Sügis. Oskar Luts
pagana majas, on küllalt kraaksujaid ilma sinutagi? Ja päkka võid hakata hoidma alles kella kümne paiku.”
“Ütle minule, mis tahad,” vastab Juulikene nutuselt, “aga jäta vanemad rahule. Millist kurja on nemad sulle teinud? Egas nemad pole maajagajad.”
“Mina ei räägi sinuga üldse enam sõnagi,” klähvib vihane Aadniel, “vaid lähen kõrtsi; joodan nad kuradid täis – eks näe, mis siis saab. Mina olen käinud seal ja teal Venemaal ja tean, mis venelased niisugusel korral ütlevad… Kui sa ei määri, siis sa ei sõida. Nüüd ma lähen ja määrin neid volinikke nii, et tükid taga. Mis see mulle maksab? Sea s… ja saepuru!”
“Noo – jah,” venitab Benno õmbluslaualt, “aga vaata, et sa iseennast ei määri selle sea värgiga.”
“Pole see sinu mure, va tuustik! Lase endal juukseid lõigata – vaata peeglisse, missugune välja näed! Hernehirmutis! Ütle, sunnikunahk, millal sa viimati puhastasid oma hambaid?”
“Kas hambaid ka peab laskma lõigata? Siis küll oleks kõige õigem, kui laseksid lõigata oma keelt – liiga teravaks on sul läinud see masinavärk.”
“Molkus!”
“Seda ma kuulen täna juba teist korda; ime, et sa oma suure tarkusega vahepeal pole mulle leidnud mõnda teist aunime. Kroonult varastatud raha taskus ja nüüd – kelgib! Häbi sul peaks olema. Kas sa tõesti arvad, et me sinu hilpharaklust võtame tõsiselt? – Ei võta!” väristab pead, selg venna poole. “Ei võta! Mina küll olen noor, aga niipalju viisakust ja veel midagi muud mul on oma isa ja ema vastu, et ma neid ei solva iga sõnaga.”
“Aga mis sa tegid siis, kui käisid koolis, sina, närukael?”
“See oli siis, aga nüüd on nüüd! Mõnel tuleb aru pähe aastatega, aga teisel see just kaob.”
Nojaa, nii et siis volikogu koosolek Paunvere vallamajas…
Aga enne seda ütleb valla käskjalg ehk kasakas Jakob Tüma oma naisele, et tehku see tänaseks hommikueineks midagi krehvtisemat või nii; et mine tea, kui kaua kestab koosolek ja kas tema saabki aega lõunat süüa.
“Või nii,” muheleb proua Tüma. “Et täna on koosolek, seda ma tean, aga mis asi see krehvtine on, selle olen ära unustanud. Kord sa vist küll ütlesid midagi sellesarnast, aga mitte pole enam meeles, mida see tähendas.”
“Ära vigurda!” sõnab abikaasa tõsiselt. “Seni kui ma pingid saalis korda sean, tee valmis.”
“Jah, aga mis asi?”
“Küpseta sinki ja löö muna peale – see on krehvtine küllalt ja on üsna mõnus võtta kohvi alla.”
“Ah, nii!” venitab proua Tüma pikalt.
“Jah, nii,” uriseb pereisa, väljub oma korterist, läbib eeskoja ning astub niinimetatud kohtusaali, nagu seda ruumi nimetatakse vana usu peale, olgugi et seal nüüd peetakse peaasjalikult koosolekuid. Ka on saali ühte nurka vallasekretäri abi, noormees Säbri, asutanud midagi abikantselei taolist, sest mistarvis peaks iga tühise asja pärast tülitama härra sekretäri ennast, kui seda võib toimetada siinsamas.
Tüma saali astudes ongi abisekretär juba platsis, sorides mingisuguseid pabereid oma lauanatukesel.
“Tere hommikut, noorhärra!”
“Tere, tere, härra majavaim!” sõbralikult noogutab Säbri vastuseks. “Kuidas käsi käib?”
“Päris kenasti, muudkui tapa tagant.” Aga endal kogu aeg meeles praetud sink munaga.
“Tohhoo pagan!” tõrjub abisekretär õigele kohale oma valkja juuksekahlu. “Keda te’s tapate, ja veel tagant?”
“Noh…” kehitab “majavaim” õlgu. Aga nüüd ta küll peab noorhärrat veidi eksitama. Ennekõike vaja pühkida põrandat ja siis pingid valmis seada – täna on volikogu koosolek.
“Pingid küll – see on õigus; koosolek läheb ka nii kuidagi, aga põranda pühkimine on lollus.”
“Kuidas nii?”
“Aga miks siis mitte, kui nad siia tulevad oma poriste saabastega ja toovad saasta kaasa; niikuinii peab pärast kasima.”
“Seda’nd küll, aga ma siiski natuke tõmban luuaga.”
“Tõmmake, tõmmake, kui tahate teha tähtsaks enda isikut. Minupärast kas või peske seda põrandat, poonige ja poleerige.”
Käskjalg ja majavaim teeb ruttu oma töö. “Nii,” ütleb, “nüüd ma esialgu jätan teid rahule. Nüüd vaja…”
Rohkem ta ei ütle – mistarvis kõnelda maitsvast einest, kui see ei puutu asjasse.
Abisekretär ehk lihtsalt abi, naguteda nimetab vallarah-vas, jälle jääb üksi oma paberitega. Ta on üks neid noormehi, kes on linnas sündinud, linnas kasvanud ja koolis käinud ning siis, asjaolude sunnil, peaaegu pisarsilmi tulnud maale. Aga oli punnimist ja kangutamist sellegi koha saamisega, sest kandidaate oli tihedasti nagu liiva mere ääres; ja poleks tal Paunvere kandis olnud mõjukaid sugulasi, kes teab, mis siis oleks saanud. Jah, siin pigistab ränk üksindus ja igavus tema noort hinge, eriti nüüd, sügisel, kuid mitte midagi pole parata: ei või ta ometi aastate kaupa elada oma kehvade vanemate kulul. Vanadel Säbridel juba isegi oli küllalt maadlemist, et teda aidata keskkooli lõpuni.
Ainuke, mis talle nüüd pakub veidi lohutust töövabadel tundidel, on raamatud kohalikust rahvaraamatukogust. Lohutus muidugi on nõrgavõitu, sest uuemat ilukirjandust tilgub kogusse otsekui läbi nõelasilma. Nojaa, ajalehed… Ilma nendeta võiks surra. Lähemaid tutvusi ta siin pole soetanud, kuigi neid võiks leida päris ohtrasti, sest ta ikkagi on abi. Aga siis ta peaks tihedmini käima “sõbra-poes” ja võtma osa neist istungeist, mis seal peetakse päevast päeva. Seal käib jõukaid talunikke, kes endale on ehitanud moodsad elumajad, ostnud uue korterisisustuse ühes klaveri ja raadioga, seal lõbutseb isegi üks kõrgema haridusega isik, aga see õhkkond hästi nagu ei sobi noormehele, ja teiseks…
Teiseks ütles tema päevinäinud isa, kui noor Säbri lahkus kodunt:
“Vaata ette, poiss! Ma tean, et sul maal esialgu on igav, sest seal ju pole kuhugi minna: pole teatrit, pole kino ega kohvikut, pole omasarnaseid kaaslasi. Vaata, et sa igavusest ei hakka pummeldama! Niisuguses vallaametis, kuhu sa nüüd lähed, on säärane hädaoht eriti suur. Pakkujaid ja mehkeldajaid kindlasti leidub külluses. Omal ajal elasin minagi maal ja nägin, mis sai mõnestki tublist mehest, niipea kui valiti kas vallavanemaks või kohtumeheks. Mõnigi ilus talu läks vett vedama otsekui koera naeru eest ja endine omanik lõpetas oma elupäevad kuskil saunahurtsikus või koguni vaestemajas. Seepärast ole ettevaatlik!”
Needsamad sõnad alati meenuvad noorele “Abile”, kui ta läbib Paunvere aleviku ning kuuleb sealt kuskilt kõvemaid hääli ja laulujoru. “Muidugi,” mõtleb muiates, “pole mul veel maad ega puud, aga ma võin veel saada mõlemad, kui… Egas vanataat muidu ei jutlustanud.” Ja kui teda siis vahel, kas poes või mujal palutakse astuda natuke tahapoole, siis mõnikord nihkubki sinna, kuid jääb üsna lühikeseks ajaks, pole võimalik olla kauemini, töö ootab.
Ent sellal, kui ta nüüd kohtusaalis nokitseb paberite kallal ja auväärt isand Tüma maitseb oma lemmikrooga, tegutseb üks Paunvere elanik kibedasti ning pigistab endast välja selle viimase.
Georg Aadniel Kiir istub mõningate volikogu liikmete seltsis “sõbrapoes” ja ohtrasti kostitab oma armsaid sõpru. Koosviibijate ees laual on klaasid, mõni pudel harukordselt maitsvat limonaadi, kuhi leivaviilukaid ja paar poolikut, ilusasti rohekaks tõmbunud, leemendava nahaga vorstirõngast. Rätsepmeister ise õhetab nagu tulikuum keris, aeg-ajalt pühkides higi laubalt. “Noh, võtke, võtke, sõbrad!” nihutab klaase ja vorstirõngaid. “Ärge laske külmaks minna! Varsti niikuinii peame minema vallamaja juurde ja vaatama, mis seal saab. Eks siis näe, kas on veel õigust Paunvere-mail või on seegi välja rännanud kuhugi Argentiinasse või Brasiiliasse. Mis sa ootad, Jüri? Mis sa vahid, Jaan? Ja üldse kõik, kes me siin