Tagahoovis. Oskar Luts
on>
Käesolev e-raamat sisaldab autoriõigusega kaitstud materjale ja kogu e-raamatu sisu on autorikaitse objekt. E-raamatu kasutamine on lubatud üksnes autoriõiguste omaniku poolt lubatud viisil ning tingimustel.
Tingimused e-raamatu kasutamiseks:
1. Kogu e-raamatu sisu on autoriõigustega kaitstud. Kõik õigused reserveeritud;
2. E-raamat on mõeldud üksnes isiklikuks kasutamiseks;
3. E-raamatu osaline või kogu sisu paljundamine mis tahes kujul on keelatud, va isiklikuks kasutamiseks e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omaniku poolt;
4. E-raamatust või selle üksikutest osadest võib teha isiklikuks tarbeks väljatrükke üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik, e-raamatu kopeerimine ja kolmandatele isikutele jagamine ei ole lubatud;
5. E-raamatu võib alla laadida ning salvestada oma arvutisse üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik;
Keelatud on e-raamatust kõrvaldada omandiõigust tähistavaid märke, etikette või muid e-raamatu märke.
VASTUTUS
Autoriõigusega kaitstud e-raamatu mittesihipärane kasutamine või omavoliline turustamine on ebaseaduslik ja on aluseks kahjunõude esitamisele. E-raamatu väljaandja ja levitaja ei vastuta kahju eest, mis tuleneb e-raamatu väärast kasutamisest.
Kasutades käesolevat e-raamatut nõustute automaatselt eespool toodud tingimustega.
JUTUSTUS
Kell on juba kaksteistkümmend öösel, aga kuidagi ei saa ütelda, et ses vanas puulogus, avara hoovi viimases sopis, valitseks rahu.
Tatjana Nikolajevna, endise vene kohtuametniku lesk, tõmbab voodivaiba üle pea ja juba kümnendat korda püüab uinuda. Kuid see on asjatu katse, nagu kõik eelmisedki. Naaberkorteris, number kuuendas, jamab purjus hiromant ja mustakunsti professor Pastelli (alias Pastel) oma armukese Bertaga; number seitsmendas jorutab autojuht Timka sõbranna Truude ühe hilise meeskülalisega, ja koridori lõpus, number kaheksandas, teeb vana Silk-Leib mahedat muusikat oma joomasõprade seltsis. Kitarr, balalaika ning vahel sekka lõõtspilli röögatused… Silk-Leib, härra Menusk, on vabakutseline: müüb odavat viina ja hangeldab neitsidega.
“Jumala õnn,” mõtleb Tatjana Nikolajevna, “et vähemalt lapsedki magavad, vaatamata sellisele mürglile!”
Ja lapsed, kaheteistkümneaastane Peeter ning kaheksa-aastane Niina, esialgu tõesti magavad enam-vähem rahulikult; kuid küllap virguvad nemadki, kui tulevad koju allüürnikud, vennaksed Brašnikovid, kes ühtlasi on leskproua juures kostil.
Näe, nüüd ta suigatas veidi, nägi undki; oli kaugel Põhja-Venemaal, kõneles oma kadunud mehega… Kui polekspaugatanud see uks seal koridoris, siis ta oleks maganud veelgi, aga nüüd jäi ilma sellest ilusast unenäost. Jah, siin võib pisut puhata ainult päeval – siis magavad naabridki –, kuid päeval pole selleks aega; päeval ta peab õmblema, õmblema, teenima leiba endale ja kõigepealt lastele.
Oh seda jõledat naabrust! Kui ta ei võlgneks majaperemehele mitme kuu üüri, siis põgeneks siit juba homme!
Kuula, nüüd on maagiaprofessor enda juba niivõrd täis laadinud, et vist küll jälle näeb neid vaime, kellega end ütleb olevat alatises ühenduses ja osasaamises. Samal ajal virutatakse välisuks all kinni sellise hooga, et põrub ja rõkkab kogu see vana ložment ning kõbiseb ussipuru pehkinud seinte vahel. Keegi tuleb vandudes trepist üles, komistab astmeil, kukub mürinal, ähib, tuleb uuesti; ja siis – Jumal tule appi – läheb Truude toas lahti nõiatants nagu põrgu viinaköögis. Autojuht Timka on sõbranna teadmata koju tulnud. Löögid, kisa, langevate toolide kolin ja klaaside klirin… Äkki mingi prahvatus, otsekui oleks langenud lagi, ning siis mõneks hetkeks täielik vaikus. Aga uste kiunudes varsti kanduvad hääled ja sajatused kõmisevasse koridori. Kedagi sõimatakse, lohistatakse põrandal; Silk- Leiba ja tema kundesid kuulukse sekka löövat… Truude hüsteeriline kisa… Fakiir Pastelli räistab ukse kallal, tahab minna vaatama öist spektaaklit, aga tema kaaslanna Berta on lukustanud ukse ja peitnud võtme. Põrgu ja äraneed- mine! Tähendab siis, et ta pole peremees isegi oma korteris! Siia see võti, või ta purustab ukse!
Peeter ja Niina ärkavad voodeis ühel ja samal ajal ning kohkunult tõusevad istukile. – Mis on? Mis on? Kas tulekahi?
“Ei ole midagi,” vastab Tatjana Nikolajevna, ning peaaegu lisaks juurde: “Magage rahulikult!”
“Kes seal käratseb nii koledasti?”
“Naabrid. Heitke vaiba alla!”
Leskproua tõuseb voodist ja vaatab lauakella. Kell on pool kaks. Issand Jumal, millal need küll jäävad rahule!
Silk-Leib, see vabakutseline isand Menusk, kardab politseid ja sosistades saadab minema oma joobnud trobikonna. Jälle kõmatab autojuht Timka toauks ja koridorisjääb vaikseks. Ainult keegi jääb trepile oigama, otsekui heideldes surmaga; ja see tundub leskprouale veelgi õudsemana kui äsja vaibunud lärm. Professor saadab teadmata kellele oma viimse needuse ja hakkab norskama kas voodis või põrandal.
Kuidas küll – arutleb Tatjana Nikolajevna – talub neidöiseid orgiaid maja alumise korra rahvas? Et nad ei kaeba majaomanikule, politseile?
Nojaa, pole sealgi lugu palju parem kui üleval. Sealgikas lüüakse samasugust pillerkaari või magatakse tinarasket viinaund; kui aga ei toimita seda ega teist, siis on neilt aga varaks päeva väsimus ja köistugevad närvid.
Aga see seal trepil oigab, oigab. “Vett!” koriseb korduvalt. “Andke vett!”
“Ta tahab juua,” sosistab Niina vaiba serva vahelt. “Mine, mamma, vii talle vett!”
“Küllap viiksin, aga ma ei julge.”
“Las mina viin,” hüppab Peeter voodist.
“Sina? Kas sa ei karda?”
“Mis ma tast kardan – ma ju ainult viin talle vett.”
Võtku siis köögist kruus… viigu; kuid tulgu kohe tagasi, niipea kui ta on joonud.
Jah, muidugi, nii ta teebki.
Peeter toob kruusi, keerab võtit, lükkab ukse praokile ning areldi vaatab hämarasse koridori.
“Ära mine!” hoiatab ema.
Aga poeg ongi juba läinud.
Tatjana Nikolajevna hiilib ukse juurde ja kuulatab. Võõras pomiseb midagi ning hakkab siis ahnesti jooma… kolksudes nagu hobune; ähib, joob veelgi. Siis kõneleb Peeter temaga, küsib midagi. Teine vastab oiates. Ja ei tule ega tule sealt ära see ebakuulekas poisiklutt. Mis on tal seal nii kaua õiendamist?
“Petja!”
“Jah, kohe.”
Liigahtab koridoris nagu vaim ja vilksatab tuppa. “Kas tead, mamma, kes seal on?” küsib lõdisedes.
“Kes siis?”
“Onu Belski, uulitsaäärsest majast.”
“Belski! Issand Jumal! Ei, see pole võimalik! Kuidas sai tema siia? Sa eksid, Petja, sa ei näinud teda pimedas hästi. See on keegi teine.”
Ah, kui Peeter polekski teda näinud, siis ta ju tunneb tema häält. See, kes seal lamab, on Belski ega mitte keegi muu.
“Jumal, Jumal!”
Tatjana Nikolajevna ei taha seda uskuda, kuid ometi peab uskuma, sest juhtum laseb end seletada üsna lihtsalt. – Belski külastas Truudet, arvates, et autojuht ei tule koju enne hommikut. Aga päris ootamatult viimane siiski tuli ja… “Aga mis siis on selle kruusiga?” langeb ta pilk tühjale veenõule, mida poeg ikka veel hoiab värisevas käes.
“Kruus… on verine. Seda peab pesema. Onu Belski ise ka on verine.”
“Issand Jumal!” surub leskproua käed meelekohtadele. “Kui kole!” Ning mõttes: “Belski… see delikaatne noormees ideaalidega… hiilib võõra armukese juurde, saab veriseid haavu ja lamab nüüd trepil… võib-olla, et suremas! Kes, kes võis temast seda uskuda!” See pole vastuvõetav tema mõistusele. Belski… Aleksander Ivanovitš, endine vene ohvitser, kelle hinges näis pesitsevat soojemaid tundeid ainult tema, Tatjana, vastu? Košmaar!
“Mis siis nüüd teha?” täiesti