Mossad. Iisraeli salateenistuse tähtsaimad operatsioonid. Michael Bar-Zohar
ja teist sõjalistel eesmärkidel. Kui projekt 1970ndatel käivitati, ei teinud see Iisraeli võime ärevaks, kuna tol ajal oldi Iraaniga liitlased. 1977. aastal kohtus Iisraeli kaitseminister Ezer Weizman kindral Hasan Toufanianiga, kellele oli ülesandeks antud Iraani sõjaväe kaasajastamine. Iisrael varustas Iraani armeed moodsa sõjatehnikaga. Salajase kohtumise toimikute põhjal tegi Weizman ettepaneku, et Iisrael võiks Iraani varustada pinnaltlastavate juhitavate rakettidega. Selle peale üllatas dr Pinhas Zusman Toufanianit, öeldes, et nimetatud rakettidele saab paigaldada ka tuumalõhkepäid. Enne kui riigimeeste plaan jõuti ellu viia, puhkes Iraanis revolutsioon, mis muutis Iisraeli ja Iraani vahelisi poliitilisi suhteid tundmatuseni. Revolutsionääridest koosnev islamimeelne valitsus tappis šahhi toetajad ja pöördus Iisraeli vastu. Troonilt tõugatud šahh põgenes ajatolla Khomeini võimu alla langenud kodumaalt ning uus valitsus lõpetas viivitamatult kogu tuumaprojekti, nimetades seda „islamivastaseks tegevuseks”. Tuumareaktorite ehitamine katkestati ja varustus ning seadmed monteeriti lahti. 1980ndatel puhkes Iraagi ja Iraani vahel verine sõda. Saddam Hussein kasutas iraanlaste vastu mürgigaasi, mis pani ajatollad kahtlema, kas tuumavastane poliitika on ikka õige. Juba enne Khomeini surma käskis tema troonipärija Ali Khamenei oma sõjaväel hakata uusi relvi välja töötama – bioloogilist, keemilist ja ka tuumarelva, et vastu astuda Iraagile, kes kasutas Iraanis massihävitusrelvi. Varsti pärast korralduse andmist kutsuti kokku riigi usuliidrid, et nad annaksid nõusoleku „islamivastased” relvad siiski tarvitusele võtta.
1980ndate aastate keskpaigas hakkas info Iraani uutest väljatöötamisel olevatest massihävitusrelvadest tasapisi meediasse lekkima. Kui Nõukogude Liit 1989. aastal kokku kukkus, kohutasid Euroopat kuulujutud, et Iraan kavatseb endistest Nõukogude Liidu sõjaväebaasidest tööta jäänud ohvitseride ja vaesunud teadlaste kaudu tuumalõhkekehasid ja lõhkepäid kokku osta. Lääne meedia avaldas dramaatiliste detailidega vürtsitatud lugusid teadmata kaduma läinud Vene teadlastest ja kindralitest, kes olevat väidetavalt Iraani sõjatööstuse teenistusse värvatud. Lennuka fantaasiaga ajakirjanikud kirjutasid soomusautodest, mis massiliselt Ida-Euroopast Kesk-Aasia poole vuravad ja mida piiripunktides kinni ei peeta ega kontrollita. Teherani, Moskva ja Pekingi allikate sõnul oli Iraan sõlminud Venemaaga lepingu, et ehitada koos tuumareaktorid Bushehri ja Pärsia lahe äärde, teine leping sõlmiti Hiinaga, et rajada veel kaks väiksemat reaktorit.
Ärevusse aetud USA ja Iisraeli võimud saatsid kõikjale Euroopasse salaluuremeeskonnad Nõukogude Liidust ostetud aatompomme ja värvatud teadlasi jahtima, aga midagi ega kedagi ei leitud. USA avaldas Venemaale ja Hiinale survet, et nad Iraaniga sõlmitud lepingud tühistaksid. Hiina andis järele ja koostöö Iraaniga lõpetati. Venemaa lubas sama teha, aga mingeid konkreetseid samme ette ei võetud. Reaktorit ehitati üle kahekümne aasta ja selle kasutamist piirasid ja kontrollisid nii Venemaa kui ka rahvusvahelised võimuorganid.
USA ja Iisraeli võimud oleksid pidanud uurimistööd laiendama, kui juhtlõngad hakkasid otsa saama. Nii Mossadi kui ka CIA juhid ei taibanud, et Venemaa ja Hiinaga koostöös rajatud tuumareaktorid olid kõigest suitsukate, et eksitada „maailma parimaid salaluureorganisatsioone”. Iraan oli kogu aeg paralleelselt töötanud mammutprojekti kallal, mille eesmärgiks oli luua tuumarelv.
1987. aasta sügisel toimus Dubais salajane kohtumine. Väikeses tolmu alla mattunud kabinetis kohtusid kaheksa meest: kolm iraani, kaks pakistani ja kolm euroopa spetsialisti (nende seas kaks sakslast), kes kõik töötasid Iraani heaks. Iraani ja Pakistani esindajad sõlmisid salajase kokkuleppe. Pakistanile, õigemini dr Abdul Qadeer Khanile, Pakistani ametlikule tuumarelvaprogrammi juhile, anti üle suur summa raha. Pakistan oli mõni aasta varem käivitanud oma tuumaprojekti, et olla sõjaliselt võrdväärne põlise vaenlase Indiaga. Doktor Khan vajas tuumapommi valmis saamiseks hädasti rahasüsti. Selle asemel, et kasutada plutooniumit, mida toodeti tavapärastes tuumareaktorites, otsustas ta oma tuumarelvas kasutada hoopis rikastatud uraani. Kaevandatud uraanimaak sisaldab kõigest ühe protsendi uraan-235, mis on tuumarelva tootmiseks hädavajalik materjal. Ülejäänud 99 protsenti on täiesti kasutu uraan-238. Dr Khan leiutas mooduse, kuidas looduslik uraan gaasiks muuta. Saadud gaas suunatakse tsentrifuugide ahelasse, mida nimetatakse kaskaadiks. 100 000 pööret minutis tegevad tsentrifuugid keerutavad uraanigaasi nii kiiresti ringi, et kergem uraan-235 eraldub raskemast uraan-238. Kui sama protsessi tuhandeid kordi korrata, toodavad tsentrifuugid rikastatud uraan-235. Kui gaas uuesti tahkeks muuta, sünnibki aatomipommi ehitamiseks vajalik aine.
Tsentrifuugide joonised varastas Khan Euroopa firmast Eurenco, kus ta 1970ndate alguses töötas. Khanist sai peagi „surma kaupmees”, kes äritses oma teadmiste, valemite ja tsentrifuugidega. Tema peamiseks kliendiks oli Iraan, kuid ta tegi kaupa ka Liibüa ning Põhja-Koreaga.
Iraanlased ostsid tsentrifuuge ka mujalt ja mõne aja pärast hakkasid neid juba ise valmistama. Iga natukese aja tagant saabusid Iraani suured uraani, tsentrifuugide, elektroonika ja varuosade koormad. Loodusliku uraani töötlemiseks, tsentrifuugide ladustamiseks ja gaasi tahkeks aineks muutmiseks ehitati hiiglaslikud tööstus- ja laohooned. Iraani teadlased külastasid Pakistani ja pakistani eksperdid käisid Iraanis, ilma et keegi sellest midagi teadnud oleks.
Iraan ei tahtnud panna kogu raha ühele hobusele − tuumaprojektiga seotud baasid, laboratooriumid ja väiksemad tehased pillutati üle maa laiali. Osa ehitati sügavale maa alla ja ümbritseti maa-õhk tüüpi rakettidega. Üks tehas püstitati Isfahani ja üks Araki. Kõige tähtsam rajatis – tsentrifuugide tehas – ehitati Natanzi. Neljas tehas rajati pühasse linna Qomi. Pisemagi kahtluse korral, et baasi asukoht võidakse avastada, oleksid iraanlased tuumareaktori mujale toimetanud − isegi maapind, milles võis leiduda radioaktiivseid osakesi, oleks minema viidud. Osavalt kasutati ära ja peteti isegi Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri inspektoreid. Organisatsiooni egiptlasest eesistuja doktor Mohamed El-Baradei tegi näo, nagu usuks iraanlaste valeraporteid ja väljastas protokolle, mis võimaldasid Iraanil surmaskeemi kallal rahulikult tööd jätkata.
USA võimud mõistsid esimest korda iraanlaste tuumaprojekti tegelikke tagamaid 1. juunil 1988. aastal, kui üks Pakistani põgenik New Yorgis FBI uurijatelt poliitilist varjupaika palus. Ta tutvustas end kui dr Iftikhar Khan Chaudhry ja paljastas FBI-le täies mahus Iraani ja Pakistani vahelise salajase koostöölepingu sisu. Chaudhry kirjeldas üksikasjalikult salajasi kohtumisi, millest võtsid peale tema osa ka dr Khan ja Iraani tuumaprojektis osalevad pakistani eksperdid.
FBI kontrollis Chaudhry ülestunnistuses sisalduvad faktid ja ütlused üle ja leidis, et need vastavad tõele. FBI tegi küll avalduse, et Chaudhryle pakutaks Ameerika Ühendriikides poliitilist varjupaika, kuid mingil arusaamatul põhjusel asja uurimine katkestati. Võib-olla jätsid USA võimud Chaudry ütlused sahtlipõhja vedelema lihtsalt hooletusest. Igatahes midagi ette ei võetud ja Iisraeli ei hoiatatud. Tõde Iraani kohta tuli päevavalgele alles neli aastat hiljem.
2002. aasta augustis paljastas Iraani põrandaalune vastuliikumine Mujahedeen el Khalq (MEK) ootamatult rahvusvahelisele meediale kahe tuumarajatise asukohad Arakis ja Natanzis. Järgmiste aastate jooksul toodi avalikkuse ette ka teisi Iraani tuumaprojekti üksikasju, kuid õhus oli kahtlus, et info pärineb mõnest välisriigi allikast. CIA oli endiselt skeptiline ja oletas, et selle taga on iisraellased ja inglased, kes püüavad USA-d ohtlikesse operatsioonidesse tõmmata. Täpsemalt usuti, et Mossad ja Briti MI6 varustasid ise MEK-i salajase infoga, lootes, et iraanlastest informaatorid on USA võimude arvates usutavam infoallikas. Iisraeli allikate sõnul oli selleks hoopis üks valvas Mossadi ohvitser, kes avastas kaugel kõrbes asuvast Natanzist hiigelsuure tsentrifuugide tehase. Samal aastal toimetas MEK CIA-le salajasi dokumente täis sülearvuti. Kuidas arvuti nende valdusesse oli sattunud, keelduti ütlemast. Umbusklikud ameeriklased kahtlustasid, et dokumendid on äsja arvutisse salvestatud ning süüdistasid Mossadi oma allikate kogutud materjali lisamises ning seejärel MEK-i kätte toimetamises, kelle vahendusel see läände jõuaks.
Ameeriklaste ja eurooplaste lauale kuhjus aga üha uut tõendusmaterjali ning neil ei jäänud muud üle, kui lõpuks silmad avada. Jutud dr Khani viljakast ja surmavast äritegevusest levisid kõikjal maailmas nagu kulutuli. 4. veebruaril 2004. aastal tunnistas dr Khan Pakistani televisioonis viimaks üles, et oli tõepoolest müünud oskusteavet, oma kogemusi ja tsentrifuuge Liibüasse, Põhja-Koreasse ja Iraani, teenides sellega miljoneid. Pakistani valitsus kiirustas „dr Surmale”, kui riigi aatomipommi