Vari aja sügavusest. H. P. Lovecraft
Miski oli nende ajudes katkenud ning kõik nad tuli nende endi pärast maha lasta. Nahum laenas heinateoks Ammilt hobuse, ent avastas, et too keeldus küünile lähenemast. Loom tõmbus eemale, tõrkus ja hirnus, ja lõpuks ei jäänud muud üle, kui loom õuele ajada, sellal kui mehed raske vankri omaenda jõuga lakale piisavalt ligidale sikutasid, et mugav heinu visata oleks. Kõige selle taustal muutus taimestik halliks ja rabedaks. Isegi lilled, mille värvid olid olnud nõnda kummalised, kahvatusid nüüd, ning puuvili oli hall ja kokkutõmbunud ja maitsetu. Astrid ja kuldvitsad õitsesid halli ja moondununa, ning roosid ja tsinniad ja tokkroosid eesaias olid säärase pühadustteotava välimusega, et Nahumi vanim poiss Zenas nad maha lõikas. Umbes sel ajal surid ka nood kummaliselt ülespaistetanud putukad, ning isegi mesilased olid oma tarudest lahkunud ja metsa põgenenud.
Septembriks oli kogu taimestik kiirelt hallikaks pulbriks pudenemas, ning Nahum kartis, et puud surevad enne, kui mürk mullast välja saab. Tema naisel käisid nüüd peal ägedad kisendamishood, ning tema ja poiste närvid olid pidevalt pingul. Nad hakkasid inimesi vältima ja kui kool lahti tehti, ei läinud poisid sinna. Ent see oli Ammi, kes ühel oma harvadest külaskäikudest märkas, et kaevuvesi polnud enam hea. Sel oli vastik maitse, mis polnud päriselt ei läpatanud ega soolane, ning Ammi soovitas sõbral kaevata kõrgemale pinnale uus kaev seniks, kuni muld taas korda saab. Nahum aga eiras hoiatust, sest selleks ajaks oli ta kummaliste ja ebameeldivate asjade osas tundetuks muutunud. Tema ja poisid kasutasid rüvetatud veevarusid edasi, juues seda loiult ja mehaaniliselt. Samal moel sõid nad oma kasinaid, viletsaid eineid ning tegid tänamatuid ja monotoonseid töid läbi sihitute päevade. Neis kõigis võis märgata mingit tuima alistumist, justkui kõndinuks nad pooleldi teises ilmas nimetute valvurite rivide vahel kindla hukatuse poole.
Thaddeus läks hulluks septembris pärast üht kaevulkäiku.
Ta oli läinud sinna pangega ja tulnud tagasi paljakäsi, kriisates ja kätega vehkides. Aeg-ajalt itsitas ta arutult või sosistas «liikuvatest värvidest seal all». Kaks ühes peres oli juba päris halb, ent Nahum oli väga vapper. Ta lasi poisil nädala ringi joosta, kuni ta komistama ja endale viga tegema hakkas, ja sulges ta siis teise pööningutuppa ema oma vastu. See, kuidas nad lukus uste tagant üksteise poole karjusid, oli väga hirmus, eriti väiksele Merwinile, kellele tundus, nagu rääkinuks nad mingis kohutavas keeles, mis polnud sellest maailmast. Merwin oli muutumas hirmuäratavalt kujutlusvõimeliseks ning tema rahutus muutus aina hullemaks pärast venna luku taha panemist, kes oli olnud tema suurim mängukaaslane.
Umbes samal ajal jätkus loomade suremine. Kodulinnud muutusid hallikaks ja surid väga kiirelt; nende liha osutus lahtilõikamisel kuivaks ja ebameeldivaks. Sead läksid ebaharilikult paksuks, hakates siis jälgilt muunduma, mida keegi seletada ei osanud. Nende liha oli loomulikult kasutu, ning Nahumi tarkus oli otsas. Ükski kohalik loomaarst ei nõustunud tema elamisele lähenema ning linnaveterinaar Arkhamist tunnistas avalikult oma nõutust. Sead hakkasid minema halliks ja rabedaks, pudenedes tükkideks veel enne suremist, ning nende silmades ja kärssades tekkisid ennenägematud muutused. See kõik oli täiesti seletamatu, sest neile polnud kordagi söödetud rüvetatud taimestikku. Siis tabas miski ka lehmi – teatud kohad, vahel isegi terved kehad, kärbusid või kuivasid jubedalt kokku, ning hirmsad kokkuvarisemised või koostlagunemised said tavalisteks. Viimastes faasides – tulemuseks oli alati surm – toimus samasugune hallinemine ja pragunemine nagu sigade puhulgi. Pahatahtlik mürgitamine ei tulnud kõne alla, sest kõik juhtumid toimusid lukustatud ja puutumata laudas. Viirust ei saanud tuua ka saagijahil kiskjate hammustused, sest mis loom pääseks läbi selliste aedade? Süüdi pidi olema mingi loomulik haigus, ent mis haigus võinuks viia selliste tulemusteni, ei osanud keegi öelda. Kui tuli lõikusaeg, polnud järel ühtki elavat looma, sest lihakari ja linnud olid surnud ja koerad minema jooksnud. Nood koerad, arvult kolm tükki, olid kõik ühel ööl kaotsi läinud ning enam neist ei kuuldud. Viis kassi olid lahkunud juba mõnda aega varem, ent nende kadumist pandi vaevu tähele, sest nüüd ei paistnud olevat ka hiiri, ja ainult Mrs. Gardner oli graatsilisi kiskjaid lemmikutena pidanud.
Üheksateistkümnendal oktoobril vaarus Nahum Ammi majja, tuues jubedaid uudiseid. Surm oli külastanud vaese Thaddeuse pööningukambrit ja tulnud moel, mida ei võinud välja öelda. Nahum oli kaevanud haua piirdega ääristatud perekonnaplatsile talu taha, ja pannud sinna, mis ta leidnud oli. Väljastpoolt ei võinud miski ärklituppa pääseda, sest väike luugiga aken ja lukustatud uks olid terved; muidu aga oli kõik nagu laudaski. Ammi ja ta naine lohutasid löödud meest nii, nagu nad oskasid, ent värisesid seda tehes ise. Mingi õud näis kinnituvat Gardnerite ja kõige selle külge, mida nad puutusid, ja ühe neist majas viibimine oli kui hingus nimetamatutest paikadest. Ammi saatis Nahumi suurima vastumeelsusega koju, ja tegi, mis suutis, et väikse Merwini hüsteerilist nuuksumist vähendada. Zenas ei vajanud rahustamist – tema oli viimasel ajal hakanud vaid tühjusse jõllitama ja tegema, mida isa tal teha käskis, ning Ammi leidis, et see oli vägagi armuline saatus. Ikka ja jälle said Merwini karjed pööningult nõrga vastuse, ning küsiva pilgu peale ütles Nahum, et ta naine oli väga väetiks jäänud. Kui tuli öö, õnnestus Ammil minema pääseda, sest isegi sõprus poleks suutnud teda seal paigas kinni hoida, kui taimestik kahvatult kumama hakkas ja puud võisid, aga ei pruukinud kõikuda ka ilma tuuleta. Oli Ammi õnn, et ta polnud kujutlusvõimelisem; isegi asjade sellise käigu juures oli tema mõistus vaid natuke nõtkunud; ent oleks ta osanud ühendada kõiki endeid tema ümber, oleks ta vältimatult muutunud täiesti hullumeelseks. Läbi videviku kiirustas ta koju, sõgeda naise ja närvilise lapse karjed kohutavana kõrvus kumisemas.
Kolm päeva hiljem sööstis Nahum varahommikul Ammi kööki, ning rääkis majaperemehe puudumisel kogeldes järjekordse meeleheitliku loo, sellal kui Mrs. Pierce teda südant pigistava hirmuga kuulas. Seekord oli asi väikses Merwinis. Ta oli kadunud. Ta oli hilja õhtul laterna ja veeämbriga õue läinud ja polnud tagasi tulnud. Päev päeva järel oli ta mõistus hääbunud, ja ta sai vaevu aru, kes ta oli; karjudes kõige peale. Siis oli aiast kostnud metsik kriise, aga enne, kui isa ukseni jõudis, oli poiss juba läinud. Polnud näha laterna helki, mille ta kaasa oli võtnud, ega jälgegi lapsest endast. Tol hetkel arvas Nahum, et ka latern ja ämber olid kadunud, ent kui tuli koidik ja mees oma öiselt otsingult mööda metsi ja põlde tagasi koperdas, leidis ta kaevu lähedalt mõned väga imelikud asjad. Seal oli lömastatud ja nähtavasti ka veidi sulanud rauatükk, mis oli kindlasti olnud latern, samas kui kooldus sang ja väändunud raudvitsad selle kõrval, kõik kokku sulanud, näisid viitavat pange jäänustele. See oli kõik. Nahumi kujutlusvõime oli otsas, Mrs. Pierce’i pea oli tühi ja Ammi, kui ta oli koju jõudnud ja lugu kuulnud, ei osanud samuti midagi arvata. Merwin oli kadunud, ja ümberkaudsetele inimestele, kes kõik nüüd Gardnereid vältisid, polnud mõtet midagi öelda. Samuti polnud kasu Arkhami linnarahvale rääkimisest, kes kõige üle vaid naersid. Thad olid läinud, ja nüüd oli ka Merwin läinud. Miski hiilis ja hiilis ja ootas, et end nähtavaks ja kuuldavaks teha. Nahum arvas, et temagi läheb varsti, ja tahtis, et Ammi tema naise ja Zenase järele valvaks, kui nood temast kauem peaksid elama. See pidi olema mingisugune karistus, kuigi ta ei osanud kujutledagi, mille eest, sest ta oli alati püstipäi Issanda käskude järgi käinud, niipalju kui ta teadis.
Üle kahe nädala ei näinud Ammi Nahumit üldse, ja siis, muretsedes, mis võis juhtunud olla, sai ta oma hirmust üle ja läks Gardnerite elamisse. Suurest korstnast ei tulnud suitsu ja hetkeks kartis külaline halvimat. Talu välimus oli kohutav – hallikas närtsinud rohi ja lehed lebamas maapinnal, väätide rabedad riismed varisemas vanaaegsetelt seintelt ja katuseviiludelt, ning tohutud raagus puud küünitamas novembrikuise taeva poole tajutava pahatahtlikkusega, mida Ammi suutis seostada vaid mingi vaevuhoomatava muutusega okste asendis. Ent Nahum oli siiski elus. Ta oli küll nõrk, lamades diivanil madala laega köögis, aga täiesti teadvusel ja võimeline Zenasele lihtsaid käske andma. Ruum oli tapvalt külm, ning kui Ammi nähtavalt värises, hõikas võõrustaja kähedalt Zenasele, et too rohkem puid tooks. Puid oli tõesti väga vaja, sest haigutav kaminaava oli tühi; tahmapilv lendlemas jäises tuuleiilis, mis korstnast tuli. Parasjagu küsis Nahum temalt, kas lisapuud olid ta olemise mugavamaks teinud, ja siis nägi Ammi, mis oli juhtunud. Tugevaim köis oli lõpuks katkenud, ning õnnetu taluniku mõistus oli kurvastuse eest põgenenud.
Esitades taktitundeliselt küsimusi, ei saanud Ammi kadunud Zenase asjas ikkagi selget aimu. «Kaevus