Wayward Pines. II osa. Blake Crouch
oli kõik.”
“Miks Pilcher tahtis, et teie Alyssa laipa transpordiksite? Kas see polnud temast hoolimatu…”
“Ma tahtsin seda ise teha.”
“Ahhaa.”
Tahes-tahtmata hakkas Alan Ethanile meeldima. Ta oli temataoliste meestega koos sõjas olnud. Ethan pidas lugu soliidsest iseloomust. Kartmatust ja ustavast, millega liitus aukartustäratav füüsiline jõud.
“Veel midagi, Ethan?”
“Ei.”
“Selgitage välja, kes seda tegi.”
“Kindla peale.”
“Ja andke talle üks keretäis.”
“Kas te vajate abi, et Alyssa kambrisse panna?”
“Ei, saan ise hakkama. Aga esmalt ma valvaksin tema juures.”
“Muidugi.”
Ethan võttis kaalult oma kübara. Uste juures ta peatus ja vaatas tagasi. Alan oli tooli tõstnud lahkamislaua lähedusse ning hoidis Alyssal peost.
6. PEATÜKK
Theresa istus verandal ja ootas abikaasat.
Maja ees lipendas haavapuu lehti ning okste vahelt langes hunnitule rohelisele murule rahutuid varje.
Abikaasa märkas Ethanit 6. tänaval kõndimas. Mehe samm oli tavalisest aeglasem ja korrapäratum – ta võttis parema jalaga lühemaid samme.
Mees astus kõnniteelt kivirajale. Ethanil oli raske käia, ent naist silmates asendus pinge mehe näol laia naeratusega.
“Sa oled valudes,” nentis naine.
“Tühiasi.”
Theresa ajas end püsti ning läks trepist alla murule, mis sandaalides jalgadele juba jahedana tundus.
Naine tõusis varvastele ning puudutas kahvatulillat muhku mehe vasemal põsel.
Mees võpatas.
“Kas keegi lõi sind?”
“Ei, üldse mitte.”
“Mis siis juhtus?”
“Mul oli patrullautoga õnnetus.”
“Millal?”
“Eile öösel. Tühiasi.”
“Kas sa haiglas oled käinud?”
“Mul pole häda midagi.”
“Sa pole lasknud end läbi vaadata?”
“Theresa!”
“Mis juhtus?”
“Üks jänes jooksis auto ette. Tahtsin kõrvale põigata ja keerasin auto kummuli.”
“Kummuli?”
“Pole viga.”
“Lähme kohe haiglasse.”
Mees kallutas pead ja suudles naist laubale. “Ma ei lähe haiglasse ja punkt. Sa näed kaunis välja. Mis puhul siis?”
“Kas midagi peab kohe lahti olema, kui ma olen end ilusaks teinud?”
“Saad aru küll, mis ma öelda tahan.”
“Sul pole meeles.”
“Täitsa võimalik. Viimased päevad on olnud pöörased. Mille ma ära unustasin?”
“Meil on Fisherite juures õhtusöök.”
“Täna õhtul?”
“Viieteist minuti pärast.”
Theresa mõtles hetkeks, et mees ütleb ära. Et nad loobuvad. Kas ta tohib seda? Kas tal on see õigus?
“Hea küll. Ma vahetan riideid ja olen viie minuti pärast all.”
Theresa oli proua Fisheriga kõnelnud kahe nädala eest laupäeva hommikul turul. Sellest, et mõlemad prouad sirutasid käe sama kurgi järele, oli võrsunud sõbralik vestlus.
Ühel eelmise nädala õhtul oli helisenud Burke’ide telefon. Helistaja tutvustas end Megan Fisherina ja kutsus Ethanit ja Theresat järgmise nädala neljapäevaks enda juurde õhtustama. Kas nad saaksid tulla?
Theresa teadis väga hästi, et Meganit ei olnud haaranud äkiline sõbrustamise õhin. Megan oli saanud kirja, mis soovitas, et ta võtaks Burke’idega ühendust. Theresale endalegi oli sääraseid kirju tulnud. Mingis mõttes paistsid need kirjad põhjendatud. Kuna tõeline inimestevaheline suhtlemine oli keelatud, ei algataks ta vabatahtlikult naabritega kokkusaamisi iialgi. See oleks olnud ebaloomulik ja veider.
Omaenda siseilma kaduda oli palju hõlpsam.
Theresa ja Ethan kõndisid käest kinni hoides keset tänavat. Theresal oli paremas käes ahjusoe leivapäts.
Kuna Ben jäi koju, siis tundus, nagu oleksid abikaasad omavaheliseks kohtinguks välja lipsanud.
Orgu täitis jahedus. Nad olid hiljaks jäämas. Kell oli juba paar minutit seitse läbi. “Õhtusöök Hecteriga” oli alanud ning sametisi klaverihelisid kostis igast avatud aknast.
“On sul meeles, millega härra Fisher tegeleb?” küsis Theresa.
“Ta on advokaat. Tema naine on õpetaja. Beni õpetaja.”
Endastmõistetavalt teadis Theresa, et proua Fisher oli Beni õpetaja, aga ta soovis, et Ethan poleks seda maininud. Kool oli veider koht. Pinesis oli kohustuslik käia koolis neljandast kuni viieteistkümnenda eluaastani, aga hariduse sisu oli mõistatus. Theresal polnud aimugi, mida tema poeg õppis. Lastele ei antud kunagi koduseid ülesandeid. Lapsi ei lubatud õpitut vanematega arutada. Ben ei teinud kooliasjadest kordagi juttu ning ema ei hakanud ka urgitsema. Ainus kord, kui lapsevanematele koolist aimu anti, oli kooliaasta lõpu näidendi puhul. Seda etendati juunikuus ning Wayward Pinesis oli see jõulude ja tänupüha mõõtu pidustus. Kolme aasta eest oli fête korraldatud isale, kes oli kooli tunginud. Theresat oleks huvitanud, kui palju Ethan teadis.
“Ja millisele valdkonnale on härra Fisher spetsialiseerunud?” Theresa mõistis oma küsimuse rumalust. Kõige tõenäolisemalt istus härra Fisher, nagu ta isegi, päev otsa vaikselt oma kabinetis, mida külastati harva ja kuhu ka helistati harva.
“Ei tea,” ütles Ethan. “Võtame selle vestlusteemade hulka.” Ethan pigistas naise kätt. Mehe hääles kõlas sarkasmi. Seda poleks märganud keegi teine, kuid naise kõrvale ei jäänud see kuulmata. Theresa vaatas mehele otsa ja naeratas. Ethani silmades oli midagi vandenõulaslikku. Omavaheline nali oli neid lähemale toonud.
Mehe tagasitulekust saadik oli see Theresale olnud kõige südamlikum hetk.
Ta kujutles, kuidas kogu tema ülejäänud elu kuluks sääraste hetkede otsimisele.
Fisherid elasid hubases majas linna põhjaservas.
Megan Fisher avas ukse veel enne, kui Ethan jõudis koputada. Megan oli kahekümnendate eluaastate keskel ja väga kaunis. Ta kandis valget pitsilise servaga kleiti. Pruun pael, mis hoidis juukseid, oli sama värvi kui tema päevitunud ja tedretähnilised õlad.
Megani naeratus oleks Theresa meelest võinud kuuluda filmitähele. Naise suu oli pärani lahti. Aga õiget emotsiooni selle taga polnud.
“Tere tulemast meile, Theresa ja Ethan! Nii tore, et saite tulla!”
“Aitäh kutsumast,” vastas Ethan.
Theresa ulatas linikusse mähitud leivapätsi.
Megan vangutas laitvalt pead. “Ma ju ütlesin, et te ei tooks midagi.” Väikesest žestist hoolimata võttis ta külakosti vastu. “Oo, see on veel soe!”
“Otse ahjust.”
“Palun tulge sisse.”
Theresa küünitas üles ja võttis Ethani peast kauboikübara.
“Panen