Tagahoovis. Oskar Luts
tahavad närvid üles ütelda; kogu ihus ja vaimus on säärane rammetus, et heidaks siiasamasse maha ja sureks. Tuli nüüd veel seegi lurjus, Belski, ning riisus talt viimse hingerahu. See veel puudus! Kes küll julgeks tormata tema kallale sellise jõhkrusega, kui veel elaks tema mees! Aga meest pole enam ammugi, ja seda püüavad kasutada kõik, kes selleks pole liiga laisad.
Teab, et tänasegi päeva ülejäänud osa sarnleb eelmisile päevile, et tuleb lõunaaeg, et tuleb õhtu ning viimaks jälle saabub painajalik rahutu öö, kuid ta siiski niipea ei väsiks sõtkumast sedagi kitsast ja viletsat rada, kui ainult poleks tulnud seda äsjast katastroofi, millest suudab toibuda alles… Jumal teab, millal.
Ainus “džentelmen” kogu majas ja lähemas ümbruses näib olevat naaber Pastelli. See vähemalt on Tatjana Nikolajevna vastu alati viisakas ja isegi vaatas ta kätt ning kuulutas kaartidelt tulevikku täiesti ilma tasuta… nii naabrimehe poolest ja armastusest oma kunsti vastu. Jah – ütles –, Tatjana Nikolajevnal on praegu kibedad päevad ja palju muret. Siis segab end keegi tõmmuvereline meesterahvas tema ellu, kuid ei too kaasa midagi head; võiks öelda, et just vastuoksa: ta põhjustab naabrinnale uusi muresid. Ent siis, näe, hakkavad ajad paranema ning üsna ootamata saab Tatjana Nikolajevna kuskilt ühe sõnumi, mis teda väga rõõmustab. “Nojaa,” naeratab leskproua mõrudalt, “tõmmu meesterahvas juba ongi käes, aga kuidas võiksid ajad temale paraneda, ja kust küll peaks tulema see rõõmustav sõnum?”
Võpatab. – Trepilt kõpsuvad kellegi kerged sammud: võib-olla, et juba tulebki see, kes talle toob selle sõnumi?
Ei, see muidugi läheb hiromandi juurde, et samuti veidi kergitada katet oma tulevikult. Kuid ei! Sammud peatuvad just tema enda ukse taga. “Sisse!” Tuleb majaomaniku abikaasa, proua Säinas, roosapõseline, helesilmaline nukk, tüsedavõitu, moodsalt pöetud linalakk. Seejuures teevad tema lakk-kingade kõrged apsatid oma kandja märksa pikemaks, kui see tõelikult on. Esialgu kuidagi ei tahaks uskuda, et see nooruslik ja käbe suhkrukukkel on vana ja rangjalgse Säinase eluseltsiline; aga kes juba teab, et majahärra Säinas on teist korda abielus, sellel ei peaks asjade olukorra kohta olema palju ütlemist.
Vaevalt teretanud, algab proua Säinas õmblejaga otsekohe asjalikku juttu. “See kleit,” ulatab paberisse mähitud paki Tatjana Nikolajevna kätte, “siiski on mulle liiga lai. Ma ju ei taha ütelda, et mul on Jumal teab milline sale joon, aga minu sõbrannad siiski leidsid, et mis liig, on liig. Nad lausa itsitasid ja nimetasid mind Jekateriinaks, kui tõmbasin selga selle kleidi ja isegi püüdsin veidi uhkeldada nende ees. Mis liig, on liig! Seda ma näen nüüd isegi, et kleit on liiga avar. Ma pole veel nii vana, et võiksin moodsuse peale heita käega ja käia kas või kotis.”
Aga proua Säinas ju ise soovis avaramat, eks ole?
“Seda küll, aga mitte nii avarat. Te nähtavasti saite minust valesti aru. Nüüd küll peate midagi tegema, sest mis kasu on mul sellest, kui kallihinnaline riie vedeleb kapis ja ma ei tihka seda kanda.”
Nojaa, küllap Tatjana Nikolajevna teeb ümber, nagu soovitakse; laiemast riietusest pole raske teha kitsamat. Võtku maha seljasolev kleit, ta passib veel kord selga selle uue ja märgib, kust vaja parandada. Aga mõttes: “Et sa lõhkeksid ühes oma tujudega, va rasvahani!”
Proua Säinas tõmbab seljast oma kodukleidi ja seisab keset tuba pitsilises alusriietuses, valge ja rõõsk, kõrgerinnaline. Nüüd on tal veel rohkemgi sarnasust nukuga: katmata õlad ja käsivarred valendavad nagu elevandiluu ja mahlakad sääremarjad ähvardavad välja tungida ihuvärvi läikivaist siidsukist.
“Aga uks!” kohkunult vaatab seljataha. “Lukustage uks! Muidu veel tuleb mõni ja…”
Tatjana Nikolajevna teeb, nagu kästakse, ja sisemise värinaga mõtleb seepeale, et alles nüüdsama siin sündis lugu, mis palju tungivamalt oleks nõudnud lukustatud ust. Passib majaprouale uut kleiti, vaatab, puudutab käega siit ja sealt ning leiab, et kleit sugugi pole avar sellele lihavale kehakogule. Aga muidugi pole midagi parata – peab tegema nii, nagu soovitakse.
“Vaadake nüüd hästi järele,” ütleb proua Säinas rõhuga, “ja päästke, mis päästa võib. Esiteks on ju kahju, kui läheb raisku kallis riidetükk, teiseks ma olen teie alatine tellija. Muuseas ei tohiks te minu peale väga nuriseda: olen seni alati hoidnud teie kanti. – Mees tihti teeb juttu teie üürirahast, aga ma rahustan teda sellega, et küllap õmblete tasa oma võla. Niisiis on teil küllalt põhjust rakendada kogu oma osavus just minult antud tööle. Kas pole õigus?”
Muidugi! Nõnda ongi Tatjana alati teinud. Kes teab, kuidas seekord…
“Pole viga, Tatjana Nikolajevna! Paljugi, mis mõnikord juhtub. Ja mina ju ei ütlegi, et kleit on õmmeldud halvasti või hooletult; ei, ta on ainult veidi avar. Väga võimalik, et ma ise poleks märganudki seda väikest viga, kui sõbrannad poleks sellele juhtinud mu tähelepanu. Nojaa, arvatavasti näete nüüd isegi, et…”
Jah, pihast võib küll tõmmata natuke koomale. Kuid endale: “Hea oled sa ise, veel paremad on su sõbrannad! Laiskusest ja rasvast te märatsete ega tea isegi, mida tahate!”
“Noh, vaadake, see ju on väga hea, et teiegi leiate selle tarviliku olevat.”
Vahetab uue kleidi endise vastu ning näib olevat päris leplikus meeleolus. Ent siis äkki ja valusasti haarab Tatjana käsivarre ning haliseb nutuselt:
“Aga kas teate, kallis, milline mure mul on? Ära söövad mu südame seest! Aias jälle on käinud vargad, teinud tühjaks mitu õuna- ja pirnipuud, murdnud oksi… Päris kole on vaadata! Käskisime majahoidjal valvata, aga see vana puupea ei näe ega kuule midagi. Teda võib ennast ühes õuntega kotti panna ja ära viia – pole tema asigi. Kas teate, mis? Ma olen üsna kindel, et vargad on pärit siitsamast hoovist. Uulitsapoolsel küljel ja naabriaia vahel on kõrge plank okastraadiga, sealt ei pääse naljalt keegi sisse. – Vargad kindlasti on mõned siinsed elanikud.”
“Ega te ometi kahtlusta mind?” kohkub Tatjana Nikolajevna.
“Oh, ei! Teie toas pole tunda õuna lõhnagi. Minu suurem kahtlus langeb alumise korra elanikkude peale. Seesama pesunaine oma tütrega, voorimees Kohv ja niisama kingsepp Kapral… Vaevalt küll, et nende näpud seisavad puhtad, kui neil siinsamas nina all on valmis puuvili. Samuti ei või hästi uskuda kasarmut autokuuri kõrval. Maaler Trei ise ja tema truu sõber, endine kunstkärner Soin, on küll pätid, aga pole vargad, nagu tõendab minu mees, kes neid ütleb tundvat juba aastakümneid, juba sellest ajast, kui mõlemad veel olid päris korralikud inimesed ja jõukad mehed; kuid kes võib vastutada teiste siidivendade eest, keda nad arutihti veavad oma juurde öömajale? Olen küll juba ammust aega nääkunud mehega: hävitagu ometi kord see pesa ja tehku puhtaks oma tagahoov – viimaks veel teevad tulekahju –, aga mees, noh, et: “Vanad tuttavad – kuidas ma kihutan nad minema? Isegi juba mahakäinud ja õnnetud olevused.””
“Jah, nad elavad seal võrdlemisi vaikselt omaette ega eksita kedagi,” arvab Tatjana Nikolajevna. “Kui proua Säinas teaks, milliseid skandaale tehakse siin majas, siis…”
“Nojaa, võib-olla. Kuid siin on igal korteri- ja toaüürnikul ikkagi oma kindel amet ja enam-vähem kindel sissetulek, aga mis teevad need seal?”
“Ei tea,” kehitab õmbleja õlgu. “Mul pole nendega olnud vähematki kokkupuutumist.”
“Jumal hoidku!” heidab proua Säinas tõrjuvalt käega. “Kas arvate, et minulgi on nendega midagi tegemist olnud? Ma ei julge sinna lähedusse viia oma jalgagi; ainult oma mehe kaudu tean, et nad muud ei teegi kui joovad, magavad ja käivad kerjamas peale Trei enda, kes aeg-ajalt maalivat poe- ja söögimajade silte. Õudne kompaljong! Aga kas teate, Tatjana Nikolajevna, millisele heale mõttele ma praegu tulin? – Te kord kaebasite mulle, et magate halvasti, eks ole?”
“Jah, ega siin ole küll suuremat magamist. See igavene lärm…”
“Noh, vaadake! Mis oleks, kui te iga kord, kui ärkate, heidaksite pilgu meie aeda? Siit aknast on teile kõik selgesti näha nagu peo peale. Küllap juhtute nägema, kes õieti on see võllaroog, kes öösiti armastab külastada meie aeda.”
“Jah, aga…”