Mari-Ann õpetajatütar. Agnes Taar
oli maailm talle jälle ilus, mängud huvitavad ja mänguasjadki omasid ta silmis taas endise väärika seisukoha. Kui ruttu kõik muutus! Ta otsis midagi suure rutuga taskust. Siis tõmbas sealt välja mingi punaste vöötidega riidetükikese ja ulatas selle Mari-Annele.
„Säh… võta see endale ja õmble sellele inetule nukule kleit või midagi…”
Ta nina punetas ja silmad särasid.
„Aitäh,” ütles Mari-Ann riidetükki võttes ja vaatas südamliku pilguga Antsule.
Ka tema pistis käe taskusse, et midagi vastu kinkida. Ent seal ei leidunud muud, kui need kaks punast lehma, millised Ants ta haiguse ajal oli „üle võtnud” ja mis põhjustasidki tänase tüli. Ta vaatas neid hellusega, võttis siis ühe ja ulatas Antsule, üteldes:
„Säh, võta see endale…”
Ants vaatas lehmale, siis Mari-Annele. Tal oli piinlik võtta ja ka võtmata jätta. Ta punastas, võttis lehma ja lausus:
„Aga sulle jääb ju nüüd ainult üks lehm…”
„Ah, jäägu pealegi…”
„Ma võtan selle enese juurde sööda peale – niipea kui ise tahad, võid kohe kätte saada…” lausus Ants longus päi.
„Hea küll,” nõustus Mari-Ann ja selleks korraks oli rahuleping alla kirjutatud.
Isegi Pontu tuli nüüd Antsu juurde, liputas sabaga ja limpsis tal korraks keelega üle näo, haukudes paar suutäit, nagu sõpruse ja rahu kinnituseks.
„Lähme nüüd liivaauku mängima!” ei suutnud Ants kauem oodata.
„Või hakkame nõida mängima?” küsis Mari-Ann.
„Oii! Nõida jah, nõida jah!” nõustus meelsasti Ants.
„Vaatame, kas leiame nõiapõõsa!..”
Mindigi otsima nõiapõõsast.
See oli imelik põõsake, mis kasvas kuski maja taga, üsna seina all, sügaval. Ta omas kollakaid, rabedaid varsi, millised katki murdes tugevvängelt lõhnasid. Keegi ei teadnud, mis põõsas see oli, kust seemneke sinna sattunud, või kuidas seda hüüti.
Lapsed ta leidsid väikese taimena ja vänge lõhna pärast ristisid selle „nõiapõõsaks”.
Nad murdsid varrekesed väikesteks tükkideks, toppisid pudelisse, valasid vett peale ja kangesti haisev „nõiarohi” oligi valmis.
Nõiahurtsik asetses õuepoolse eeskoja katusel, maja katusest madalamal, oli lame ja redel seisis alati selle najal. Katusel oli ka väike puukorsten, millist kasutati nõiapajaks.
Mari-Ann mängis nõia osa, Ants abitarvitaja, Mari-Ann sidus endale mingi triibulise räti ümber pea, kiskus juuksed salkudesse ripnema, pistis paar puupulka suhu pikkadeks hammasteks, ajas silmad pungi, tegi hirmsa näo ette, võttis pika kepi kätte ja nõid oligi valmis.
Katusele ta viis kõiksugu rohtusid kuivama ja seadis nõiapaja keema. Vänge hais ja kanged aurud täitsid nõiahurtsikut. Nõid ise jäi inimesi ootama. Ega see polnud nõid, kes inimestele kurja tegi, neid millekski moondas või nõidus, ei, see oli nõid, kes inimestele andis rohtu, mis omas imettegevat mõju ja tervendas. Ühe sõnaga, ta oli mingi nõid-arst. Koledat välimust pidi nõid omama selleks, et teda kardetaks. Kes oma kartusest võitu sai ja tema juurde tuli rohtu otsima, sai kohe terveks. Tasu ega raha nõid rohtude eest mingisugust ei võtnud.
Juba tuligi Ants redelit mööda üles ja koputas nõia uksele. Kui nõid aga ukse avas ja ise uksele ilmus, Antsu otsa põrnitsedes, ehmus see nõia koledast välimusest ja lidus kiiresti alla tagasi. Nõid aga naeris oma nõianaeru ja tegi kõiksugu imelikke ja jubedaid nõiahääli põgenejale tagant järele. Antsul oli päris tõepoolest jube hakanud niisugusest koledast nõiast ja nüüd kogus ta redeli otsa juures julgust, et uuesti tagasi minna. Nõid on ju ometi Mari-Ann! kordas ta enesele ja läkski uuesti.
Varsti koputas ta nõia uksele, mehiselt endas tõusvat kartust maha surudes. Küll kollitas nõiamoor teda igal viisil ja katsus talle hirmu peale ajada, kuid nüüd Ants astus ikkagi sisse.
Kandnud nõiamoorile oma palve ette, sai see tulivihaseks ja käskis teda koristuda, et jälgegi järele ei jääks. Ent Ants surus hirmu maha ja ei liikunud paigast.
Nüüd muutus nõid korraga kenaks: oli väga armas ja ülilahke, andis talle rohtu ja peale selle veel peotäie kulda koju viia. Saatis viisakalt uksest välja, patsutas õlale ja hüüdis: „Kange Ants!”
„KALEVIPOEGA” RISTIMAS
Järsku meenus Antsule üks väga kiire toiming, mida kuidagi enam viivitada ei saanud – tema laps tahtvat ristida. Ta ei olevat üksi selle asjaga hakkama saanud, oodanud kogu aeg Mari-Anne tervenemist, kuid nüüd ei võivat mitte minutitki enam oodata…
Mari-Ann mõtles järele. Kui nii, siis nii – ja nõustuski viimaks seda toimingut enda peale võtma.
„Kas vaderid valmis on?” küsis ta asjalikult.
„E-ei ole veel, muudkui sina…”
„Aga köster, kooliõpetaja või kirikuõpetaja?”
„E-ei… aga see oled ometi sina!” kargas Antsule meelde.
„Noh, aga siis ristsete talitaja ja söökide valmistaja?”
„Ma mõtlesin, et sina vahest…” kogeles Ants.
„Jälle mina! Noh, olgu peale – ma katsun kuidagi selle kõigega hakkama saada, aga vadereid on küll rohkem vaja – ma ei saa ometi last oma käe peal hoida ja ristida!” seletas Mari-Ann.
„Aga kas mina ei saaks vader olla?” küsis Ants.
„Mine nüüd – kas keegi ise oma lapse vader saab olla!”
„Aga kust me küll siis peaksime vaderit saama?” oli Ants päris mures.
Mari-Ann mõtles ka selle küsimuse üle põhjalikult järele. Viimaks meenuski talle midagi sündsat.
„Pontu võiks üks olla ja minu Milli teine…”
Milli oli Mari-Anne vanim tütar.
„Õige jah – Pontu on üks ja sinu Milli teine!” rõõmustas Ants, et see küsimus oli otsustatud. „Kus kohas me ristime, kas keldri peal?”
„Ei, see ei sobi; ristima peab ikka toas – lapsi väljas ei ristita!” teadis Mari-Ann.
„Ah ei võ-õi!” imestas Ants, „siis peab vist küll toas ristima…”
Ruttu hakati ristseteks ettevalmistusi tegema. Toanurka ehitati kiirel-käel uus maja, pappkastidest ja lauaotstest seintega. Katus jäeti targu peale panemata, et kergem oleks sisse ja välja pääseda. Maja koosnes seekord vaid ühest suurest toast, kuna rohkem tube ei vajatud. Toa keskele asetati pikk laud toolidega, milledele istus ristseterahvas sööma ja jooma. Ristseterahva moodustasid Antsu ja Mari-Anne lapsed.„Mõtleometi–sööginõusideiolegi!”kiljatasMari-Ann, „peab kohe poodi minema ostma…”
Mindigi ruttu poodi ostma.
Õunapuulehed sobisid imehästi väiksemateks taldrikuteks, sireli- ja vahtralehed suurteks vaagnateks. Pontu kui vader pidi ju ka teistega ühes lauas sööma, nii leiti temagi suurusele vastav taldrik – suur ja lai takjaleht!
Nobedasti hakkas Mari-Ann peolauda katma, asetades taldrikud lauale ja vanad tulitikud nugadeks-kahvliteks kõrvale. Ema käest paluti leiba, saia ja kartuliputru. See seati vahtralehtedele, keset lauda. Pontu takjalehest taldrikule pandi aga söögiportsjon mitmekordses suuruses, võrreldes teistega. Et tal ka midagi oleks suhu võtta.
„Nüüd on kõik valmis,” ütles Mari-Ann laua katmist lõpetades. „Aga kus on laps?”
„Laps!” imestas Ants, „missugune laps?”
„Heldekene, – sinu laps, keda ristima hakkame!”
„Ah, minu laps!” kohkus nüüd Ants. „Õige jah… Ma