Ameerika. Franz Kafka

      Kui kuueteistkümneaastane Karl Roßmann, kelle ta vaesed vanemad Ameerikasse saatsid, sest üks teenijatüdruk oli ta ära võrgutanud ja temalt lapse saanud, juba käiku aeglustaval laeval New Yorgi sadamasse sisse sõitis, nägi ta ammugi silma hakanud Vabaduse jumalanna kuju otsekui järsku heledamaks läinud päikesevalguses. Jumalanna mõõka hoidev käsivars tõusis nagu alles nüüd õhku ja tema ümber puhusid vabad tuuled.

      «Nii kõrge!» ütles Karl endamisi, ja nõnda, ehkki ta veel hoopiski maha minekule ei mõelnud, trügis temast möödavooriv ja üha paisuv pakikandjate summ ta vähehaaval reelingu äärde välja.

      Üks noormees, kellega ta sõidu ajal põgusalt tuttavaks oli saanud, ütles mööda minnes: «Noh, teil polegi veel isu maale minna?» – «Ma olen ju valmis,» ütles Karl talle vastu naerdes ja tõstis ülemeelikusest oma kohvri õlale, sest ta oli tugev poiss. Aga kui ta niiviisi üle tuttava pea vaatas, kes kergelt keppi viibutades juba teistega koos eemaldus, märkas ta jahmatusega, et ta oli oma vihmavarju alla laeva unustanud. Ta palus kähku tuttaval, kes ei paistnud sellest eriti rõõmustavat, nii lahke olla ja hetkeks tema kohvrit valvata, fikseeris veel pilguga olukorda, et tagasitulekul teed leida, ning tõttas minema. All nägi ta oma kahetsuseks käiku, mis oleks ta teed tublisti lühendanud, esimest korda suletuna, seda vististi seoses kõigi reisijate laevalt lahkumisega, ja ta pidi hädaga otsima treppe, mis aina siia-sinna viisid, läbi käänakuliste koridoride, läbi mahajäetud kirjutuslauaga tühja toa, kuni ta tõesti täielikult ära eksis, sest seda teed oli ta käinud kõigest üks või kaks korda ja ikka suurema seltskonnaga. Kohtamata ühtegi inimest ning kuuldes oma pea kohal pidevalt tuhandete inimjalgade klõbinat ja taamalt nagu hingetõmmet juba seisma pandud masinate viimaseid tiire, hakkas ta oma nõutuses ilma pikemalt mõtlemata taguma vastu ettejuhtuvat väikest ust, mille juures ta ekslemine oli peatunud.

      «Uks on ju lahti,» hüüti seest, ja ausalt kergendust tundev Karl avas ukse. «Miks te taote nii pööraselt seda ust?» küsis üks hiigelkasvu mees, kes vaevalt üldse Karli poole vaatas. Ühest laeluugist tuli hämarat, ülal laevas ammu ärapruugitud valgust armetusse kajutisse, kus asusid külg külje kõrval nagu laoruumis voodi, kapp, tugitool ja mees. «Ma eksisin ära,» ütles Karl, «sõidu ajal ei pannudki ma seda eriti tähele, aga see on hirmus suur laev.» – «Jah, see on õige küll,» ütles mees mõningase uhkusega, nokitsedes ise edasi väikese kohvri luku kallal, mida ta mõlema käega ikka ja jälle kinni surus, et riivi klõpsatust kuulda. «Aga tulge ometi sisse!» lisas ta siis, «ega te siis välja seisma ei jää!» – «Ma ehk segan teid?» küsis Karl. «No kuidas te siis segate!» – «Kas te olete sakslane?» küsis Karl veel kindluse mõttes, sest ta oli palju kuulnud neist ohtudest, mis Ameerikas uustulnukaid ähvardasid, eriti iirlaste poolt. «Olen küll, olen küll,» ütles mees. Karl kõhkles ikka veel. Siis haaras mees korraga ukselingi ja tõmbas Karli uksega, mille ta kähku sulges, kajutisse sisse. «Ma ei salli, et koridorist siia sisse vahitakse,» ütles ta, asudes jälle oma kohvri kallale, «igaüks jookseb mööda ja vahib sisse, kes seda kannatab!» – «Aga koridor on ju täitsa tühi,» ütles Karl, kes seisis ebamugavalt litsutuna voodisamba vastu. «Jah, praegu küll,» ütles mees. Praegusest ju ongi jutt, mõtles Karl, selle mehega on raske rääkida. – «Visake voodisse pikali, siis on teil rohkem ruumi,» ütles mees. Karl ronis, nii hästi kui sai, voodisse ja naeris seejuures suure häälega esimese asjatu katse peale end üle voodi hiivata. Aga vaevalt oli ta voodis, kui ta hüüdis: «Jumal hoidku, kohver läks mul täitsa meelest!» – «Kus see siis on?» – «Ülal tekil, üks tuttav hoiab tal silma peal. Mis ta nimi nüüd oligi?» Ja ta võttis salataskust, mille ema oli talle reisi puhuks kuuevoodri vahele õmmelnud, nimekaardi välja. «Butterbaum, Franz Butterbaum.» – «On teil siis seda kohvrit nii vaga vaja?» – «Muidugi on.» – «Jah, aga miks te siis jätsite ta võõra inimese kätte?» – «Ma unustasin oma vihmavarju alla ja jooksin seda tooma, ei tahtnud kohvrit kaasa tassida. Aga siis eksisin veel siin ära.» – «Te olete üksi? Ilma saatjateta?» – «Üksi jah.» Võib-olla peaksin ma selle mehe ligi hoidma, käis Karlil mõte peast läbi, kust ma kohe parema sõbra leian. «Ja nüüd jäite veel kohvristki ilma. Vihmavarjust rääkimata.» Ja mees istus tugitooli, nagu hakkaks Karli lugu talle mõnevõrra huvi pakkuma. «Aga ma usun, et kohver pole veel kadunud.» – «Usu läbi saab õndsaks,» ütles mees ja kratsis kõvasti pead lühikeste, tihedate, tumedate juuste vahelt, «koos sadamapaikadega vahelduvad laeval ka kombed. Hamburgis oleks teie Butterbaum ehk kohvrit valvanud, siin aga on üpris tõenäoline, et kumbagi pole enam.» – «Siis ma pean ju kohe üles vaatama minema,» ütles Karl ja vaatas ringi, kuidas välja saaks. «Jääge paigale,» ütles mees ja tõukas teda ühe käega üsna jõhkralt rindu, tagasi voodisse. «Aga miks?» küsis Karl pahaselt. «Sest sel pole mõtet,» ütles mees, «pisku aja pärast lähen minagi, lähme siis koos. Kohver on kas ära varastatud, ja siis ei aita enam miski, või jättis mees ta sinnapaika ja me leiame ta kergemini üles, kui laev on täiesti tühi. Teie vihmavarju samuti.» – «Kas te tunnete laeva hästi?» küsis Karl umbusklikult ja talle näis, nagu oleks sel muidu veenval arvamusel, et tühjas laevas on tema asju kõige parem üles leida, mingi varjatud konks küljes. «Ma olen ju laevakütja,» ütles mees. «Te olete laevakütja!» hüüdis Karl rõõmsalt, nagu ületaks see kõik ootused, ja vaatas küünarnuki najale tõustes mehele lähemalt otsa. «Just selle kajuti ees, kus me slovakiga magasime, oli luuk, kust võis masinaruumi näha.» – «Jah, seal ma töötasin,» ütles kütja. «Tehnika on mind alati huvitanud,» ütles Karl kindlat mõttekäiku järgides, «ja minust oleks kindlasti kunagi insener saanud, kui ma poleks pidanud Ameerikasse sõitma.» – «Miks te siis sõitma pidite?» – «Ah tühja!» ütles Karl ja heitis käega lüües kogu loo kõrvale. Seejuures vaatas ta kütjale niiviisi naeratades otsa, nagu paluks ta teisel isegi tunnistamata jäänut leebelt mõista. «Küllap sel oma põhjus oli,» ütles kütja, ja polnudki päris selge, kas ta mõtles sellega põhjuse jutustamist nõuda või ära hoida. «Nüüd võiks minust kütjagi saada,» ütles Karl, «mu vanematele on nüüd täiesti ükspuha, mis minust saab.» – «Minu koht jääb vabaks,» ütles kütja, pistis selles kindlas teadmises käed püksitaskusse ja sirutas oma kortsus, nahka meenutavates raudhallides pükstes jalad voodile. Karl pidi seina poole nihkuma. «Te lahkute laevalt?» – «Just nii, täna marsime minema.» – «Miks? Kas teile ei meeldi siin?» – «Jah, asjaolud on sellised, alati ei loe, kas sulle meeldib või ei. Muuseas on teil õigus, ega mulle siin ei meeldi. Vaevalt te mõtlete tõsiselt kütjaks hakata, aga just nii võib see kõige kergemini juhtuda. Mina laidan selle mõtte küll otsustavalt maha. Kui te Euroopas õppida tahtsite, miks siis mitte siin? Ameerika ülikoolid on ju Euroopa omadest võrratult paremad.» – «Võib-olla küll,» ütles Karl, «aga mul pole õppimiseks peaaegu üldse raha. Ma olen küll lugenud ühest mehest, kes päeval äris töötas ja öösel õppis, kuni sai doktoriks ja ma usun, et ka linnapeaks, aga selleks on ju suurt visadust vaja, kas pole? Kardan, et minul see puudub. Pealegi polnud ma kuigi hea õpilane, mul polnud tõesti raske kooliga hüvasti jätta. Ja siin on koolid vahest veelgi rangemad. Ma ei oska ju õieti inglise keeltki. Üldse võetakse siin võõraid kindlasti eelarvamusega vastu.» – «Kas olete seda juba tunda saanud? Noh, see on hea. Siis olete minu mees. Vaadake, me oleme ju saksa laeval, mis kuulub Hamburg – Ameerika liinile, miks ei ole siin siis ainuüksi sakslased? Miks on peamasinist rumeenlane? Schubal on ta nimi. Seda ei saa uskuda. Ja see närukael nöögib meid sakslasi saksa laeval. Ärge arvake,» – tal jäi hing kinni, ta käsi vilksus õhus – , «et ma kurdan kurtmise pärast. Ma tean, et teil pole mõjuvõimu ja olete ise vaene vennike. Aga mis liig, see liig!» Ja ta lõi mitu korda, rusikaga vastu lauda, pööramata seejuures rusikalt pilku. «Ma olen nii paljudel laevadel teeninud» – ja ta vuristas üksteise järel kakskümmend nime nagu üheainsa sõna, Karlil läks kõik segi, – «ma paistsin silma, mind kiideti, ma olin oma kaptenile meeltmööda, mõned aastad olin koguni ühel ja samal kaubapurjekal,» – ta tõusis püsti, nagu oleks see ülim hetk ta elus, – «ja siin, selle kasti peal, kus kõik käib nööri järgi, kus ei nõuta nutti, siin ma ei kõlba kuhugi, siin olen ma ikka Schubalil jalus, olen laiskvorst, väljaviskamist väärt, ja palka saan armu poolest. Kas mõistate seda? Mina mitte.» – «Te ei tohi sellega leppida,» ütles Karl erutatult. Tunne, et ta viibib kõikuval alusel, tundmatu maailmajao rannikul, oli peaaegu kadunud, nii koduselt tundis ta end siin kütja voodis. «Kas olete kapteni juures käinud? Olete katsunud temalt õigust saada?» – «Ah minge, minge parem minema. Ma ei taha teid siia. Te ei kuula, mis ma räägin, ja annate veel mulle nõu. Kuidas ma saan kapteni juurde minna!» Ja väsinult võttis kütja jälle istet ning peitis näo kätesse.

      Paremat nõu pole mul talle anda, ütles Karl endamisi. Üldse leidis ta, et õigem oleks olnud kohvrit otsima minna,