Väikeste naiste abielud II osa. Louisa May Alcott
siis seda hästi Jo pärast ja siis räägi mulle, mida sa oled kogu selle aja teinud,” ütles Amy ja istus, valmis heaks vestluseks.
Kuid ta ei saanud head vestlust, kuigi Laurie vastas kõigile ta küsimustele vabalt. Ta sai vaid teada, et mees oli sõitnud mandril ringi ja käinud Kreekas. Niimoodi tunnikese lobisenud, sõitsid nad koju tagasi, ning olles Mrs. Carroli tervitanud, lahkus Laurie neist, lubades õhtul tagasi tulla.
Sel õhtul ehtis Amy end erilise hoolega. Aeg ja lahusolek olid mõjunud mõlemale noorele. Ta oli näinud oma vana sõpra uues valguses, mitte nagu „meie poissi”, vaid kui ilusat ja meeldivat meest, ja tal oli tekkinud väga loomulik soov Laurie silmis heakskiitu leida. Amy teadis oma tugevatest külgedest ja oskas neid kasutada maitsekalt ja oskuslikult, mis on õnneks vaesele ja ilusale naisele.
Tarlataan ja tüll olid Nizzas odavad, seepärast kasutas ta neid niisugustel juhtudel, ning järgides mõistlikku inglise kommet, et noored tüdrukud peaksid kandma lihtsaid kleite, kaunistas ta oma kleite värskete lillede, paari odava ehte ja igasuguste elegantsete pisiasjadega, mis olid niihästi odavad kui efektsed. Peab tunnistama, et temas võttis siiski vahel võimust kunstnik ja tagajärjeks olid antiiksed soengud, kunstipärased poosid ja klassikalised drapeeringud. Kuid tõesti, meil kõigil on oma väikesed nõrkused, ning neid on kerge andestada noorte puhul, kes rahuldavad meie pilku oma ilusa välimusega ja rõõmustavad meie südameid oma hooletu edevusega.
“Tahan, et ta arvaks, et näen kena välja, ja räägiks seda neile seal kodus,” ütles Amy iseendale, pannes selga Flo vana valge siidist ballikleidi ja kattes selle valge gaasrätiga, millest ta valged õlad ja kuldne pea kerkisid äärmiselt kunstipäraselt.
Juukseid sättis ta minimaalselt, olles paksud lokid kuklal kreekalikku sõlme sidunud.
“Need moesolevad asjad ei sobi mulle ja ma ei saa endale lubada, et teen endast hirmutise,” tavatses ta ütelda, kui tal soovitati kärpida, puhvida või palmitseda, nagu nõudis viimane mood.
Kuna ükski ta ehe polnud nii tähtsaks sündmuseks küllalt ilus, kaunistas Amy oma lehvivaid rätikuotsi roosade asaleadega ja raamis valgeid õlgu õrnade roheliste väätidega. Meenutades värvitud saapaid, tõmbas ta tüdrukuliku rahuloluga oma valged satiinkingad jalga ja kõndis toas ringi, imetledes endamisi oma aristokraatlikke jalgu.
“Mu uus lehvik sobib just mu kinnastega ja ehtne pits tädi taskurätil annab stiili kogu mu kleidile. Kui mul oleks vaid klassikaline nina ja suu, oleksin täiesti õnnelik,” ütles ta, uurides end kriitiliselt, küünal kummaski käes.
Hoolimata sellest õnnetusest paistis ta ebatavaliselt rõõmsa ja graatsilisena, kui ta minema kõndis. Ta jooksis harva – see ei sobinud ta stiiliga, arvas ta, sest ta oli pikk, seega olid väärikus ja junolikkus talle kohasemad kui sportlikkus või pikantsus. Ta kõndis pikas saalis edasi-tagasi, oodates Lauriet, ja korra jäi seisma kroonlühtri alla, mis ta juuksed säravaiks muutis, siis tuli talle parem mõte ja ta jalutas toa teise otsa, nagu häbenedes tüdrukulikku soovi kohe hea mulje jätta. Ja juhtus nii, et ta poleks saanud teha midagi paremat, sest Laurie tuli sisse nii vaikselt, et Amy teda ei kuulnud, ja kuna tüdruk seisis kauge akna juures, pea pooleldi pööratud ja üks käsi kleiti hoidmas, siis oli ta sale, valge kogu punaste kardinate taustal efektne nagu hästi paigale seatud marmorkuju.
“Tere õhtust, Diana!” ütles Laurie rahuloleval pilgul, mida Amyle meeldis tema silmis näha.
“Tere õhtust, Apollo!” vastas Amy talle vastu naeratades, sest ka mees paistis ebatavaliselt armastusväärsena, ning mõte sellest, et ta siseneb ballisaali nii ilusa mehe käevangus, pani Amy südamest kaasa tundma neljale inetule Davise tüdrukule.
“Siin on lilled. Seadsin need ise kimpu, meenutades, et sulle ei meeldi see, nagu Hannah ütleb, „segabukett”,” ütles Laurie, ulatades talle õrna lillekimbu hoidjas, mida Amy oli juba kaua ihaldanud, möödudes iga päev „Cardiglia” aknast.
“Kui kena sinust!” hüüatas tüdruk tänulikult. “Oleksin ma teadnud, et sa tuled, oleksin sulle midagi tänaseks valmis hoidnud, kuigi kardan, et mitte midagi nii ilusat.”
“Tänan. See kingitus pole nii hea, kui peaks olema, kuid sinu käel paistab ta ilusana,” lisas ta, kui Amy hõbedase käevõru käele tõmbas.
„Palun, ära tee komplimente.”
“Arvasin, et sulle meeldivad need.”
“Mitte sinult, need ei kõla loomulikult ja mulle meeldib rohkem su vana kohmakus.”
“Olen selle üle rõõmus,” vastas Laurie kergendatult, siis aitas Amyl kindad kinni nööpida ja küsis temalt, kas ta lips on otse, just nagu ta ikka tegi, kui nad kodus koos pidudele läksid.
Seltskond, kes sel õhtul hotellisaali kogunes, oli niisugune, mida võib näha vaid Euroopas. Külalislahked ameeriklased olid kutsunud kõiki tuttavaid, kes neil Nizzas olid, ja olles pisut vaimustuses kõrgetest tiitlitest, olid valinud mõningad kuulsusi, et nood nende jõuluballile sära lisaksid.
Vene prints rahuldus tunnise nurgasistumisega, et vestelda tohutu leediga, kes oli riides nagu Hamleti ema, mustas sametis, pärlikee lõua all. Kaheksateistkümneaastane poola krahv pühendus leedidele, kes kutsusid teda „võluvaks kullakeseks”, ja tõsine sakslane, olles tulnud üksi õhtust sööma, kõndis sihitult ringi, otsides, mida ta võiks alla kugistada. Parun Rothschildi erasekretär, suure ninaga juut kitsastes saabastes, naeratas sõbralikult maailmale, nagu oleks ta isanda nimi krooninud teda kuldse aupaistega. Paks prantslane, kes keisrit tundis, tuli rahuldama oma tantsumaaniat, ja leedi Jones, Briti matroon, kaunistas vaatepilti oma kaheksaliikmelise perekonnaga. Muidugi oli seal palju kergejalgseid kimedahäälseid ameerika tüdrukuid, ilusaid ja elutuid inglise plikasid ja mõningaid inetuid, kuid pikantseid prantsuse demoiselle’isid, nagu ka tavaline hulk reisivaid noori härrasmehi, kes lõbutseda soovisid, kui kõigist rahvustest emad seisid seinte ääres ja naeratasid neile lahkelt, kui nad tantsisid nende tütardega.
Iga noor tüdruk võib kujutleda Amy meeleolu, kui ta astus sel õhtul „lavale” Laurie käevangus. Ta teadis, et näeb hea välja, ta armastas tantsida, ta teadis, et tantsib kenasti, ning nautis suurepärast võimutunnet, mis tekib, kui noored tüdrukud avastavad esmakordselt uue ja ilusa kuningriigi, mida nad on sündinud valitsema ilu, nooruse ja naiselikkuse abil. Ta tundis kaasa Davise tüdrukutele, kes olid kohmakad, inetud ja saatjateta, välja arvatud sünge papa ja kolm veel süngemat vanatüdrukust tädi, ja ta kummardas neile oma kõige sõbralikumal viisil, mis sobis hästi, sest see lubas neil tema kleiti näha ja uudishimutseda, kes võiks olla tema suursuguse välimusega sõber. Esimeste muusikahelidega lõi Amy nägu õhetama, ta silmad hakkasid särama ja jalad kopsisid kannatamatult põrandat, sest ta tantsis hästi ja tahtis, et Laurie seda teaks. Seepärast võib tema ehmatust pigem kujutleda kui kirjeldada, kui mees ütles täiesti rahulikult: “Kas sa hoolid tantsimisest?”
“Tavaliselt hoolitakse, kui ollakse ballil.”
Ta hämmeldunud pilk ja kiire vastus sundisid Lauriet tema viga parandama nii ruttu, kui võimalik.
“Mõtlesin esimest tantsu. Võin ma saada selle au?”
“Võin sulle selle anda, kui krahvile ära ütlen. Ta tantsib jumalikult, kuid ta vabandab mind, sest sina oled vana sõber,” ütles Amy, lootes, et tiitel avaldab mõju ja näitab Lauriele, et ta pole mingi tühiasi.
“Kena väike mees, kuid ta lühikeseks jääb, et toetada jumalate tütart, jumalikult pikka ja kõige jumalikumalt ilusat,”1 oli siiski kogu rahuldus, mis Amy sai.
Nad leidsid end inglaste keskelt ja Amy oli sunnitud aeglaselt sammuma kotiljoni, tundes kogu aeg, et ihkab tantsida tarantellat. Laurie andis ta üle „kenale väikesele mehele” ja läks täitma oma kohust Flo juures, unustades Amy järgmised tantsud, millist järelemõtlematust ka korralikult karistati, sest tüdruk laskis kohe oma tantsukaardi kuni õhtusöögini täis kirjutada, kavatsedes leebuda, kui mees ilmutab mingeid patukahetsusemärke. Ta näitas Lauriele oma tantsukaarti tagasihoidliku rahuloluga, kui too loivas tema poole ja üldsegi ei tormanud, et kutsuda teda järgmisele
Alfred Tennysoni luuletusest „Unistus ilusast naisest”