.
võib ise selle heaks propagandat teha.
Kallel näib ka hommikulauas olevat väga nigel isu. Hele pakub poisile juustu. Kalle punastab, kuid ära ei ütle. Pererahvas toob piima, on väga ärevil ja seletab, et ärgu suvitajad pahaks pangu, et täna suurt midagi laual ei ole, kuid õhtu poole tulevat minister, seepärast olevat neil, pererahval, hirmus palju tegemist.
Pärast hommikueinet on Hele jälle rahutu. Ta tahab Peetriga mägedele jalutada, kuid hakkab varsti koju kippuma ja soovib puhata.
Ta heidab aeda võrkkiigesse. Peeter istub ta kõrval lamamistoolis ja loeb. Naise silmad on suletud, kuid ta ei maga. Ta tõstab pead iga kord, kui arvab läheduses samme kuulvat.
Värav kriuksub. Hele hüppab istuli. Tulija on tütarlaps eilsest bussist, Leida. Ta tuleb argliku naeratusega Hele poole, ulatab kohmakalt käe ja sõnab:
„Neid polegi veel siin.”
„Keda?” küsib Hele.
„Neid, kes mind tööle palkasid.”
„Nii?”
„Ja kus te siis selle öö olite?”
„Mul on siin tädipoeg naisega… olin nende juures.”
„Siis pole viga, kui on ikka kusagil oodata.”
„Ega muidu oleks viga küll, aga tädipoja naine ei salli mind,” ütleb tütarlaps kurvalt.
„Miks?”
„Ei tea,” vastab Leida lihtsalt.
„Vahest tulevad pealinlased täna. Kui nad ikka inimesel käskisid teatud päevaks siia sõita, siis peavad nad selle sissesõitja peavarju eest ka hoolitsema.”
Leida ainult ohkab ja vaatab ringi.
„Siin on mu abikaasa,” ütleb Hele ja osutab Peetrile, kes pakub külalisele oma istme. Leida ei julge seda vastu võtta, vaid istub kõrvalasetsevale kännule.
Helel on tüdrukust kahju. Ta tuli siia noore inimese suurte lootustega ja pealinlased polnud vaevaks võtnud täpsed olla, nad polnud kuidagi korraldanud, et tütarlaps pääseks nende korterisse kas või ööbimagi. Kuhu oleks tüdruk läinud, kui poleks juhuslikult olnud seda tädipoega? Kas need pealinlased ei mõtelnud, et teenijat palgates tuli enesele võtta ka kohustusi? Hele on rahul, et ta eile tüdrukule mainis, et tulgu ta teda, Helet, suvitamisel külastama. Nüüd ongi tüdruk hädas ja vajab kaasatundvat südant. On hea, et tal siin võõraski kohas on inimesi, kellega kõnelda.
Parajasti tuleb majast välja Kalle.
„Tulge siia, Kalle!” hüüab Hele. „Siin on üks tütarlaps, kes on siin võõras ja üksik, lõbustage teda.”
Kalle heidab Helele kuidagi valulise pilgu, kummardub siis ja ulatab Leidale käe. Tütarlaps tõuseb selle juures kännult ja punastab.
„Lapsed, minge jalutage veidi,” ütleb Hele emalikult. Kalle vaatab teda veel korra oma nooruslikult valusa pilguga ning siis lähevad kaks noort inimest aiast välja teele ja kõnnivad järve poole. „Kahekesi olles saavad nad kindlasti kõige kergemini esimesest tutvumiskohmetusest üle,” arvab Hele.
Leidal on seljas valge linane tikandiga kleit, kindlasti on ta selle ise majapidamiskoolis õmmelnud. Kallel on hele lahtise kraega särk, ta kõnnib tütarlapsest viisakas kauguses ja kõneleb ilusast ilmast. Leidale meeldib see noormees väga. Ta ei kõnele nagu need maapoisid, kellega Leidal seni tegemist on olnud, kellel esimeseks küsimuseks alati:
„Kas teil kavaleri kah on?”
Ei, Kalle kõneleb järvest ja ujumisest ja muusikast. Sellest viimasest ei mõista Leida eriti palju, kuid ta armastab muusikat ilma seda mõistmatagi. Kui Kalle vaikib, kõneleb Leida oma koolist. Tüdruk punastab sageli ja on pidevas hirmus, et ta jutt kaaslast ei huvita. Algul Kalle küll mõtleb, et Leida on nagu maaplika kunagi. Kuid mõne aja pärast hakkab talle tüdruku arglikkus väga meeldima. Selles tagasihoidlikkuses on nii palju austust Kalle kui arenenud linnahärra vastu, see tõstab Kalle enesetunnet, mis linnaplikadega sõbrustamisel mõnelgi korral on pidanud üsna madalale vajuma. Näiteks tollel varakevadõhtul, kui Kalle saatis tütarlaste gümnaasiumi abituriendi peolt koju ja kui too aiaväraval ootavalt peatus ja küsis:
„Kas te mind ei suudlegi?”
Muidugi Kalle ei suudelnud. Kalle polnud kunagi tüdrukuid suudelnud ja tal polnud selleks õigupoolest kunagi tahtmistki olnud… Seni kui ta eelmisel õhtul nägi Hele Karste närvlikku, tukslevat nägu ja väikest, kuid arenenud naisesuud. Proua Hele aga oli hoopis midagi muud kui need varblasehäbematud südametud kooliplikad.
Kõige selle pärast naudib Kalle nüüd Leida austavat häbelikkust ja teeb tüdrukule meheliku ettepaneku:
„Läheme paadiga sõitma.”
Leida on muidugi kõigega nõus. Esiteks sellepärast, et Kalle on nii peen linnanoormees, ja teiseks sellepärast, et proua Karste ise saatis neid koos lõbutsema.
Nad lähevad majakese juurde tagasi, sammuvad läbi aia, kus Karsted ikka veel puhkavad, ning Kalle hüüab oma noorel kukehäälel Helele teatava kättemaksva uhkusega:
„Me läheme järvele!”
Hele noogutab ja naeratab ning vaatab siis aiavärava suunas. Kas ta ootab kedagi?
Noored lähevad paadisillale. Paadi põhjas on vett, nad tõstavad seda välja, niipalju kui neile tarvilisena tundub, ja siis ulatab Kalle Leidale käe, et abistada tüdrukut paati astumisel. Leida on juba nii julge, et võtab selle käe vastu.
Siis nad sõuavad järvele. Keset järve nad peatuvad ja kõnelevad vee sügavusest ja sellest, et kes siia upub, selle laipa järv enam kunagi välja ei anna. Päikesepaistelisel päeval ei tundugi see jutt sugugi kohutavana. Siis nad sõuavad kalda poole ning Kalle teeb kõrkjaist terve rea parte ja paneb need järvele ujuma. Ja nad mõlemad naeravad, kui mõtlevad, et mõni asjatundmatu jahimees võiks neid pärislindudeks pidada.
Hele vaatab kiiges olles läbi okste järvele ja muutub naervaid noori nähes kurvaks. Ikka see piinav tunne, nagu puuduks tal midagi. Suvepäev on ilus, Peeter istub vaikselt ta kõrval, sügisel on tal võimalus täie innuga alustada viimast õppeaastat konservatooriumis, miks ta pole rahul, see noor ja ilus naine?
Mööda teed tuleb inimesi. Siis kriuksub värav. Seekord Hele ei tõuse ruttu. Ta muutub natuke nõrgaks, ta süda hakkab kloppima ja ta lamab lühikese kestvusega uimasustunde tõttu veel pisut aega. Kuid Peeter tõuseb ja läheb külalistele vastu.
Proua Noora tuleb oma võõraspoja Martiniga. Äkki leiab ka Hele taas kõik perenaiselik-viisakad kõnekäänud. Ta juhib külalised varjulisse nurka – proua Noora istub lamamistoolile, Martin kiike ja Peeter kännule. Martin pakub Helele kohta enese kõrval, kuid Hele eelistab istuda Peetri kõrvale murule.
Külalised kiidavad viisakalt majaümbrust ja muid hüvesid, milliseid Karsted omavad pansionis mitte elutsedes. Viimaks jõutakse asjalikuma kõneaineni: Martini proovijutlus. Kaks teist võistlejat olevat eelmistel pühapäevadel oma jutlused juba pidanud, eeloleval pühapäeval olevat siis kolmas ja viimne proovijutlus ja õpetaja valimine ühe korraga. Proua Noora on kindel, et Martinil on suurim kuulajaskond, kas või juba seetõttu, et kohe pärast jumalateenistust algavad valimised. Ja kellel on suurem kuulajaskond, sellel on ka enam hääli, on proua Noora loogiline arvamine. Martin ise ei näi nii lootusrikkalt tulevikule toetuvat, ta teab väga hästi, millised tugevad kandidaadid eelmistel Lepaoru valimistel on läbi kukkunud. Noorel mehel on isegi piinlik oma ema agarusest, ta püüab kõnelda millestki muust. Näiteks proua Karstest ja laulust. Tema, Martin, poleks kooliajal küll uskunud, et sellest põikpäisest plikast võiks saada nii tore laulja.
Hele vaatab oma mehe esimese naise poole. Peeter ei ütle esialgu küll midagi, kuid ta ilmest võib lugeda: oh poisikese rumalust!
„Sinu ema ei pea mu laulust midagi, nii et pigemini ärgem kõnelgem sellest,” ütleb Hele äkki teravalt.
„Teid isiklikult, armas proua, pole ma kunagi laulmas kuulnud, sellepärast ei või te ütelda, et ma teist midagi ei pea. Kõnelesin eile ju ainult üldiselt,”