Filosoofilised jutustused. Voltaire
päeval, kohe pärast lõbujanulise Iraxi ärkamist tuli sisse õuemuusik lauljate ja viiuldajate saatel: nad esitasid kantaadi, mis kestis kaks tundi ja kus iga kolme minuti järel kõlas refrään:
Kuis leida vastet seks sõnus?
Kõik veetlused, hiilgus on tal!
Ah, kuis me valitsejal
Peaks endaga olema mõnus!
Pärast kantaadi esitamist pidas üks kammerhärra kolmveerandtunnise kõne, milles iseäranis ülistati kõiki Iraxi voorusi, mis tal puudusid. Kui kõne oli lõppenud, juhatati Irax muusikahelide saatel lauda. Lõunasöök vältas kolm tundi. Niipea kui Irax midagi ütlema hakkas, sõnas esimene kammerhärra: „Tal on kindlasti õigus.“ Vaevalt sai Irax paar sõna öelda, kui teine kammerhärra hüüdis: „Tal on õigus!“ Kaks ülejäänud kammerhärrat naersid valju häälega teravmeelsuste üle, mida Irax oli öelnud või oleks pidanud ütlema. Pärast lõunasööki esitati kantaat uuesti. Esimene päev tundus Iraxile oivaline; ta uskus, et kuningate kuningas austab teda tema teenete kohaselt; teine tundus vähem meeldiv; kolmas päev oli tüütu, neljas talumatu, viies lausa piin. Lõpuks oli ta täiesti endast väljas, et pidi vahetpidamata kuulma, kuidas lauldakse vahetpidamata kuulma, kuidas öeldakse, et tal on õigus, iga päev kuulma kiidukõnesid ühel ja samal tunnil, ning nii kirjutas ta kuningakotta kuningale, et see suvatseks tagasi kutsuda oma kammerhärrad, muusikud ja ülemkammerhärrad. Ta tõotas edaspidi olla toimekam ja tagasihoidlikum; ta laskis ennast vähem ülistada, pidas vähem pidusid ja oli märksa õnnelikum, sest nagu ütleb Sadder33, alaline lõbu ei olegi lõbu.
Ah, kuis me valitsejal
Peaks endaga olema mõnus!
DISPUUDID JA AUDIENTSID
Nõndaviisi ilmutas Zadig päev päeva kõrval vaimupeenust ja hingeheadust; teda imetleti ja sellest hoolimata armastati. Teda peeti kõige õnnelikumaks inimeste seas, tema nimi oli kuningriigis kõigil suus, kõik naised heitsid talle silma, kõik kodanikud ülistasid tema õiglast meelt; teadusmehed pidasid teda oma oraakliks, isegi preestrid kinnitasid, et ta teab rohkem kui peamaag Yebor. Kellelgi ei tulnud mõttessegi kaevata tema peale grüpside pärast; usuti vaid seda, mis temale uskumisväärne näis.
Babülonis kestis tol ajal suur tüli, mis oli tuurinud juba tuhat viissada aastat ja oli jaganud kuningriigi kaheks kangekaelseks usuleeriks: üks väitis, et Mithra34 templisse tuleb astuda alati vasaku jalaga; teine jälestas seda tava ja astus alati parema jalaga. Oodati püha tule pidupäeva, et teada saada, kumba leeri pooldab Zadig. Kõigi silmad jälgisid Zadigi kahte jalga, kogu linn oli ärevil ja kahevahel. Zadig hüppas templisse, jalad koos, ja tõestas hiil- gavas kõnes, et taeva ja maa jumal ei eelista ühtegi inimest ja et talle on üsna ükskõik, kas tema templisse astutakse vasaku või parema jalaga.
Kade ja tema naine väitsid, et Zadigi kõnes oli kujundeid kasinalt, et ta polnud mägedel ja kinkudel küllalt kepsida lasknud.
„Ta on tuim ja andetu,“ ütlesid nad. „Temal tähed ei lange taevast maha ja meri ei põgene ja päike ei sula nõnda kui meevaha. Zadigil ei ole head idamaa stiili.“
Zadig rahuldus aruka stiiliga. Kõik olid tema poolt: mitte sellepärast, et ta oli arukas, mitte sellepärast, et ta oli armastusväärne, vaid sellepärast, et ta oli esimene vesiir.
Niisama õnnelikult viis ta lõpule suure sõnasõja valgete maagide ja mustade maagide vahel. Valged väitsid, et on usuteotamine jumalat paludes talve tõusu poole pöörduda; mustad kinnitasid, et jumal jälestab inimeste palveid, kes suve loojaku poole pöörduvad. Zadig andis käsu, et igaüks pöördugu nii, nagu heaks arvab.
Nõnda leidis Zadig saladuse, kuidas hommikupoolikul nii era- kui ametiasjadega kiiresti toime tulla; ülejäänud päeva pühendas ta Babüloni kaunistamisele; ta laskis mängida tragöödiaid, kus sai nutta, ja komöödiaid, kus sai naerda; kõik see oli juba ammugi moest läinud, aga tema elustas selle taas, sest tal oli hea maitse. Ta ei arvanud, et teab rohkem kui näitlejad; ta tasus neile heategude ja tunnustusega ja oma südames ei olnud ta nende ande peale kade. Õhtuti lõbustas ta hoolega kuningat ja eriti kuningannat. Kuningas ütles: „Suur minister!“ Kuninganna ütles: „Armastusväärne minister!“ Ja mõlemad lisasid: „01eks väga kahju olnud, kui ta oleks üles poodud.“
Kunagi varem polnud ükski tähtis isik pidanud andma nii palju audientse daamidele. Suurem jagu tuli ajama asju, mida ei olnudki, et saaks temaga asju ajada. Esimeste hulgas ilmus kohale Kadeda naine; ta vandus Zadigile Mithra nimel ja zendavesta ja püha tule nimel, et ta jälestab oma mehe käitumist; seejärel pihtis ta Zadigile, et ta mees on armukade ja jõhker; ta andis Zadigile mõista, et jumalate karistus on ta meest tabanud, sest ta on ilma jäetud püha tule hinnalistest aaretest, mis üksi võivad inimese surematute taoliseks teha; lõpuks laskis ta oma sukapaela langeda; Zadig tõstis sukapaela talle omase viisakusega üles, aga ei kinnitanud seda daami põlve ümber; ja see tühine viga, kui see üldse viga oli, sai kõige hirmsamate piinade põhjuseks. Zadig ei mõelnud sellele sugugi, seda enam aga mõtles Kadeda naine.
Päevast päeva käisid daamid Zadigi juures. Babüloni salajased ajaraamatud väidavad, et ühel korral olevat Zadig langenud, kuid olnud ise väga imestunud, et ta kallistab kuidagi hajameelselt ja nauding talle mõnu ei paku. Daam, kelle vastu Zadig peaaegu tahtmatult tähelepanu oli osutanud, oli kuninganna Astarte kammerneitsi. Tundeküllane babüloonitar lohutas ennast sõnadega: „Sel mehel peab olema imestamapanevalt palju asju peas, sest isegi armumängu juures mõtleb ta neile.“ Hetkedel, kui mõni inimene sõnagi ei lausu, mõne suust ainult pühad sõnad pudenevad, lipsas Zadigi huulilt hüüatus: „Kuninganna!“ Babüloonitar uskus, et Zadig on parajal momendil tõelusse tagasi tulnud ja hüüab temale: „Mu kuninganna!“ Kuid Zadigi mõtted olid ikka veel hajali ja ta lausus Astarte nime. Daam tõlgendas ses meeldivas olukorras kõike enda kasuks ja kujutles, et see pidi tähendama: „Te olete ilusam kui kuninganna Astarte!“ Ta lahkus Zadigi serailist35 kaunite kingitustega. Kohe tõttas ta jutustama oma seiklustest Kadeda naisele, kes oli tema hea sõbranna; too oli teravalt puudutatud, et sõbrannat oli temale eelistatud.
„Mulle ei võtnud ta vaevaks isegi sukapaela põlve ümber kinnitada,“ ütles Kadeda naine. „Ma ei taha seda paela enam kasutadagi.“
„Oh!“ hüüatas õnnelaps. „Te kannate kuningannaga ühesuguseid sukapaelu. Kas te lasete nad ühe tegija juures teha?“
Kadeda naine vajus sügavalt mõttesse, ei vastanud sõnagi ja läks oma mehe, Kadedaga, nõu pidama.
Zadig aga pani tähele, et audientside ja kohtupidamiste ajal on ta mõtted hajali; ta ei teadnud, mis võiks selle põhjus olla: see oli tema ainus vaev.
Zadig nägi und: algul lebas ta kuivanud rohul ja mõned teravad kõrred torkisid teda; siis lamas ta pehmel roosidest asemel, kust lipsas välja madu ja salvas teda oma terava ja mürgise keelega.
„Taevas halasta!“ hüüdis ta. „Kaua lebasin ma teraval ja torkival rohul, nüüd olen ma roosidest asemel. Aga kes on madu?“
ARMUKADEDUS
Zadigi õnnetuse põhjuseks sai tema õnn ja ennekõike tema teened. Iga päev vestles ta kuningaga ja tema kõrgestisündinud abikaasa Astartega. Tema jutuajamise võlu suurendas meeldimistahe, mis annab vaimule sedasama, mida ehted ilule; Zadigi noorus ja meeldiv olek avaldasid märkamatult mõju Astartele, kes seda algul tähelegi ei pannud. Tema kirg kasvas süütuse rüpes. Südamepiinata ja kartuseta andus Astarte naudingule kuulata ja näha meest, keda hindas tema abikaasa ja riik; lakkamatult kiitis ta Zadigi kuningale; ta kõneles Zadigist oma ümmardajatele, kes tema ülistusi omalt poolt paisutasid; kõik see aitas sügavamale tema südamesse torgata noolt, mida ta ei tundnud. Astarte tegi Zadigile kingitusi, mille taga oli rohkem tähelepanu, kui ta seda ise arvas; Astarte uskus, et vestleb Zadigiga kui tema teenetega rahul olev kuninganna, kuid väljendas end mõnikord kui tundeküllane naine.
Astarte
Sadderi all mõeldakse avesta 2. osa, mis kujutab endast 1. osa kokkuvõtet.
Mithra – muinasiraani usundis algselt lepingute kaitsja, siis valgusejumal.
serail – Idamaades loss, selle siseruumid ja haarem