Mossad. Iisraeli salateenistuse tähtsaimad operatsioonid. Michael Bar-Zohar
Taggar abiellus, lõi perekonna ja pärast suurepärast diplomaadikarjääri sai temast ülikooli professor.
Reuven Shiloah ei olnud Bagdadis toimunud tragöödiatega kuidagi seotud, aga sellele vaatamata astus ta 1952. aastal ametist tagasi. Tema ameti võttis üle äsja Iisraeli salateenistuse varjumaailmast päevavalgusesse astunud tõusev täht Väike Isser.
Neljas peatükk
Nõukogude spioon ja laip meres
Ze’ev Avni oli kogu oma elu unistanud Mossadi salaagendikarjäärist. Kui ta 1956. aasta ühel vihmasel aprillikuu päeval Mossadi peakorterisse sisenes, ihkas ta kogu südamest, et hoonest väljudes kuuluks ta juba selle organisatsiooni personali ridadesse. Ta oli aastaid püüdnud väljavalitute hulka pääseda ja see oli tema elu tähtsaim eesmärk.
Ze’ev Avni ehk kodanikunimega Wolf Goldstein sündis Riias ja kasvas üles Šveitsis. Ta teenis teise maailmasõja ajal Šveitsi sõjaväes ja emigreerus 1948. aastal Iisraeli. Seal võttis ta endale heebreapärase nime Ze’ev Avni. Kui ta oli paar aastat elanud ja töötanud Hazoreas, sai ta töökoha välisministeeriumis ning ta lähetati Brüsselisse.
Sümpaatne, hea haridusega ja mitut keelt valdav noormees võlus oma ülemusi nii heade kommete, püüdlikkuse kui ka sooviga lüüa igas asjas vabatahtlikuna kaasa, eriti nendes ettevõtmistes, mis puudutasid Mossadi. Alati, kui oli vaja mõni saadetis salaja ühest kohast teise toimetada või kui vajati diplomaati, kes kiiremas korras mis tahes Euroopa linna Mossadi salajasi dokumente viiks, oli Avni esimene, kes end välja pakkus. Euroopas hakati teda oma meheks pidama, sest ta tegi nii tihti Mossadiga koostööd. Koostöö muutus veelgi tihedamaks, kui välisministeerium ta Jugoslaaviasse Belgradi saatkonda tööle saatis.
Mitmes kirjas ramsad Isser Harelile soovitas Avni luua Belgradi Mossadi staap. Harel keeldus, väites, et Mossad ei vaja Jugoslaavias staapi, aga Avni ei andnud järele. 1956. aasta aprillis sõitis ta Iisraeli ja palus, et ramsad võtaks ta jutule. Palve täideti ja veel samal päeval kohtus Avni esimest korda elus Isser Hareliga.
Avni sisenes närveerides kunagi Saksamaa kolooniale kuulunud vanasse majja Tel Avivis ja astus Hareli kabinetti. Harel oli ramsad’iks nimetatud veidi vähem kui nelja aasta eest, aga teda peeti juba elavaks legendiks. Seda lühikest kasvu ning mõistatuslikku meest imetleti ja kardeti. Mossadi koridorides sosistati temast igasuguseid lugusid, nii tõeseid kui ka väljamõeldisi.
Avni oli Väikesest Isserist samuti üht-teist kuulnud ja eelseisev kohtumine ajas talle hirmu nahka. Avni kõrvu olid jõudnud jutud, et Harel on äärmiselt kangekaelne, järsu ütlemise ja ebainimlikult hea intuitsiooniga mees, kuid see lühikest kasvu, kõhetu ja kiilanev mees, kellega Avni nüüd silmitsi seisis, oli hoopis lahke olemise ja sõbraliku hääletooniga.
Harel tunnistas, et Avni head kombed ning taiplikkus poliitika vallas avaldavad talle muljet. Ta uuris, mis Avnit Iisraeli toob. Külastuse põhjuseks oli Avni esimesest abielust sündinud tütar, kes olevat nõudnud, et isa teda vaatama tuleks.
„Kui vana su tütar on?” küsis Isser naeratades.
„Kaheksa aastane.”
„Kaheksa?” imestas Isser. Harelit pani imestama, et üks diplomaat kiirustab teisest maailma otsast koju ainuüksi väikese tütre kutse peale.
Avni jutustas Harelile keerulistest suhetest esimese naisega, lapse ja praeguse naisega. Isser muutus kannatamatuks, katkestas Avni jutu poole pealt ja tähendas jahedalt, et Belgradi Mossadi staapi ei tule. Avni edasise karjääri kohta sõnas ta: „Vaatame seda siis, kui oled Jugoslaaviast tagasi.”
Avni oli löödud. Enne lahkumist tegi Isser ettepaneku paari päeva pärast uuesti kohtuda. „Aga mitte siin. Siin saalib liiga palju inimesi sisse ja välja. Kohtume mu salajases kesklinna kontoris. Autojuht toob su kohale.”
Avnile tundus, et tal on veel lootust. Miks muidu Isser teda uuesti näha tahtis?
Paar päeva hiljem sisenes Avni Tel Avivi kesklinnas asuvasse tagasihoidlikkuse korterisse. Kuna esimene kohtumine oli toimunud nii sõbralikus õhkkonnas, siis nüüd enam Avni Isseri ees hirmu ei tundnud. Isser oli tal juba vastas ning juhatas noormehe suurde, lagedate seintega tuppa, kus olid ainsateks mööblitükkideks kirjutuslaud ja paar tooli, aknaid katsid luugid.
Avni võttis istet. Ja korraga Isseris muutus: tema nägu moondus ja ta hakkas raevunult rusikatega vastu lauda taguma. „Sa oled nõukogude spioon! Tunnista üles!” röökis ta. „Tunnista üles!” karjus Isser nõudlikult. Ta peksis rusikaga vastu lauda ja kisendas edasi: „Ma tean, et venelased saatsid su siia. Ma tean, et sa oled spioon! Tunnista üles!”
Avni oli rünnakust rabatud, ta kangestus ega saanud sõnagi suust.
„Tunnista juba üles. Kui sa minuga koostööd teen, püüan sind aidata, aga kui sa keeldud …”
Avni süda peksis, kogu ta ihu oli kaetud külma higiga ja keel ei tahtnud sõna kuulata. Ta oli kindel, et tema tund on tulnud ja Isser laseb ta sealsamas paigas hukata. Lõpuks suutis ta end veidi koguda ja pomises: „Ma tunnistan üles. Töötan venelaste heaks.”
Isser avas seina sisse peidetud ukse ja tuppa astusid kaks Isseri parimat agenti ning politseinik. Avni võeti vahi alla ja viidi ülekuulamiseks jaoskonda. Fakt fakti haaval paljastas Avni oma tegeliku isiku ja eesmärgid. Ta oli juba teismeeast saadik olnud tulihingeline kommunist ning kohe, kui vanus lubas, värvati ta Punaarmee luureteenistusse. Teise maailmasõja ajal oli ta Nõukogude Liidu spioon ja tegutses Šveitsis. Pärast sõda soovitati tal kolida Iisraeli ja oodata edasisi korraldusi.
Ta ootas käsku Moskvast mitu aastat, aga Vene luure võttis temaga uuesti ühendust alles siis, kui Avni lähetati Brüsselisse. Seal hakkas ta venelastele edastama olulist infot Iisraeli ja Belgia relvatehase FN Herstali vaheliste tehingute kohta. Lisaks paljastas ta Moskvale kahe sakslase nimed, kes tegutsesid Egiptuses Iisraeli salaagentidena. Vene luureohvitseridele sellest ei piisanud, neil oli vaja oma agent ka Mossadi sokutada. Selle nimel oligi Avni tegutsenud, kuni Isser röögatas: „Tunnista üles!”
Kõige hämmastavam oli see, et Avni oleks võinud Isseri lõksust vaba mehena minema jalutada. Ramsad’il ei olnud tema vastu ainsatki tõendit, et Avni võiks spioon olla. Tõsi, hulk aastaid tagasi oli keegi talle maininud, et Avni oli kommunistlike vaadete pärast juudikogukonnast välja heidetud, aga nõukogude spioon? Kas tõesti?
Isser oli tegutsenud puhtalt intuitsioonile tuginedes. Avni meeleheitlikud pingutused Mossadi agendiks saada, veider tütre külastamine, katsed Isserit veenda, et ta Belgradi Mossadi staabi rajaks … Kõik need pisiasjad köitsid Isseri tähelepanu ja ta jõudis vägagi ebatõenäolisele järeldusele, et Avni on spioon ja reetur, kes oleks äärepealt võinud saada Iisraeli luureteenistuse agendiks.
Avni tunnistas kohtus kõik üles ja ta mõisteti neljateistkümneks aastaks vangi. Üheksa aastat hiljem vabastati ta ennetähtaegselt. Avnist sai musterkodanik ja psühholoog.
Isser on hiljem öelnud, et Avni oli kõige ohtlikum spioon, kes Iisraelis kunagi tabatud, aga samas ka kõige sümpaatsem. Ta nimetas Avnit soojalt „härrasmehelikuks spiooniks”.
Avni rääkis meile, et ta on mitme kõrge politseiohvitseri ja Shabaki (jämedalt võetuna FBI ekvivalent) agendiga aastate jooksul heaks sõbraks saanud. Operatsioon „Pygmalion”, milles Avni osales, oli palju aastaid üks paremini hoitud Mossadi saladusi. Need vähesed, kes sellest teadsid, said Isseri üleloomuliku läbinägelikkuse kohta taas kord kinnitust.
Kuid kes Väike Isser õieti oli? Ta oli sõnaaher, tagasihoidlik ja kangekaelne nagu eesel. Arvatavasti sündis ta iidses Läti kindluselinnas Daugavpilsis. Räägiti, et kui ta 18-aastasena Iisraeli emigreerus, oli tal seljakotti pakitud päts leiba, mille sisse oli peidetud revolver. Esialgu asus Väike Isser elama Shefayimi, kus abiellus rõõmsameelse hobusepidaja tütre Rivkaga, kuid arusaamatutel põhjustel võttis ta ühel heal päeval naise ja lapse ning kolis ära. Kaasa ei võtnud ta midagi peale selle, mis tal parasjagu seljas oli. Teise maailmasõja ajal liitus Isser Haganah relvastatud jõududega ja hakkas juhtima Shai juutide luureosakonda, mis tegeles reeturite ning dissidentide püüdmisega. Dissidentideks peeti Irguni ja Sterni