Tagahoovis. Oskar Luts
– vaenlastele! See on hoopis teine asi. Ega sul’s praegu pole tegemist vaenlasega. Ei, poiss, püüa end parandada, muidu läheb asi halvaks. Seekord ma andestan sulle ega ütle mammale, et valetasid; aga kui seda peaks veel kord juhtuma, siis…”
Siirdub hoovi viimasesse soppi, kaob luitunud majja, mille seinad ainult laiguti on kaetud pudeneva, kipra tõmbunud värvikorraga.
“Dur-rakk! Bol-vann!” uriseb Peeter minejale järele. Aimab poiss, aimab, milline kala temast praegu mööda ujus.
Isand Belski muheldes silitab oma süsimusti vurrusid ja koputab siis Tatjana Nikolajevna ukse pihta.
“Kes seal on?”
“Mina olen, Aleksander Ivanovitš.”
“Mis te soovite?”
“Ah, Tatjana Nikolajevna, küll te olete veider! Ei või ma ometi karjuda läbi ukse, mida soovin. Avage!”
“Ma ei saa praegu avada. Vahest ehk tulete pärast – ma pole veel korrapäraselt riideski.”
“See pole tähtis. Tahan teile ütelda ainult paar sõna, ja lähen siis kohe minema.”
“Oodake!”
“Hea küll, ma ootan,” köhatab Aleksander Ivanovitš ja kärsitult tammub jalalt jalale. “Vaata, kus pagana eit!” pomiseb. “Alati tal on mingisugused fookused-pookused! Aga pole viga: küll ma su pikapeale välja utsitan!”
“Tulge sisse!” avab pereproua ukse. “Ja kõnelge ruttu – mul on väga vähe aega.”
Nonoh? Mis kibedik tal siis on?
Vaja töötada paar tunnikest ja siis minna turule.
Ega’s töö pole jänes, et ära jookseb.
Praegusaja töö on hullem kui jänes; tellijad on väga nõudlikud.
Saatku nad kus kurat!
Kus kurat, jaa… Aga mis ta siis sööma hakkab? Mida annab lastele?
Oh, küllap leidub.
Leidub…! Mitte midagi ei leidu! Olgu nii hea, kõnelgu ruttu – ta tõesti peab tööle hakkama.
“Nojaa,” jälle silitab endine sõdalane vurrusid, “aga Jumal tule appi! – ma pole teid veel tervitanudki. Tere ja head hommikut, Tatjana Nikolajevna! Kuidas magasite?”
Suudleb leskproua kätt ja vaatab ringi, kuhu istuda. “Niisiis…” algab. “Te ometi lubate, et istun silmapilguks. Asi on selles, et mu pea ikka veel valutab selle haava ja kukkumise tagajärjel. Kas ma öösel tegin teile väga palju muret? Olin nii segane, et enam ei mäletagi detaile.”
“Ah, see asi on juba likvideeritud. Sellest ei maksa enam kõnelda.”
“Likvideeritud on ainult üks osa sellest juhtumist,” laskub isand Belski diivanile ja süütab paberossi. “Fakt on selge, aga te veel ei tea selle põhjusi.”
“Uskuge, Aleksander Ivanovitš, ma pole uudishimulik. Mind ei huvita teie seiklused. Tegin teie heaks kõik, mis võisin, ja rahuldun sellega.”
“Tatjana Nikolajevna!” hüüab külaline pühalikult ja sirutab leskproua poole oma väiksed aristokraadikäed. “Tulge, istuge siia minu kõrvale! Tahan teile pihtida nagu sõbrannale, nagu oma lihasele õele; tahan teile seletada, et ma polegi nii suur patune, nagu teile ehk näib peale seda öist juhtumit. Tahan teile…”
“Milleks on seda vaja? Ma ju pole teie njanka ega kasvataja.”
“Mul on siis kergem, kui oma südamelt olen veeretanud selle kivi. Tulge! Halastage mu peale! Mul pole ühtki inimest siin maailmas, kes mind mõistaks, kes mulle ulataks oma avitava käe ja ütleks mõne julgustava sõna. Uskuge, ma vajun põhja, kui teiegi keeldute mind toetamast moraalselt.”
“Kuidas ma pean seda tegema? Teid toetama moraalselt?”
“Esialgu ainult kuulake mind, minu pihtimust!”
“Hea küll, ma ju võin kuulata, kui see ei välta kaua.”
“Ei, see ei välta kaua. Kuid tulge enne ja istuge siia, minu kõrvale.”
“Mispärast just sinna? Siin on teisigi istukeid.”
“Mul oleks siis rohkem julgust, kui oleksite üsna mu lähedal.”
“Pole ma teist nüüdki kuigi kaugel,” asetub Tatjana lähemale toolile.
“Sündigu teie tahtmine – ma ei tihka olla pealetükkiv. Niisiis, kallis Tatjana Nikolajevna… Tean, et teie aeg on piiratud, seepärast ma ei hakka kirjeldama seda pikka kannatusteed, mille kaudu jõudsin oma praeguse seisundini. Osalt olen teile sellest juba jutustanud, ja kui teil kunagi juhtub olema rohkem mahti kuulata, siis meeleldi lülitaksin need ajastud oma möödunud elust, mis teile juba on tuntud. Noh, tubli! Saatuse tahtel ma viimaks sattusin siia, võõrasse linna, võhivõõraste inimeste keskele. Kõnelda sellest, kuidas siin käis mu käsi, jällegi viiks pikale, sestap tähendan vaid niipalju, et ainsaks sidemeks minu ja teiste kaaskodumaalaste vahel oli esialgu ainult kirik ja vene klubi. Seal ma siis tutvusin mõnegi armastusväärse isikuga, muuseas ka polkovnik Ržetskiga, kelle juures, nagu teate, praegu elan allüürnikuna siinsamas Säinase majas. Samuti sõlmisin mõningaid tutvusi daamidega… Sest kui juba kord oled seotud teatava ringikesega, siis kasvab tutvuskond ruttu. Oli häid ja ilusaid päevi, mil võis üsna vabalt hingata ja tunda rõõmu oma oleskelust isegi võõral pinnal. Ent siis muutusid ajad ja tõmbasid mu ümber otsekui raudse piiri; töö- ja teenistuspuudus tihti viis meeleheiteni teie kõige alandlikuma teenri…
Nojaa, niisiis… Aga kõige kriitilisemal momendil päästis mu seesama polkovnik Ržetski, andes mulle peavarju ja tükikese leiba ning soovitades isegi väikse teenistusvõimaluse. Ja näe: pikkamisi minus jälle tõusis lootus ja elutahe. Siis ma nägin teid, Tatjana Nikolajevna… Püüdsin teile läheneda ning juba esimesest keskustelust saadik teiega ma tundsin oma sisimas, et meie vahel on hingesugulust… Ma näen, et tüütan teid, kuid siiski tahaksin kõnelda lõpuni, seda enam, et ma veel pole puudutanudki seda punkti, millest peaasjalikult just tahtsingi kõnelda. Hea küll, ma teen ruttu. Ühesõnaga: ma armusin teisse.”
“Noh,” teeb leskproua kärsitu liigutuse, “seni teie jutt igatahes oli tõenäolik, aga nüüd lähete Jumal teab kuhu!”
“Ei, ma ei lähe Jumal teab kuhu. Räägin teile puhast, jumalikku tõtt, nagu see on ohvitseri ja kaardiväelase kohus. Armusin teisse kogu ihu ja hingega ning lugesin asjatult kadunuks selle päeva, mil teid ei näinud kas siin või juhuslikul kohtamisel. Ma ei usu, et te ei märganud seda leeki, mis minus lõõmas niihästi päevil kui hiliseil õhtuil, aga te alati tõmbusite endasse ja muutusite jääkülmaks, kui teile püüdsin läheneda õrnustega. Kas polnud nii?
Siis jälle hakkas valutama mu hing. Jälle olin meeleheitel, kuid mitte enam kitsaste olude ja puuduse tõttu, vaid – armunäljast. Nähes, et jäävad tagajärjetuks kõik minu üliinimlikud püüded võita teie poolehoidu, ma hakkasin käima sedasama teed, mida käivad paljud teisedki, kes vajavad unustust ja arstimist oma talumatule hingepiinale; heitusin Bacchuse reetlikku sülelusse ja varsti olin üks tema truimatest jüngreist. Teie, Tatjana Nikolajevna, ei tea seda ega võigi teada, sest ma kunagi ei külastanud teid joobnuna; ehk kui olingi enne tarvitanud alkoholi, siis ainult väga veidi. Neil külaskäikudel ma joobusin alles siin, vaadeldes teie kurbade silmade sügavust ja kuulates teie meloodilise hääle uimastavat kõla.”
“Minu silmad ju võivad olla kurvad,” naeratab leskproua ja aeglaselt raputab pead, “aga et nad kedagi joovastaksid, seda on raske uskuda.”
“Ma ei tea,” tõmbab Belski sügavasti hinge, “kuidas on lugu nendega, keda nimetate kellekski; kõnelen ainult endast. Jah, nii ma siis, armunud lootusetult, siplesin viina sitkes võrgus, tegin lollusi lolluste peale, alatasa langesin allapoole ja, enne kui seda õieti taipasin isegi, juba olin ümbritsetud seltskonnast, mida siin nimetatakse pättideks; puudus veel vaid see, et oleksin kolinud sinna, selle Timka autogaraaži kõrvale sarasse, siidivendade Trei ja Kompa alatiseks