekule võis rääkida küll. „Seku, ma ei julge talle helistada, tule appi,” ütles poiss.
„Kuhu?”
„Tead küll.”
„Sa pead ennast kokku võtma, siis on korras.”
„Arvad või?”
„Raudselt, ma olen ise nii teinud.”
„Anna üks lonks veel,” ütles poiss.
Ta võttis kogu hingest, sellise arvestusega, et kui enne läks seest soojaks ja natuke rõõmsamaks, et nüüd läheks niipalju julgemaks, et saaks ka selle viimasega hakkama. Kull-kull – sinna põhja jäi küll väga natukene. Pähe hakkas, raisk. Mitte väga pähe, aga pea käis nii ringi, või seisis pea paigal ja maakera käis ringi. See, kes ära põletati, sellel oli õigus. Ta liigub päris kiiresti. Sekul oli hea meel, sest poiss tuikus veidi. Seku oli suurem, ta ei saanud arugi, et maakera tiirleb.
„Ma olen neid korraga kolm tükki ära joonud, siis panin alles pildi tasku.”
„Ega mul ka enne ei lähe,” ütles poiss.
„Ma olin tookord üksteist, nüüd kannataks vast rohkem,” ütles Seku.
„Head vana-aasta lõppu, Seku.” Poiss surus Sekul kätt, ja vaatas veidi kadedalt sinna, kus see seisis. See oli peaaegu härma läinud. Poiss uuris ta mantlit, oli kuradi pime, ja nii on õudselt raske aru saada, mida ikkagi tähendab, kui rinnad on täpselt Seku käe järgi. Seku viskas nüüd pudeli maha. „Sulle kah, poiss.”
Kell oli pool kuus. Poiss kõmpis minema, kuuse alt kaugemale, kõigepealt sellepärast, et muidu poleks ema süüa andnud ja siis veel sellepärast, et sest vanamoorist, sellest üheksateistkümneaastasest litsist, nagu Seku ütles, hakkas kahju. Aga nüüd oli näha, kuidas Seku peedist vabanenud käega möödaminnes viipas, ja see lumememm jooksis kohe Seku juurde. Seku tegi paremast käest konksu, enne keeras krae üles, ja plika haaras sellest konksust kinni, nagu oleks sikuska otsa tormanud särg. Poisil tuli hardus peale. Rinnas oli oma pool pudelit kahekümnest „Dollarit”. „Dollar” mässas seal mehemoodi, poiss läks väga julgel sammul lähema telefoni poole, enne keeras krae üles, ja vaatas veel korraks – on kurat seal taevas mõni täht või ei ole?
Tegelikult oli tal kahekopikalisi oma viiskümmend tükki. Nii palju, et oleks kindel, et neid jätkub esimese terve telefonini. Telefone oli viis, kahel olid torud ära tõmmatud, üks ei teinud piiksu, aga viies oli hoolimata kõvast peksmisest enam-vähem korras. Purjuspeaga polnud erilist küsimust see number ära valida. Poiss lasi kaks kopikat sisse ja hakkas valima, aga nüüd oli see läinud. Telefoninumbri asemel oli peas „Dollar”. Poiss tuli putkast välja, tänav oli tühi, mitte ühtegi inimest.
Kui poiss koju jõudis, pani tattnokk vihikutele pabereid ümber ja tõmbas joonlauaga äärejooni. Isa ja ema istusid laua taga ja ei julgenud hane lõigata, sest siis oleks tattnokk joone viltu vedanud. Aga nad olid kõik kuidagi heatahtlikud, kuigi laual olid nüüd täiesti tavalised taldrikud. Tattnokk võttis lõpuks prillid eest ja ütles: „Ma olen nüüd valmis. Ema, mul on kõik tehtud.”
„Tubli,” ütles isa.
Poiss hingas kõrvale. Nad istusid kõik hane taga reas ja emal oli hea meel, et ta ei pidanud väga sõna murdma, ja näiteks ikkagi kell üheksa süüa andma, näiteks siis, kui tattnoka õppimistuhin oleks veel kolm tundi kestnud.
„Miks sul käsi sinine on?” küsis ema.
„Verevarustus on vilets,” ütles poiss.
„Järsku on kindad õhukesed?” küsis ema.
„Hinga,” ütles isa.
Poiss ei hinganud. Ta võttis mingit asja laualt ja toppis suu täis. Ema ei võinud midagi sellist arvata. „Ärme tal täna laseme hingata, täna võiks ilma tülita saada,” ütles ema.
Nüüd hakkasid kõik sööma. Ema tõstis tattnokale koiva ja kõik paremad kohad hanest. Tattnokk oli küll väike ja prillidega, aga tal oli suur isu. Isa oli oma raamatu järgmisest kohast pooleks murdnud, see raamat oli nüüd üsna lõhki rebitud ja ta vedeles isa taldriku, kõrval, ja kui ta sinna endale tõstis, tilkus järje vahele natuke rasva. Ema ei öelnud ühtegi halba sõna. Tattnokk naeratas, mitte ei naeratanud, vaid tõmbas näo krimpsu ja vidutas silmi. „Issi, sul läks õige natuke raamatu peale.”
Isa pani raamatu laualt ära. Ta nii igaks juhuks veel murdis teda natukene, nii et kõik leheküljed seljalt lahti läksid, enne imes ta näpud suus peaaegu puhtaks. Tattnokk oli juba lapi toonud ja nühkis leeme raamatus laiali. Sai ühtlaselt ilus rasvaplekk.
Päris hea, kui mõnikord väga palju ja väga kaua. aega järjest süüakse. Siis ei räägita. Kõige rohkem sõid isa ja tattnokk. Tattnokal olid põsed pungis, tal kohe kõht venis sellest suurest linnust. Ema oli päris väsinud, tal