Kevade. Oskar Luts
teadnud. Niisugune kohmetu, nõuta nägu oli tal.
“Kas tead, Tali,” hakkas ta poolkogeledes kõnelema, “see parv… selle lasin ikka mina põhja küll. Aga hoia, et sa kellelegi ei räägi. Mis nad siis käisid meie õue peal kaklemas, need saksa närud. Piitsad enestel ühes ja peksavad aga. Las nad nüüd olla ilma parveta, kui nad tahavad.”
“Ah ikka sina lasid?!” imestas Arno. Ta imestas vähem selle uudise üle, kui selle üle, et Tõnisson seda temale ise ütles.
“Kas tõesti sina lasid? Kudas sa said, ta on ju hirmus raske?”
“Räägi tasemini, teised kuulevad. Ma lükkasin parve kesk jõge, panin paar latti ühte otsa pidi kaldasse, teist otsa pidi parve peale ja kandsin niipalju kiva parvele, et ta põhja läks. Kui ta juba vajuma hakkas, tulin ise lattisid mööda ruttu kaldasse ja viskasin latid kaugemale.”
“Oi!”
“Ole vait, näe, Toomingas vahib siiapoole nagu vana jõll. Ja ära sa kellelegi hinga, et mina tegin.”
“Ei, mis mina…”
Alles tüki aja pärast, kui nad akna juures vaikides seisid, torkas Arnole uuesti midagi pähe.
“Aga kui Lible lahti lastakse, mis siis?”
“Lible võib ju ütelda, et tema ei ole teinud,” arvas Tõnisson.
“Nojaa, ta ütleb ka, aga kui nad ei usu. Kui ta lahti lastakse, siis… siis on sinu süü.”
“Ei lasta lahti.”
“Aga kui lastakse?”
Tõnisson ei vastanud. Arno vaatas mõttes aknast välja. Korraga kahvatas ta, ja enne, kui Tõnisson midagi mõtelda, veel vähem ütelda sai, tormas ta koolitoast välja:
“Ta kukub sisse!”
Arno oli varemalt jõe ääres käies tähele pannud, et jõgi pilliroo juurest, sealt kus vesi käredamalt jooksis, veel pooliti lahti oli, ja nägi nüüd, et Teele just sellesama koha poole sammus. Ta jooksis kõigest jõust jõe poole juba kaugelt hüüdes:
“Ära mine, Teele, sealt on jõgi lahti! Ära mine, Teele!”
Kui ta parajasti poole maa peale, koolitoa ja jõe vahele jõudis, murdus jää ja Teele kukkus vette.
Tüdrukud hakkasid hirmsasti karjuma. Ka poisid jooksid ehmunult lähemale. Arno jõudis jõe äärde. Ta oli hirmus kahvatu ja lõõtsutas kangesti. Nagu unenäos nägi ta teisi edasi-tagasi jooksvat ja kätega vehklevat. Kisa, mis oli ometi tema kõrval, näis kusagilt kaugelt tulevat, nagu karjalaste huikamine suvel. Siis nägi ta, kuidas Teele veest pooliti välja ronis, nagu kobades jää serva peale toetas, kuidas jää serv katki murdus ja ta vette tagasi langes. Edasi kuulis ta, kuidas Teele vees puristades appi karjus.
Arno seisis silmapilgu aega nagu kivist sammas liikumatult ühe koha peal, siis aga jooksis ta otsekohe Teele poole, laskus jää serva peale kükakile ja ulatas Teelele käe.
“Nüüd kukuvad, nüüd kukuvad!” karjusid teised läbisegi. Ja nad kukkusid. Parajasti kui Teele Arno käest kinni haaras ja see teda välja tõmbama hakkas, murdus jää uuesti ja siis suplesid juba kaks last külmas talvises vees.
Kisa algas uue hooga. See pidi vist küll väga vali olema, sest isegi kooliõpetaja ja köster kuulsid oma tuppa ära, et väljas enam õige asi ei ole, ja tulid vaatama. Õnnetust silmates haaras Laur koolitoa seina äärest pika saelaua kätte ja jooksis ilma mütsita, riidest toakingades jõe poole. Tema järele sibas köster manades ja kätega veheldes.
Just selsamal ajal jooksis ka teiselt poolt jõge, Kooli talu juurest, üks mees jõe poole. Ta tuli otse üle künni, komistas alatasa, tõusis aga kohe üles ja jõudis just ühel ajal Lauriga pärale. See oli Lible. Käes oli tal nööripundar. Ta oli parajasti üle välja metsa poole läinud, et luuahagu tuua, oli kisa kuulnud ja aru saanud, et mõni koolilastest jõkke on kukkunud.
Ruttu harutas ta nööripuntra lahti, tuli niikaugele pilliroo lähedale, kui ta arvas, et jää teda kannab, ja viskas nööriotsa uppujate juurde. Arno hakkas sellest kinni.
Toots püüdis parajasti teistele selgeks teha, et Arnot ja Teelet päästa väikene asi on. Kui aga niisugune sild oleks, mis kaldast otse nende juurde ulataks. Nähes, et Lible päästmistöö hästi edenes, otsustas ta jalamaid sellele abiks olla. Ta läks pilliroo tagant ringi teisele poole kaldale, võttis ka nöörist kinni ja hakkas hirmsa kisa ja hüüete saatel kiskuma.
Kui Arno viimaks kaldale sai ja temaga ühes ka Teele, kes kogu aja teise ümbert kramplikult kinni hoidis, siis… siis oli Toots üks nende päästjatest!
Isegi köster, kes tema peale muidu just läbi väga roosiliste prillide ei vaadanud, näis nüüd tema vapruse ja ennastsalgava teo läbi liigutatud olevat. Ta tegi niisuguse tähenduse, et Toots, ehk ta küll vahel väga üleannetu, siiski ka tubli poiss on. Liblele ei ütelnud ta mitte ühte sõnagi.
Arno talutati kohe ruttu magamistuppa, seal võeti tal märjad riided seljast ja anti köstri kuivad riided selga. Sedasama tehti Teelega. See viidi köstri tuppa, kus ta emanda kuiva kesta sisse puges.
See oli esiteks. Pärastpoole, kui nad endid juba ahjusuu ees soojendanud olid, arvas köster küllalt aega olevat neid nurka seisma panna, et nad nii ettevaatamatud olid ja kaelapidi jõkke kukkusid.
Kui kooliõpetaja tähendas, et neid vast päris niisama, trahvimata jätta võiks, siis ütles köster, et seda tegu mingil tingimusel trahvimata jätta ei või.
“Lähevad teine kord jälle, ja katsu siis, kudas sa neid sealt välja saad.”
Ja tõesti, ilma et ta järelegi oleks küsinud, kuidas ja mil kombel kumbki jõkke sattus, pani ta mõlemad lapsed nurka.
Kogu klass naeris. Ja oligi, mida naerda. Köstri määratu laiad püksid ja veel laiem kuub ulatusid Arnol maani ja andsid talle täieliku hernehirmutise kuju. Käistest ei ulatunud käed pooleltki välja. Näis, nagu oleks nurgasseisja ilma käteta. Kuuekaelus, mille köster oli üles tõmmanud, et oma valjuse juures ka naljakas olla, kattis ta näo pooleni kinni; märjad sasis juuksed langesid silmade peale ja aitasid ka omalt poolt nägu varjata. Ja see oli hea: muidu oleks kõik näinud, kuidas nurgasseisja silmist pisar pisara järel alla vajus ja määratu kuue põue kukkus. Arno nuttis. Ta oleks häbi pärast maa alla vajunud. Tema, tema pidi niisuguses hernehirmutise ülikonnas teiste naeru ja põlguse all nurgas seisma ja kõike seda Teele nähes. Tema näole ilmus palavikusarnane puna ja vaevaga jõudis ta ennast hoida, et mitte maha kukkuda.
Teele ei olnud sugugi parema saatuse osaline. Tema seisis tüdrukute pool nurgas ja pidi sellega rahul olema, kui teised naerda kihistasid ja teda lumememmeks nimetasid.
Kes teab, kaua see nii oleks kestnud, kui mitte kooliõpetaja, kes vahepeal Tõnissoni ja mõne teise poisiga õnnetuse üle oli rääkinud, laste juurde ei oleks läinud ja neid oma kohtadele viinud.
Kui köster seda nägi, läks ta tulivihaseks. Siis nüüd nii ta on: üks pani nurka, teine läks ja tõi ära.
Vahepeal aga tuli Saare sulane hobusega koolitoa juurde, võttis niihästi Saare perepoja kui Raja peretütre peale, mähkis mõlemad vaipade sisse ja sõitis minema. Laste märjad riided anti talle ühes.
Sest Lible oli juba Saarel jõudnud käia ja sõna viia, et nad lastele järele saadaks.
XIV
Arno on haige, Saare talu tagakamber on pime. Aknad on kinni kaetud, et valgus sisse ei paistaks. Uks ees- ja tagakambri vahel on kinni. Iga kord, kui seda avatakse, sünnib see tasa-tasa. Käiakse kikivarbil. Perenaine on kurb, teiste näod tõsised.
Öö on… Tagatoas põleb väike öölamp ja saadab oma nõrka valgust voodi poole, milles haige rahutut und magab. Sängi ees istub vanaema. Ta valvab oma lapselapse haigevoodi juures. Kui ema ise on juba puruväsinud ja enam ei jõua, siis tuleb tema ja kohendab vaipa, mille haige laps enese pealt ära lükanud. Külma vee rätik, mis on haige pea ümber, tahab ka iga natukese