Ameerika. Franz Kafka
öelda, et New Yorgini oli Karl kaasas olnud. Aga Karlil oli kahju sellest, et ta polnud kohvris olevaid asju veel suurt pruukinudki, kuigi ta oleks näiteks pidanud juba ammu särki vahetama. Niisiis oli ta vales kohas kokku hoidnud; nüüd, kus ta just oma karjääri algul peaks puhtalt riides olema, tuleb tal musta särgiga välja minna. Muidu poleks kohvri kaotus teab kui hirmus olnud, sest ülikond, mis tal seljas, oli koguni parem kui see teine, mis kohvrisse jäi ja oli tegelikult vaid hädaülikond, nii et ema oli pidanud seda veel vahetult enne ärasõitu paikama. Nüüd meenus talle seegi, et kohvris oli jupp Verona salaamivorsti, mille ema oli talle ekstra-annina kaasa pannud, aga millest ta õige vähe oli jõudnud ära süüa, sest sõidu ajal polnud tal üldse isu ja vahetekil jagatud supist sai talle rohkem kui küllalt. Nüüd oleks küll hea olnud vorsti käepärast võtta, et seda kütjale kinkida. Sest sääraseid inimesi on hõlpus enda poole võita, kui sa neile mõne pisiasja pihku pistad, seda teadis Karl isa käest, kes sigarite jagamisega kõigi nende alamate ametnike poolehoiu võitis, kellega tal tuli äriasjus tegemist teha. Kinkimiseks oli Karlil veel ainult raha, aga seda ei tahtnud ta nüüd, kus ta vahest oli juba kohvrist ilma jäänud, esialgu puutuda. Jälle jõudsid ta mõtted kohvri juurde, ja nüüd ei mõistnud ta tõepoolest, miks ta kogu sõidu kestel oli kohvrit nii hoolsalt valvanud, et see peaaegu ta une maksis, kui ta nüüd sellesama kohvri nii kergesti oli lasknud endalt ära võtta. Ta meenutas neid viit ööd, kus ta lakkamatult oli kahtlustanud temast kahe aseme võrra vasakul lebavat väikest slovakki, et see on tema kohvri kirbule võtnud. Ainult seda see slovakk oligi luuranud, et Karl lõpuks ometi rammetusest silmapilguks tukkuma jääks, nii et tema saaks pika ridvaga, millega ta päevad läbi mängis või harjutas, kohvri enda juurde tõmmata. Päeval nägi slovakk küll ilmsüütu välja, aga vaevalt oli öö käes, kui ta aeg-ajalt oma asemelt üles tõusis ja kurvalt Karli kohvri poole vaatas. Karl võis seda päris selgesti näha, sest ikka süütas keegi siin-seal väljarändajale omase murelikkusega tulukese põlema, kuigi see oli laevakorra järgi keelatud, ja katsus emigratsiooniagentuuride arusaamatuid prospekte lahti mõtestada. Kui läheduses oli säärane tuluke, võis Karl veidi tukastada, aga kui see oli kaugel või kui oli pime, siis pidi ta silmad lahti hoidma. See pingutus oli ta päris ära kurnanud ja nüüd võib-olla veel täiesti kasutu olnud. Peaks ta vaid selle Butterbaumiga veel kusagil kokku juhtuma!
Sel hetkel kaikus kaugelt eemalt senisesse täielikku kajutirahusse kiireid lühikesi lööke, nagu lastejalgade tippimist, mis valjenedes lähemale tuli ja nüüd meeste rahulikuks marssimiseks osutus. Ilmselt sammusid mehed hanereas, nagu see kitsas koridoris loomulik oli, kostis justkui relvade klirinat. Karl, kes pidi äärepealt, end juba voodis välja sirutades, kõigist kohvri- ja slovakimuredest vabanenud unne suikuma, ehmus üles ja müksas kütjat, et lõpuks temagi tähelepanu äratada, sest rongkäik paistis olevat otsaga parajasti ukse juurde jõudnud. «See on laevakapell,» ütles kütja, «nad mängisid ülal ja lähevad nüüd asju pakkima. Nüüd on kõik valmis ja me võime minna. Tulge!» Ta haaras Karlil käest kinni, võttis veel viimasel silmapilgul voodi kohalt seinalt raamitud madonnapildi, toppis selle rinnataskusse, kahmas oma kohvri ja lahkus kiiresti koos Karliga kajutist.
«Nüüd lähen kontorisse ja ütlen neile härradele, mis ma asjast arvan. Siin pole enam ühtki reisijat, pole vaja enam millestki hoolida.» Seda kordas kütja mitmel moel ja tahtis käigu pealt jalaga kõrvale äiates tema teed ületavat rotti surnuks astuda, tõukas selle aga hoopis kiiremini auku, milleni see oli just õigel ajal jõudnud. Kütja oli oma liigutustes üldse aeglane, sest kuigi tal olid pikad jalad, olid need siiski liiga rasked.
Nad läksid ühest köögiosakonnast läbi, kus mõned räpaste põlledega tüdrukud – nad määrisid neid meelega – suurtes tõrtes nõusid pesid. Kütja hõikas ühe Line-nimelise enda juurde, pani talle käe piha ümber ja viis tüdruku, kes end aina koketselt tema käsivarre vastu surus, natuke maad endaga ühes. «Nüüd makstakse palk välja, kas tahad kaasa tulla?» küsis ta. «Miks minul vaeva näha, too mulle parem raha kätte,» vastas tüdruk, lipsas kütja käe alt läbi ja jooksis minema. «Kust sa selle kena poisi välja õngitsesid?» hüüdis ta veel, aga ei oodanudki vastust. Kostis kõigi tüdrukute naeru, kes olid töö katki jätnud.
Nemad aga läksid edasi ja jõudsid ukse juurde, mille kohal oli väikeste kullatud karüatiidide kanda olev ehisviil. Laevakujunduse kohta nägi see üpriski luksuslik välja. Karl märkas, et ta polnud enne siiakanti sattunud, vist oli see sõidu ajal reserveeritud ainult esimese ja teise klassi reisijatele, kuna nüüd, suure puhastuse eel olid vaheuksed eest ära tõstetud. Tõepoolest oligi neile vastu tulnud mehi, kellel oli hari õlal ja kes kütjat tervitasid. Karli pani imestama see tohutu askeldamine, oma vahetekil polnud ta suurt midagi märganud. Piki koridore jooksid siin veel elektrijuhtmed ja ühtaina oli kuulda väikest kellukest.
Kütja koputas aupaklikult uksele, ja kui hüüti «sisse», kutsus ta Karli käeviipega julgesti kaasa tulema. Karl tuligi, kuid jäi uksele seisma. Toa kolme akna taga nägi ta merelaineid ja nende rõõmsat hällimist jälgides hakkas ta süda peksma, nagu polekski ta viis pikka päeva ühtejärge merd näinud. Suured laevad sõitsid risti vastassuundadesse ja andsid lainete survele vaid nii palju järele, kui nende raskus seda lubas. Kui silmi pilutada, näisid need laevad puhtalt oma raskusest õõtsuvat. Mastides lehvisid pikad kitsad lipud, mida sõidukiirus küll sirgu tõmbas, kuid mis siiski veel siia-sinna laperdasid. Küllap olid need sõjalaevad, kust kostis saluut, ühel säärasel parajas kauguses mööduval laeval särasid kahuritorud üksteise teraskestade peegelduses, otsekui hellitatuna kindlast, sujuvast, kuigi mitte horisontaalsest liikumisest. Väikesi laevu ja paate võis, vähemalt uksel seistes, üksnes eemal silmata, kui nad hulgakaupa suurte laevade vahelistesse lõhedesse sisse sõitsid. Kõige selle taga oli aga New York ja vaatas Karli oma pilvelõhkujate saja tuhande aknaga. Jah, selles toas sa teadsid, kus sa oled.
Ümmarguse laua ääres istus kolm härrat, üks oli sinises meremundris laevaohvitser, teised kaks mustas Ameerika univormis sadama-ametnikud. Laual lebas kõrge virn igasuguseid dokumente, millest kõigepealt ohvitser, sulg käes, lennul üle käis, et neid siis kahele teisele ulatada, kes neid kas lugesid, tegid väljavõtteid või panid oma portfelli, kui just üks neist, kes peaaegu lakkamatult tasakesi hambaid kiristas, oma kolleegile midagi protokollimiseks ei dikteerinud.
Akna juures kirjutuslaua taga istus, selg ukse poole, üks väheldast kasvu härra, kes õiendas suurte foliantidega, mis olid laua kohal, tema pea kõrgusel tugeval raamaturiiulil reas. Tema kõrval seisis avatud ja vähemalt esimesel pilgul tühi kassa.
Teine aken oli tühi ja pakkus parimat väljavaadet. Kolmanda lähedal seisid aga kaks poolihääli vestlevat härrat. Üks, kes kandis samuti laevamundrit, nõjatus akna kõrval vastu seina ja mängis mõõgapidemega. Too, kellega ta rääkis, seisis näoga akna poole ja tegi aeg-ajalt, mõne liigutuse puhul nähtavaks osa ordeniterivist teise mehe rinnal. Tema oli erariides ja tal oli peenike bambuskepike, mis selle tõttu, et ta mõlemat kätt puusas pidas, samuti nagu mõõk kehast eemale hoidis.
Karlil polnud palju mahti seda kõike vaadata, sest peagi astus teener nende juurde ja küsis kütjalt säärase pilguga, nagu ei kuuluks tema siia, mida ta tahab. Kütja vastas sama vaikselt, kui talt küsiti, et ta tahab härra ülemkassiiriga kõnelda. Teener lükkas omalt poolt palve käeviipega tagasi, läks aga ometi kikivarvul suures kaares ümber ümmarguse laua foliantidega härra juurde. See härra, nagu võis selgesti näha, lausa tardus teenri sõnade puhul, keeras end aga lõpuks mehe poole, kes temaga kõnelda soovis, ja vehkis siis range keeldumise märgiks nii kütja kui ka kindluse mõttes teenri poole käega. Seepeale tuli teener kütja juurde tagasi ja ütles talle säärasel toonil, nagu usaldaks ta talle midagi: «Kasige jalamaid toast välja!»
Selle vastuse peale vaatas kütja Karli poole alla, nagu oleks Karl tema süda, kellele ta tummalt oma häda kaebab. Pikemalt kaalumata rebis Karl end paigast ja jooksis põiki läbi toa, riivates koguni kergelt ohvitseri tugitooli; teener jooksis küürakil järele, käed haardevalmis, nagu mõnda närilist taga ajades, kuid Karl jõudis esimesena ülemkassiiri laua juurde, mille servast ta kinni võttis juhuks, kui teener peaks katsuma teda minema vedada.
Loomulikult tekkis toas kohe elevus. Laevaohvitser laua ääres oli püsti karanud, sadama-ameti härrad vaatasid rahulikult, kuid põnevusega pealt, mõlemad härrad akna juures