Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu. Arkadi Strugatski
poolest alati skeptik olnud, kusjuures tema skeptilisus pole iga kord sugugi õigustatud. Maika vaidles vastu, väites, et tegu pole enam loomuomase, nii-öelda loodusliku skeptilisusega, vaid looduse enda skeptilisusega, et mina olen salaaga, tattnina, ja peaksin üleüldse tema, kogenud Maika ees valvel seisma. Selle peale teatasin talle, et tõeliselt kogenud isikud ei vaidle kunagi kübertehnikuga, sest kübertehnik on laeval see telg, mille ümber kogu elu tegelikult pöörleb. Maika märkis, et enamik pöörlemistelgedest on õigupoolest mõttelised, kõigest otspunktide geomeetrilised asukohad… Siis algatasime me vaidluse selle üle, mis on vahet mõistetel «keerlemistelg» ja «pöörlemistelg». Nii me seal laterdasime ja kõrvalt vaadates võis see ilmselt päris armas välja näha, kuid mul pole aimugi, millest Maika sel ajal mõtles, minul aga tiksus kuklas kogu aeg mõte, kas ei peaks ma mitte kohe kõigi turvasüsteemide ennetava hooldusega tegelema hakkama. Tõsi, need olid mõeldud bioloogilise ohu vastu ja oli võimatu öelda, kas need nekrootilise ohuga toime tuleksid, aga kes end ise hoiab, seda hoiab ka jumal, veerevale kivile sammal ei kasva ning üleüldse: tasa sõuad, kaugele jõuad.
Ühesõnaga – kui Maika haigutama hakkas ja väsimust kurtis, saatsin ta ennelõunasele uinakule, ise aga kaevusin raamatukokku, otsisin seletava sõnaraamatu ning uurisin järele, mida tähendab «nekrootiline». Seletus avaldas mulle nii sügavat muljet, et ma otsustasin hooldusega kohe algust teha. Enne jooksin küll ruhvist läbi, et oma poiste tööle pilk peale heita, seal aga sattusin Wanderhusele just hetkel, kui ta oma eksperthinnangut hoolikalt pakki kogus. «Viin selle kohe Komovile,» kuulutas ta mind nähes, «siis annan Maikale vaadata ja siis korraldame arutelu, mis sa arvad? Kas kutsume sind ka?» Nõustusin kutsega ja teatasin, et lähen turvaosakonda. Ta vaatas mind huviga, kuid väljus sõnagi lausumata.
Mind kutsuti kahe tunni pärast. Wanderhuse teatas siseside kaudu, et kõik komisjoni liikmed on otsusega tutvunud, ja küsis, kas ma tahan samuti selle läbi lugeda. Loomulikult oleksin tahtnud, aga profülaktika oli pooles vinnas, luurerobotil pool sisikonda väljas, aset leidis ähm ja rutt, nii et teatasin vastuseks, et lugema ilmselt ei hakka, aga arutelule ilmun ilmtingimata kohe, kui asjadega ühele poole saan. «Mul on umbes tunnike tööd veel,» ütlesin, «nii et lõunatage ilma minuta.»
Kui ma lõpuks messiruumi jõudsin, oli lõuna lõppenud ja arutelu alanud. Võtsin suppi, istusin veidi eemale ning asusin sööma ja kuulama.
«No ei saa ma võtta seda meteoriiditeooriat ilma vastuväideteta,» rääkis Wanderhuse etteheitvalt. ««Pelikanid» on meteoriiditabamuse eest suurepäraselt kaitstud, Gennadi. Ta oleks lihtsalt kõrvale põiganud.»
«Ei vaidle,» vastas Komov lauda silmitsedes ja põlglikult nägu krimpsutades. «Aga oletage korraks, et meteoriidirünnak tabas laeva hetkel, kui see hüperruumist väljus…»
«Jah, muidugi,» nõustus Wanderhuse. «Siis muidugi. Aga tõenäosus…»
«Te üllatate mind, Jakov. Laeva peamootor on täiesti puruks. Tohutu läbiv auk tugeva termilise mõju jälgedega. Minu arust on igale normaalsele inimesele selge, et tegemist saab olla üksnes meteoriidiga.»
Wanderhuse nägi väga õnnetu välja.
«Noh… olgu,» ütles ta. «Olgu siis nii, nagu teie tahate. Te lihtsalt ei mõista, Gennadi, te pole tähelaevnik… Te ei saa lihtsalt aru, kui ebatõenäoline see on. See, et just hüperruumist väljumise hetkel tohutu energiaga hiiglaslik meteoriit… Ma isegi ei tea, millega sellise asja ebatõenäosust võrrelda!»
«Hästi. Mida teie välja pakute?»
Wanderhuse silmitses toetust otsides kõiki ja lausus siis seda leidmata:
«Olgu, las jääda nii. Aga ma nõuan, et sõnastus oleks tingliku varjundiga. Näiteks: «Viidatud faktid sunnivad oletama…»»
««Tegema järeldust»,» parandas Komov.
««Tegema järeldust»?» Wanderhuse süngestus. «Ei, Gennadi, ei, mis järeldust siin olla saab? Nimelt oletama! «…sunnivad oletama, et laeva tabas hüperruumist väljumisel kõrge energiatasemega meteoriit.» Niimoodi. Teen ettepaneku nõustuda.»
Komov mõtles mõned sekundid, lihased põskedel liikumas, ja lausus siis:
«Nõus. Järgmine parandus.»
«Üks hetk,» sõnas Wanderhuse. «Aga sina, Maika?»
Maika kehitas õlgu.
«Ausalt öeldes ei näe ma vahet. Aga üldiselt olen nõus.»
«Järgmine parandus,» ütles Komov kärsitult. «Me ei pea küsima baasi arvamust, mida jäänustega ette võtta. See ei ole üldse teema, mida eksperthinnagus käsitleda. Tuleb saata eraldi radiogramm, et pilootide jäänused on valatud klaasplasti, paigutatud konteineritesse ning saadetakse lähiajal baasi.»
«Aga…» alustas Wanderhuse segadussesattunud ilmel.
«Tegelen sellega homme,» katkestas teda Komov. «Isiklikult.»
«Äkki peaks nad siia matma?» lausus Maika vaikselt.
«Ei vaidle vastu,» teatas Komov kohe. «Aga sellistel puhkudel saadetakse jäänused reeglina Maale… Mida?» pöördus ta Wanderhuse poole.
Wanderhuse, kes oli juba suud avamas, raputas pead ja ütles:«Eimidagi.»
«Lühidalt öeldes teen ettepaneku see teema aktist välja võtta,» sõnas Komov. «Olete nõus, Jakov?»
«Vist küll,» vastas Wanderhuse. «Aga sina, Maika?»
Maika kahtles ja ma mõistsin teda. Kuidagi liiga asjalikult käis see kõik. Ega ma tea, kuidas see käima oleks pidanud, aga minu arust ei tohiks selliseid küsimusi hääletamisega lahendada.
«Suurepärane,» kuulutas Komov, nagu poleks midagi juhtunud. «Nüüd pilootide surma põhjused ja asjaolud. Lahkamisakt ja fotod rahuldavad mind täiesti, aga sõnastuse pakun ma välja järgmise: «Laipade asend näitab seda, et pilootide surm saabus planeedi pinnaga kokkupõrke tagajärjel. Mees hukkus naisest varem, jõudnud enne logiraamatu kustutada. Piloodiistmest polnud ta enam võimeline lahkuma. Naine oli veel mõnda aega elus ja üritas laevast väljuda. Tema surm saabus alles lüüsikambris.» Edasi aga nii nagu teil oli.»
«Hm,» tegi Wanderhuse kahtlevalt. «Kas see pole mitte liiga kategooriline, mis te arvate, Gennadi? Sest kui toetuda samale lahkamisaktile, millega te nõus olete, polnud vaeseke lihtsalt võimeline lüüsikambrini roomama.»
«Sellele vaatamata leidsime ta sealt,» lausus Komov külmalt.
«Aga just see asjaolu…» alustas Wanderhuse käsi rinnale surudes siiralt.
«Kuulge, Jakob,» ütles Komov. «Keegi ei tea, milleks inimene kriitilistes olukordades võimeline on. Eriti naine. Tuletage meelde Martha Priestley´d. Meenutage Kolesnitšenko lugu. Ja üleüldse, Jakov, meenutage ajalugu.»
Saabus vaikus. Wanderhuse istus õnnetu näoga ja sikutas end halastamatult bakenbardidest.
«Mind ei üllata aga sugugi, et ta lüüsikambrisse jõudis,» tegi Maika häält. «Ma ei mõista hoopis muud. Miks mees logiraamatu kustutas? Oli ju kokkupõrge, inimene on suremas…»
«Noh, vastupidi, see…» pomises Wanderhuse ebakindlalt. «Selline asi võib juhtuda. Agoonia, kobas kätega mööda pulti, tabas võtit…»
«Logiraamatu küsmus on kantud eriti oluliste faktide kategooriasse,» teatas Komov. «Ma isiklikult arvan, et see mõistatus ei leia kunagi lahendust… kui see muidugi on mõistatus, mitte juhuslike asjaolude kokkusattumus. Jätkame.» Ta lehitses kiiresti laual lebavaid lehti. «Üldiselt mul rohkem märkusi vist ei ole. Maine mikrofloora ja mikrofauna ilmselt hävisid, igal juhul ei ole neist vähimatki märki… Nii… Isiklikud paberid. Nende ülevaatamine ei ole meie asi, seda enam, et nende praeguses seisundis võime nad pigem ära rikkuda. Homme konserveerin nad ära ja toon siia… Jah! Popov, siin on midagi teile. Ka te tunnete «Pelikan» – tüüpi laevade küberseadmeid?»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст