Tsemendivabrik. Jüri Parijõgi
meil oli küll, aga sellest ei saanud mingit toru.
Kui siis jälle Sepale läksin, Sepa emale suga viima, siis seisin kaua höövelpingi juures, vahtisin ja katsusin seda toru. Sepa rahvas sõi laua taga, aga kangaspuud olid ees ja nemad ei näinud, mis ma tegin. Siis pistsin toru varrukasse, või tea – ta justkui ise läks sinna. Rääkisin veel veidi aega kõvasti juttu ja ütlesin:
„Tea, kas kangas hakkab ka hästi kerkima?”
Ja siis tulin ruttu välja, see toru varrukas.
Kui tänavale sain, pistsin jooksma, justkui oleks keegi taga ajanud. Toru oli ikka varrukas. Tee pealt vaatasin mitu korda tagasi, et kas on tagaajajaid, aga ei olnud kedagi. See oli aga muidu niisuke hirmumõte.
Kodus läksin lauda taha, võtsin toru varrukast välja ja hakkasin vahtima. Aga vilistada temaga ei julgenud, et ehk keegi kuuleb, vaatasin aga niisama. Ega seda tuppa tohtinud viia, siis saavad kohe haisu ninasse; panin lauda taha seinaprao vahele ja samblaid peale. Kui juba tükk aega mööda läheb, siis võtan välja ja vilistan.
Kui tuppa läksin, siis ema hakkas pärima, mis Sepa rahvas teeb. Ise vahtis vahel mulle otsa. Mul tuli hirm südamesse, et viimati ema teabki juba, et ma toru ära tõin. Et ehk Sepa ema nägi kangaspuude vahelt, kui toru varrukasse panin, ja käis selle aja sees emale kaebamas, kui mina lauda taga toru vahtisin.
Ma läksin välja, aga ka väljas ei olnud asu kuski. Mõtlesin jälle, et võib-olla ema ei teagi, küsis aga muidu Sepa rahva järele. Läksin uuesti tuppa. Siis ema ei pärinud Sepa rahvast midagi.
Nüüd hakkasin mõtlema, et võib-olla Sepa ema ei tea veel isegi, et toru on kadunud, ma kardan muidu. Kui nüüd oleks mingit asja Sepale minna, siis vaataksin kohe järele, kas teavad. Kui õige läheksin suga ära tooma. Ma küsisin ema käest:
„Millal ma soa Sepalt ära toon?”
Ema ütles:
„Mida siis teisega kiiret on. Eks Sepa ema too isegi!”
„Ei noh, las parem mina toon, teevad ehk veel katki.”
Emal ei olnud soaga kiiret, aga ma läksin teisel hommikul ise Sepale, et toon soa ära, kui neil seda enam tarvis ei lähe.
Esiti ei julgenud sisse minna. Oli kohe niisuke kummitus või kartus, et nüüd tuleb Sepa isa välja ja ütleb:
„Ah siin sa oled, poiss! Kus on toru?”
Seisin õues tükk aega, siis viimati läksin tuppa. Kangas oli juba niies ja Sepa ema lõksutas kududa.
Mina teretasin, aga lõin kohe kartma ja piilusin sinna höövelpingi poole, kus see toru ikka vedeles. Siis kahetsesin, et tuppa tulin, võtavad ehk kohe kinni ja annavad naha peale. Siis nühkisin seljaga vastu höövelpinki ja nihutasin enese sinna kohta, kus toru varrukasse panin. Ise pidasin käed selja taga, justkui eilegi, kui toru varrukasse lasksin. Kogu aja vaatasin Sepa ema poole, et kas piilub kangaspuude vahelt, mis ma teen. Aga ei piilunud, ümises vaid laulusalmi läbi nina ja kudus edasi.
Mina tulin ära; aga alles tee peal tuli meelde, et soa unustasin sinna.
Kodus hakkasin jälle toru vahtima ja katsuma. Võtsin samblad eest ära ja tõmbasin vitsaraoga toru välja. Kodu juures puhuda ei julgenud, panin jälle varrukasse ja läksin metsa. Metsas siis võtsin toru välja, pidasin sõrmeotsaga auku kinni ja puhusin… Mitu korda ikka puhusin. Aga puhumisest sai kohe himu otsa. Ega see vile nii ilus olnudki, tuututas küll, aga kui Sepal puhusin, siis paistis, et on palju ilusam.
Siis mina ei tahtnudki enam seda toru. Ja tulid niisukesed kurvad mõtted, süda läks raskeks ja hakkas valutama. Paha oli olla. Kui veel mõtlema hakkasin, et vaata, et nüüd oled varas, siis hakkas süda veel rohkem valutama. Ja nutt kippus kurku. Kui hea oli enne olla, kui seda toru veel ei olnud. Ja siis läks mets järsku pimedaks, nii et ma hakkasin kartma. Kõiksugused mõtted tulid pähe. Pidin juba selle toru metsa viskama, aga tõin siiski koju ja panin jälle seinaprao vahele.
Siis ei käinud mitu päeva toru vaatamas, aga süda vaevas ühtelugu, et: nüüd oled varas, nüüd saad põrgusse.
Ühel õhtul istusin toas pliidi ees ja ajasin hagu alla. Vanaema toimetas pliidi juures. Siis küsisin:
„Vanaema, miks süda mõnikord vaevab?”
„Kas sul vaevab? Siis on sul mõni mure südame peal.”
„Kas pahadel inimestel ja varastel ka vaevab süda?”
„Miks ei vaeva. Eks varguseasi vaeva südant küll, olgu kui tahes paha inimene.”
„Kas pärast saab varas põrgusse ja käsi kasvab hauast välja?”
„Eks ta põrgusse saa küll, aga ega vargal küll käsi hauast välja kasva. Selle lapse käsi kasvab hauast välja, kes ema lööb.”
„Aga kui asja tagasi viid, kas siis kaob see mure?”
„Siis kaob küll. Aga miks sa seda pärid?”
Nüüd mina kohkusin, et vanaema ehk teabki juba seda toru lugu.
„Ega siis mina… ma muidu küsisin.”
Aga nüüd ma viin selle toru küll tagasi. Ma ei tahagi seda enam. Ja rumal ikka olin, et ta ära tõin. Ega ma just varastada tahtnudki, katsusin ja vahtisin niisama. Ei tea, kuidas viimati panin varrukasse ja tõin ära. Justkui kohe üks kurivaim või keegi oleks tagant torkinud selle toru varrukasse.
Teisel päeval läksin jälle Sepale ja siis oli toru varrukas. Höövelpingi juures seisin ja nihutasin ennast edasi-tagasi. Siis panin käed selja taha höövelpingi peale ja lasksin toru varrukast välja kukkuda. Kui toru kolks tegi, siis veel käis justkui piste südamest läbi. Aga pärast oli palju kergem.
Siis tulin kohe ruttu välja ja pistsin jooksu kodu poole.
Nüüd ei olnud mul küll enam seda toru, aga see mure, see oli veel kaua aega südames.
MEIE KÜLA
Kui vabriku poolt tulla, siis ei ole meie küla sugugi näha, Salumägi on ees. Aga meie külasse paistavad küll vabriku korstnad üle Salumäe ja vabriku vile on iga kord selgesti kuulda. Ka poissmeeste kasarmu juurest ei ole meie küla veel näha. Salumäe männi juurest aga paistab juba meie kopli kase latv. Kui siis veel veidi maad edasi minna, paistabki meie küla. Pisikesed majad kahel pool teed sirges reas justkui mutimullahunnikud. Aga kui ligi saad, siis ei olegi majad nii pisikesed, on ikka kaunis suured.
Meil ja Reinbergil on omad majad, ikka niisukesed nagu suureski külas, eeskamber ja tagakamber, rehetuba ja rehealune; muudkui natuke pisemad. Teistel kõigil on mõisa majad. Nendel ei ole rehetuba ega rehealust. Kaks peret elab ühes majas, kummalgi üks tuba ja üks sahver.
Nende toad on küll pisemad kui meil, aga selle poolest paremad, et ahi on toas ja ahju peal võib magada ja mürada ja saapaid kuivama panna. Aga meie maja on selle poolest parem, et rehetuba ja rehealune on kõiksugu kolu täis – seal on hea peitust mängida. Ja kui sügis tuleb, siis tulevad teised meile oma viljanatukest peksma, siis on hea reheahju ees istuda, paistukartuleid süüa ja suitsu sees mürada. Siis on kõik meie rahvaga head, tulevad appi kartuleid noppima ja laupäeva õhtul pakuvad isale viina.
Meie lauda taga kohe on küla karjamaa ja seal kasvab suur kask. See on meie kopli kask. See on alt kolejäme kask ja sinna otsa ei saa kuidagi ronida; ka suured poisid ja täismehed ei saa. Teistel poistel on kade meel, et nende maja juures kaske ei ole, aga meie laseme ka teisi poisse sinna kase alla mängima. No kui just kellegagi pahased oleme, siis ei lase.
Juuriku toa taga on suur kivi. Ka seal oleks hea mängida, aga Juuriku Julius on kolepaha poiss ega lase meid sinna mängima. Iga kord lubab meile verise särgi pähe panna, mis nende lauda seinal ripub. Sest nende toa taga suure kivi juures pussitas Kaasiku Mihkel Lobe Juhanit. Lõi selja tagant pussiga sisse, siis kukkus Juhan maha ja särk sai veriseks. Siis tulid teised appi, ja võtsid verise särgi ära, ja panid talu lauda taha räästa alla rippuma. See riid tuli neil pruudi pärast. Sest Reisbergi Hilda oli Kaasiku Mihkli pruut, aga Lobe Juhan tahtis jälle, et Hilda oleks tema pruut. Sellest tuligi riid ja pussitamine. Pärast käidi