Teotahtelised poisid. Jüri Parijõgi
oli ta isa käest ehituste juures õppinud – , siis pani höövli tööle. Tsiuh ja tsäuh lendasid laastud, nii et oksad aina praksusid – saaks aga enne vanemate tulekut tööga valmis! Paar korda lõikas höövel hästi, siis läks raud nüriks, sest kuivad oksatüükad nagu täkkisid höövliraua hambaid täis. Rein koputas rauda kord sügavamale, kord laskis tagasi, kuid sellest oli vähe abi.
„Liivane on,” leidis ta viimaks. „Põrand on liivane, nürib raua ära. Võta lapp ja tõmba need kohad üle, kuhu sa liiva viskasid. Ma toon kuurist teise höövli.”
Ühel nõul pühkisid nad liiva ära, hööveldasid ja koristasid laaste kuni lõpuks oli kaotatud viimne tulejälg.
Kuid samas tabas töötajaid uus üllatus: hööveldatud põrandaosa oli nüüd liiga valge, palju valgem kui muu põrand, ja paistis niisama teravalt silma nagu ennest põlenud kohad… sea põrandariideid, kuidas tahad.
„Ei see ema silma eest varjule jää,” arvas Anna. „Nii kui ta siin pliidi ees veidi liikuma ja talitama hakkab, kohe märkab.”
„Teeme siis mustemaks!”
„Aga kuidas?”
„Tead, toome aidast mulda ja hõõrume mullaga üle. Küll sa näed, siis ei ole tundagi, et on hööveldatud.”
Jälle asuti suures üksmeeles tööle. Anna tõi aiast põlletäie mulda ja puistas selle maha. Siis heideti põlvili ja hõõruti mullaga nii, et peopesad hakkasid kipitama.
„Läheb, juba läheb!” hüüdis Rein rõõmsalt. „Näed, juba niisama hall nagu muu põrandki.”
Ja unustati töö juures tühi kõht ja soe söök, millest kogu see õnnetus alguse sai. Kui hööveldatud põrand juba küllalt halliks oli nühitud, nii et seda muust põrandast enam eraldada ei võidud, pühiti muld uuesti kokku ja viidi välja. Põrandariided seati paigale, tuba tuulutati ja nõgi pühiti kummutilt maha. Aegsasti enne vanemate tulekut saadi kõigega valmis.
Istuti siis ärevas ootuses laua taha – kas märgatakse või ei? Ei märgatud. Ema tuli koju, hakkas pliidi ees talitama, saatis Reinu puukuuri ja Anna poodi. Kõik läks hästi: põrand oli nii halliks hõõrutud, et ema silm seda ei näinud, ja Anna oli lühemaks lõigatud põrandariide nii osavasti kohale asetanud, et sedagi ei märgatud. Ainult isa krimpsutas tuppa astudes veidi nina ja lausus siis:
„Mis te seal pliidi juures kõrvetate? Tuba imelikku haisu täis.”
Reinul ja Annal jäi seda kuuldes süda seisma. Rohkem isa asjast ei kõnelnud, võttis taskust ajalehe ja hakkas lugema.
Nii möödus kogu nädal. Vanemad ei märganud tuleõnnetuse jälgi ja lapsed unustasid selle. Laupäeva õhtul tuli ema varem koju ja hakkas talitama. Rein ja Anna mängisid tänaval hilja õhtuni. Kui nad tuppa tulid, märkasid nad kohkudes, et ema oli põrandat pesnud, ja nende hööveldatud laik valendas vastu. Isa ja ema mõlemad uurisid põrandat – mis siin on tehtud?
„Kuulge, tulge siia! Mis te selle põrandaga olete teinud?” nõudis isa.
Lapsed hoidusid nurka… süda kippus seisma jääma. Välja tuli, välja tuli ometi! Vaat seda nad ei mõistnud ette aimata.
Ei aidanud midagi – sõna sõnalt, lause lauselt nõuti lastelt välja kõik, kuidas nad olid hakanud tuld tegema, kuidas õlipudel oli ümber läinud, kuidas nad olid õli süüdanud ja kustutanud ja pärast jäljed kaotanud.
Aga vanemad ei olnudki kurjad.
„Mis häda teil seda priimust oli süüdata?” päris ema.
„Rein tahtis sooja sööki saada,” nuuksus Anna vastuseks.
„Aga miks te siis õli põlema süütasite?” nõudis omakorda isa.
„Rein süütas.”
„Mina süütasin jah… et siis ei ole vaja pühkida. Ema teeb mõnikord ka nii.”
„Olete mul husaarid küll,” ütles isa tõsiselt. „Suured jõnglased juba, aga tule ja vee eest peab teid veel hoidma. Jumala õnn, et te aknaid ei avanud ja märkasite riietega kustutama hakata. Vesi ei tee õlile midagi. Aga see lugu peaks teil nüüd meeles seisma surmatunnini.”
„Seisab, isa,” pomisesid lapsed, tundes heameelt sellest, et nii vähesega asi lõppeski.
UPPUMISOHUS
Tahaksin jutustada sellest, kuidas olin kord uppumisohus ja päris ime läbi pääsesin.
Sellest on nüüd palju aega tagasi. Olin siis kaheteistkümne-aastane poisijõnglane, väga elav ja teotahteline, nii et minu kohta armastati ütelda: „See poiss ei seisa pudeliski.” Ei olnud nii kõrget puud, mille otsa ma poleks roninud, ega nii laia kraavi, millest ma poleks üle hüpanud. Jõed muidugi ei tulnud arvesse. Ka muud omadused, mida peeti Kalaranna poiste voorusteks, olin peaaegu täiuseni välja arendanud. Minu kivi lendas teiste omast kaugemale ja kõrgemale, selle järgi, kuidas võiduviskamine ette võeti – kas püüti saavutada kaugust või kõrgust. Vilistamine – olgu see siis ainult huultega või läbi hammaste või sõrmed suus – oli mul nii selge, et ükski Kalaranna poiss minu vastu ei saanud.
Nüüd ärgu mõeldagu, et olin täiuslik poiss igas asjas; oli siiski neid alasid, kus teised minust üle olid. Mis ma sellest salgan, parem olen õiglane ja tunnistan üles. Üks selline ala oli ujumine: siin olid Ruuti Lembi ja Vahtra Arno minust kaugelt üle. Mitte et ma ujuda poleks osanud – ujumine oli mul selge, sukeldumine samuti, kuid väleduses ja vastupidavuses ei saanud ma nende vastu. Sinna ei olnud midagi parata. Ja kui tahan päris õiglane olla, siis tunnistan üles: ma kartsin vett… Oli mingi salahirm sügava vee ees, et nüüd, nüüd juhtub midagi: kas lööb kramp või tuleb mõni hiiglasuur kala ja hammustab jala otsast ära. Kui just kala ja krampi ei kartnud, siis tuli säärane salapärane hirm, mida ei oska seletada.
Päevad otsa mängisime ja solistasime Pelgurannas. Meil oli aega palju, sest isad läksid vara hommikul tööle ja tulid alles hilja õhtul tagasi. Kes meid siis pidi keelama või meie järele valvama? Minu isa käis ehitustööl, ema leidis peaaegu iga päev sadama kaubaaitades teenistust. Ema kinnitas küll igal hommikul kodunt ära minnes, et me Annaga ilusasti koduõues mängiksime. Aga mis mänge sa tüdrukuga mängid, kel on ainult nukud, lapid, tassitükid ja klaasikillud?!
Vaevalt olime hommikust söönud, kui Ruuti Lembi ja Vahtra Arno tänaval vilega märku andsid, et tule, aeg on minna!
Ja läksin kah, sellest hoolimata et Anna lubas õhtul emale kaevata, et Rein ei seisa põrmugi kodus – päevad otsa kolab teiste poistega ringi mööda metsi ja mereranda, ei tule teinekord söömagi.
Ühel päeval – mäletan seda tänagi nii selgesti, nagu oleks see kõik alles eile olnud – oli väga kuum ilm. Olime kogu päeva rannas jännanud, indiaanlaste-mänge mänginud, jooksnud, vilistanud ja veeski solistanud ning ujunud, kui Lembi ja Arno äkki ütlesid, et nad on kõigest tüdinud ja tahavad koju minna. Minul aga hoog alles tõusis. Oli selline hea tunne, nagu peaksin veel mõnd ilusat mängu mängima või midagi tähtsat korda saatma. Oli nii kerge olla, nagu poleks keha olemaski.
Lõpuks otsustasid teised:
„Lähme veel veidi ujuma, siis pistame kohe koju.”
Ujumisega olin ma nõus, aga kojuminekust ei tahtnud kuuldagi. Tahtsin ei tea kui kaua piki randa edasi-tagasi ujuda. Tuul paitas nii pehmelt mu noort keha ja päikesekiired näisid ainult jõudu andvat. Tundsin rõõmu olemisest. Sööstsime vette. Rand oli madal; enne kui sügavasse jõudsid, võisid madalas vees kukerpalli lasta, veesõda pidada või muud vallatust teha.
Arvasin, et Lembi ja Arno ujuvad jälle Laiale kivile välja või koguni Suurele kivile. Need on kaks kivi kaugel meres, kuhu need kanged ujujad peaaegu iga päev välja ujusid, mida ma alati väikese kadedusega ja südamevaluga jälgisin, sest sinna ujuda ei usaldanud ma iialgi. Kui nad oma saavutuste puhul minu vastu pärast väga üleolevaks läksid, siis ei saanud ma muidu tasakaalu jalule seada, kui hakkasin vilistama ja kutsusin neid võidu viskama. Selles nad minu vastu ei saanud. Siis ei olnud nad enam toredad ja vahekord