Ameerika. Franz Kafka
Klara küll naeratas Karlile, kuid see polnud osavõtlik naeratus, vaid pidi teda kuidagi mõjutama.
«Siin pole midagi vabandada,» ütles härra Green, kes parajasti teravate noatõmmetega tuvi lahti lõikas, «otse vastupidi, mul on hea meel, et ma saan õhtu nii meeldivas seltskonnas veeta, selle asemel et kodus üksi õhtust süüa, kus mind teenindab mu vana majapidajanna, kes on nii vana, et juba tee ukse juurest lauani on talle raske, ja ma võin tükiks ajaks tugitoolis seljakile lasta, kui ma teda sel teekonnal jälgida tahan. Alles õige hiljuti suutsin ma läbi suruda, et teener tooks road söögitoa ukseni, aga teekond uksest minu lauani kuulub temale, niipalju kui ma tast aru saan.»
«Mu jumal,» hüüdis Klara, «on see vast truudus!»
«Jah, on veel truudust ilma peal,» ütles härra Green ja pistis toidupala suhu, kus keel, nagu Karl juhuslikult märkas, ahnelt pala järele haaras. Karlil hakkas lausa paha ja ta tõusis püsti. Peaaegu üheaegselt haarasid härra Pollunder ja Klara tal kätest kinni.
«Te peate edasi istuma,» ütles Klara. Ja kui ta oli jälle istet võtnud, sosistas tüdruk talle: «Varsti kaome koos. Kannatust!»
Härra Green oli vahepeal rahumeeli söömisega ametis, nagu oleks härra Pollunderi ja Klara loomulik kohus Karli rahustada, kui tema Karlil südame pahaks ajab.
Söök venis pikale just tänu sellele pedantsusele, millega härra Green igat rooga käsitses, olles seejuures küll aina väsimatult valmis järgmist rooga vastu võtma; jäi tõesti mulje, et ta tahab siin oma vanast majapidajannast põhjalikult välja puhata. Aeg-ajalt kiitis ta preili Klara majapidamiskunsti, mis Klarale ilmselt meeldis, kuna Karl tundis kiusatust Greeni tagasi tõrjuda, nagu kipuks see Klarale kallale. Kuid härra Green ei piirdunud sugugi ainult Klaraga, vaid kahetses taldrikult üles vaatamata korduvalt Karli silmatorkavat isutust. Härra Pollunder võttis Karli söögiisu oma kaitse alla, kuigi ta oleks võõrustajana pidanud samuti Karli sööma õhutama. Ja see sundimine, mille all Karl kogu söögiaja kannatas, tegi ta niivõrd hellaks, et ta tõlgendas vastu iseenda paremat arusaamist ka seda härra Pollunderi väljendust ebasõbralikkusena. Ja vastavalt oma meeleolule sõi ta kord täiesti sobimatu kiiruga ja palju, laskis siis jälle noal-kahvlil väsinult pikaks ajaks langeda ja oli üldse seltskonna liikumatuim liige, kellega toite pakkuv teener ei osanud tihtilugu midagi peale hakata.
«Ma räägin juba homme härra senaatorile, kuidas te preili Klarat oma mittesöömisega solvasite,» ütles härra Green, andes oma sõnadele naljatleva suuna üksnes selle žestiga, kuidas ta nuga-kahvlit käsitses.
«Näete nüüd, kui kurvaks tüdruk jäi,» jätkas ta ja võttis Klaral lõuast kinni. Klara laskis seda sündida ja sulges silmad.
«Vaata plikat,» hüüdis Green, naaldus tagasi ja puhkis täissöönud inimese kombel naerda, ise näost tulipunane. Asjatult katsus Karl endale härra Pollunderi käitumist seletada. See istus oma taldriku ääres ja vahtis sinna sisse, nagu toimuks seal see tõeliselt tähtis. Ta ei tõmmanud Karli tugitooli endale lähemale, ja kui ta üldse rääkis, siis kõigiga, Karlile polnud tal midagi erilist öelda. Seevastu talus ta seda, et Green, see panetunud New Yorgi vanapoiss, Klarat selge sihiga puudutas, et ta Karli, Pollunderi külalist, solvas, või vähemalt teda lapsena kohtles, ja teab mis tegudeks ta veel jõudu kogus ja ette valmistus.
Söömaaja lõppedes – üldist meeleolu märganud härra Green oli nüüd esimene, kes üles tõusis ja selles mõttes kõiki teisigi püsti tõstis, – läks Karl üksinda eemale kitsaste valgete liistudega jagatud suurte akende juurde, mis avanesid terrassile ja olid tegelikult, nagu Karl lähemale astudes märkas, päris uksed. Mis oli veel järel sellest vastumeelsusest, mida härra Pollunder ja ta tütar olid alguses härra Greeni vastu tundnud ja mis oli ennist Karlile veidi arusaamatuks jäänud? Nüüd seisid nad Greeni seltsis ja noogutasid tema jutu peale. Suits härra Greeni sigarist, Pollunderi kingitusest, mis oli nii jäme, nagu isa sellest kodus mõnikord jutustas kui faktist, kuid mida ta tõenäoliselt ise polnud iialgi oma silmaga näinud, kandus saalis laiali ja levitas Greeni mõju ka nurkadesse ja niššidesse, kuhu ta isiklikult kunagi poleks astunud. Nii kaugel kui Karl ka seisis, tundis ta siiski suitsukõditust ninas, ja härra Greeni käitumine, kelle poole ta vaid korraks üle õla kärme pilgu heitis, oli tema meelest jõle. Nüüd ei pidanud ta üldse võimatuks, et onu oli ainult sellepärast nii kaua keeldunud talle selleks külaskäiguks luba andmast, et ta tundis härra Pollunderi nõrka iseloomu ja nägi seetõttu ette või pidas igatahes võimalikuks Karli solvamist selle külaskäigu puhul. Karlile ei meeldinud ka see ameerika tüdruk, kuigi ta polnud teda näiteks sugugi ilusamana ette kujutanud. Sellest peale, kui härra Green tüdrukuga mehkeldas, oli Karl koguni üllatatud sellest ilust, milleks tüdruku nägu võimeline oli, eriti tema talitsematult rahutute silmade särast. Ta polnud veel kunagi näinud seelikut, mis oleks nii tihedasti keha ümber hoidnud kui Klara oma, põikkurrud õhukeses jäigas kahkjaskollases riides näitasid pinguloleku tugevust. Ja ometi ei läinud tüdruk Karlile üldse korda, meelsasti oleks ta loobunud tüdruku tuppa minemast, kui ta oleks selle asemel võinud ukse avada, mille lingist ta igaks juhuks kinni hoidis, autosse ronida või, kui juht juba magab, siis omapead New Yorki kõndida. Selge öö Karli poole kallutunud täiskuuga oli kõigile avali ja väljas lageda taeva all hirmu tunda oli Karli meelest mõttetu. Ta kujutas ette – ja esimest korda tundis ta end siin saaliski hästi – , kuidas ta hommikul – varem ta ju vaevalt jalgsi koju jõuab – onu üllatab. Ta ei olnud küll veel kunagi onu magamistoas käinud, ei teadnudki, kus see asus, aga küllap ta seda juba teada saab. Siis kavatses ta koputada ja ootuspärase «sisse!» peale tuppa tormata, et üllatada armast onu, keda ta siiani oli ikka näinud vaid kurguni riides ja kinninööbituna ja kes nüüd on korraga voodis istuli, öösärgi väel, üllatunud pilk uksele suunatud. Iseendast ei tähenda see ju veel kuigi palju, aga maksab vaid ette kujutada, mis tagajärjed sel olla võiksid. Vahest sööksid nad esimest korda koos hommikust, onu voodis, tema tugitoolis, hommikueinelauake nende vahel, võib-olla kujuneks see ühine hommikueine pidevaks tavaks, võib-olla saaksid nad edaspidi sääraste hommikueinete tõttu, mida oleks isegi võimatu vältida, sagedamini kokku kui üks kord päevas nagu siiani ja võiksid siis loomulikult ka avameelsemalt juttu ajada. Lõpuks tuli ju seegi avameelse kõneluse puudumisest, et ta täna onu vastu veidi sõnakuulmatu või õigemini põikpäine oli. Ja kui ta peaks ka täna ööseks siia jääma – nii see paistab paraku minevat, kuigi tal lastakse siin akna juures seista ja iseendale vestluskaaslaseks olla – , siis võib sellest õnnetust külaskäigust kujuneda ehk pöördepunkt paremate suhete poole onuga, võib-olla mõlgutab onu oma magamistoas täna õhtul samasuguseid mõtteid.
Mõnevõrra lohutatult pöördus Karl ringi. Tema ees seisis Klara ja ütles: «Kas teile meie juures ei meeldi? Kas te ei tahaks end siin veidi kodusemalt tunda? Tulge, ma teen viimase katse!»
Ta viis Karli põiki läbi saali ukse poole. Ühe kõrvallaua ääres istusid mõlemad härrad kergelt kihiseva joogi pokaalidega, mida Karl ei tundnud ja mida ta oleks tahtnud maitsta. Härra Green hoidis üht küünarnukki laual, ta oli oma näo härra Pollunderile õige lähedale ajanud; kes poleks härra Pollunderit tundnud, see oleks võinud kergesti arvata, et siin arutletakse kuritegelikke plaane, ja mitte äriasju. Kui härra Pollunder saatis Karli sõbraliku pilguga ukseni, siis Green ei teinud Karli nägemagi, olgugi et vastasistuja pilguga tavaliselt päris tahtmatult kaasa minnakse, ja see Greeni käitumine näis väljendavat tema teatavat veendumust, et kumbki, Karl omaette ja Green omaette, peavad püüdma siin omal jõul hakkama saada; hädapärane seltskondlik side nende vahel saab ajapikku üksnes emma-kumma võidu või hävinguga teoks.
Kui ta seda arvab, ütles Karl endamisi, siis on ta narr. Ma ei taha talt tõesti midagi ja jätku tema ka mind rahule.
Niipea kui ta koridori oli jõudnud, taipas ta, et tõenäoliselt oli ta käitumine ebaviisakas olnud, sest ainiti Greeni põrnitsedes oli ta lasknud end Klaral peaaegu välja lohistada. Seda varmamalt käis ta nüüd Klara kõrval. Läbi koridoride minnes ei uskunud ta algul oma silmi, kui ta nägi iga paarikümne sammu järel seismas uhkes livrees teenrit kandelaabriga, mille jämedast jalast tuli kahe käega kinni hoida.
«Siiani on uus elektrijuhe ainult söögituppa sisse viidud,» selgitas Klara. «Me ostsime selle maja alles hiljuti ja lasksime ta