Tootsi pulm. Äripäev. Oskar Luts
ei! Tootsi pole ma näinud. Ja ega seal palju teisiti ei olnudki. Kõneldi umbes niisama, nagu sa ise praegu ütlesid.”
“Ei noh,” arvab Kiir elavalt, “see oli just nii. Mis häda mul valetada on. Arva ise, koolivend, mis põhjus on mul valetada. Jaa… (siin pöörab kõneleja jälle pea viltu) kui ma Teelet tõesti oleks püüdnud, või praegugi püüaks – siis oleks teine asi! Aga mina ei taha teda. Ei taha!”
Kuulaja noogutab otsekui nõus olles pead.
“No, vaata, ma näen, sa saad asjast õieti aru; ja kui sulle nüüd veel keegi peaks midagi minu üle kõnelema, et nii ja nii, nagu oleks mina Raja tüdrukut püüdnud, või seal jumal teab mis teind ja olnd – siis sülga selle inimesele suhu: see inimene valetab.
Õigus, nüüd oleks ma hea jutuga peaasja ära unustanud. Selle asja pärast ma õieti tulingi siia sõna tooma, et… Kas sa ei oleks nii hea, koolivend, ja ei tuleks minuga natuke linna?”
“Kuhu siis nimelt?”
“Asjalugu on niisugune et… Ma tahaks veel ühte teist koolivenda vaatama minna… Noojah, et kas sa ei tuleks ühes? Kahekesi on nagu mõnusam.”
“Kes see niisugune on?”
“Kes ta on – kah üks kirjanik, niisamuti kui sinagi. Mina teda küll enam õieti ei tunne, aga koolis me ühes käisime – seda ma tean.”
“Koolivend… koolivend…” tuletab Lesta meelde. “Kirjanik… Ega Luts viimati?”
“Hmhühüh,” naeratab Kiir kavalalt, “Luts jah. Tead, see, kes selle “Kevade” kirjutas. Ma käisin “Postimehe” kontoris ja sain aadressi – nüüd vaja teda õige vaatama minna. Kas tuled ühes?”
“Ei tea,” kehitab küsitav õlgu. “Mina ei tunne teda kah õieti ja ei ole nagu asja minna.”
“Hii, selle eest on jälle minul asja. Lähme!”
“Sinul – asja? Ega ometi sina kah pole kirjanikuks hakanud? Siis on pooled Paunvere mehed kirjanikud.”
“Eih,” raputab rätsep oma punast pead, “kirjanikku minust vist ei saa, aga materjali, millest kirjutada, võin ma küll mõnele mehele anda, kes kirjatööd teeb. Jajah, peris ilusat, naljakat materjali – ära imesta midagi, kulla koolivend.”
“Ei, kulla Kiir, luba, et ma siiski imestan.”
“Ära imesta, ära imesta! Mina tean Tootsist nii veidraid lugusid, et kui Luts need kõik sinna teise “Kevade” sisse paneb, siis… Hii, siis saab alles nalja! Ja kui veel Teele nad kõik läbi loeb, siis… Ega sa ei tea, Lesta, juba esimene “Kevade” pidi pulmad peaaegu luhta ajama. Aga seal polnud veel pooligi asju. Lähme, lähme, Lesta! Ma olen nüüd üksiti linnas – vaja ära käia.”
“Mine siis pealegi, käi ära. Mina ei tule.”
“Mispärast?”
“Noh, nii… Kõigepealt ei ole mul aega, pean varsti tööle minema. Ei tea, kas sinulgi maksab minna.”
“Miks?”
“Võid ju minna, aga mina ei tule.”
“Siis ei ole midagi teha. Siis juhata mulle vähemalt, kuda ma sinna uulitsasse saan, kus ta elab. Näe, aadress on siin.”
Lesta juhatab koolivennale teed, mispeale viimane oma kompsu võtab ja minekut teeb. Jajah, vaja ära käia, kes teab, millal jälle linna saab – talvel kibe töö aeg. Kui taluinimestel kõige kergem, siis antvärkidel kõige raskem – vana asi! Jah, jäägu aga kallis koolivend terveks ja kui keegi jälle midagi kõnelema tuleb, siis süljaku suhu, otse suhu.
Kui koolivend kunagi Paunveresse satub, tulgu aga siis neile kah sisse – mis see’s on: tee äärest paarkümmend sammu. Jajah, igatahes, küll ta tervised kah kõigile edasi annab peale Tootsi ja Teele… need… nojah…
“Nüüd algab vist salalikkude sammude ajajärk,” pomiseb Lesta endale nina alla, koolivenna saabastelt põrandale sulanud porisele loigule vaadates.
IV
Ja tõesti, mõni aeg peale Kiire minekut kobistatakse uuesti eeskojas. Seekord kuulukse tulijaid koguni rohkem olevat kui üks. Kohkunud kirjanik võrdleb end mõttes “kimbus oleva kalendritegijaga” ning lükkab kirjutatud paberilehed ruttu kõrvale. Jajah: sisse, sisse! Jumal tule appi, siin ole justkui postkontoris või kohakuulamisbüroos: üks inimene läheb, teine tuleb. No, sisse, pagana pihta, siis tuleb vähemalt sellele koppimisele kord lõpp!
Väljas trambitakse veel kord jalgu vastu maad, siis venivad kaks kasukatesse ja tuisukottidesse mässitud isikut aeglaselt tuppa nagu kaks künnihärga. Esimese mulje järgi otsustades tulevad uued võõrad otseteed põhjanabalt, nii rängalt on mõlemad raskete riietega koormatud.
“Tere, Lesta!” kostab viimaks esimese tulija tuisukotist. “Ole nüüd hea mees, too kähku keeva vett ja katsu, kas sa saad meie külmanud liikmed veel lahti sulatada. Tont võtku, ma olen justament nagu suur jääpurikas ja poeks kõige parema meelega küdevasse ahju. Ei tule mina enam hobusega linna talve ajal!”
“Toots, juudaline!” hüüab Lesta. “Sind ei tunne enam äragi, sa oled justkui lumine heinakuhi. Tõmma ruttu maha kasukas, kui sa nii külmanud oled. Oota, ma aitan.”
“Jäta mind rahule,” tõrjub Toots Lestat kaugemale, “parem katsu, kuda sa selle puntra lahti saad harutada.”
Seejuures tähendab koolivend labakinnastatud käega oma kaaslasele, ühele naisterahvale, kes jalalt jalale tammudes oma suurrätiku sõlmi püüab lahti päästa.
“Muidugi mõista!” tõttab Lesta riietesse mässitud köhmusele appi. “Väga huvitav, kelle ma siit mässakutest viimati välja koorin.”
“Tee lahti, tee lahti,” ütleb Toots tuisukotti peast võttes, “küll siis näed, kes ta on.”
Viimaks on mõlemad külalised pealmistest riietest vabastunud ning sammuvad laua juurde, prisked ja punased nagu kaks punast õuna.
“Noh, Lesta,” ütleb Teele käsi hõõrudes ja rusikatesse puhudes, “nüüd loe meile ruttu midagi ette oma uuematest töödest – sellepärast me just tulimegi.”
“Sellega on aega,” arvab Toots, “see ei anna sooja. Parem katsu tõesti kuskilt kuuma vett saada, nagu ma ütlesin; mul on pudel ühes – teeme paar klaasi mõistlikku krokki. Kas seda Tossovit või Nossovit siin ei ole – see saaks niisuguse asjaga rutem valmis?”
“Nossovit ei ole, Nossov teeb äri, aga kuuma vett peab ilma tematagi saama. Oodake siin, istuge natuke, ma vaatan kohe järele.”
“Mine, mine vaata järele jah, ma annan senikaua pruudile paar mõnusat musu – siis tuleb talle jälle eluvaim sisse ja hakkab veri kiiremini käima.”
“Vaata, kus mul õige…” püüab Teele pahast nägu teha. “Siia tuleb tema musutama!”
“Jah, noh, kas ta ükskõik ei ole, kus musutatakse – maal või linnas. Ah jah, pea kinni, Lesta, ära mine veel – ma ütlen sulle enne, mispärast me linna tulime, pealegi hobusega.”
“Noh?” seisatab Lesta ukse juures.
“Noh, neid… tite asju tulime ostma. Et paneme siit kohe koorma peale, siis on pärast hea hooletu võtta. Ega minul põleks neist nii häda olndki, aga Teele hakkas peale ajama, et: lähme ja lähme, toome ära!”
“Joosep!” hüüab Teele muiates. “Ütle õigust: sul on ikke vist mõni kruvi puudus?”
“Kruvi… Võib olla, et on puudus, aga sellest peavad teised aru saama, mitte mina.”
“Mis jutt see siis niisugune on! Mine, mine, Lesta, ma annan talle siin musude asemel hea nahatäie, nii et ta maal mäletab, mis ta linnas sai. Eks ta ole ükskõik, kus peksetakse – maal või linnas.”
Senikaua kui Lesta vigvamis teemasinasse tuld