Põrmust tõusnud. Orpheuse Raamatukogu. Ray Bradbury
nõndanimetatud Nofretete–Tutanhamoni ekspressil. Egiptuse õhku paiskuvas mustas suitsus kummitasid Kleopatra sugulased, kübehaaval tuulde hajudes, kuni rong jõudis Aleksandriasse, kus põletamata jäänud kassid koos oma kuningannaga Ühendriikide laevale asusid, peitudes teel Bostoni paberivabrikusse suurte papüürusepakkide vahele. Bostonisse jõudes asusid kassid kaubavankritele, samas kui papüürus, mis kesk süütuid trükkaleid lahti lapati, tappis paar-kolmsada töölist jubeda mürgise nakkusega. Uus-Inglismaa haiglad ajasid üle egiptuse tõvest, mis peagi täitis ka surnuaiad, kuid kassid, kes olid maha hüpanud Tennessees Memphises või Cairos Illinois’ osariigis, kõndisid jala ülejäänud tee musta puu ning kõrge ja üpris kummalise Majaga linna.
Ja nii sammus otselotikäpaline Anuba, kasukas kui nõekarva palang, vurrud nagu piksesädemed, sel tähtsal õhtul Majja, tühje tube ja unetuid voodeid eirates, otsejoones suure saali kamina ette. Kui ta enne maha istumist kolm korda ümber pööras, lahvatas avaral tuleasemel leek.
Sellal, kui kasside valitsejanna puhkas, süttis ülakorrusel tosin kaminat iseenesest.
Suitsudes, mis sel õhtul korstnatest kerkisid, aimdus helisid ja viirastuslikke nägemusi Egiptuse liivaväljadelt, Nofretete– Tutanhamoni ekspressilt, mis puistas tuultele lugemiseks muumiamähiseid, avali kui laenuraamatud.
Ja tema oli muidugi alles esimene saabuja.
3. peatükk
Ülemine pööning
«Ja kes teine oli, Vanaema, kes järgmiseks tuli?»
«Unenägija, laps.»
«Kui ilus nimi, Vanaema. Miks Unenägija siia tuli?»
«Ülemine Pööning kutsus teda ilma teisest otsast. Pööning meie pea kohal on tähtsuselt teine katusekamber, mis koondab tuuli ja kõneleb õhuvooludes üle kogu ilma. Unenägija oli neid vooge tormides järginud, välkudest valgustatud, pesapaika ihates. Ja siia ta tuli ja siia ta jäi. Kuula!»
Tuhatkordne Vaar-Vanaema libistas oma lasuursinise pilgu ülespoole.
«Kuula.»
Ja ülal, sügavamal pimeduses, liigutas midagi unenäosarnast…
4. peatükk
Uned ja nende nägija
Ammu enne seda, kui oli kedagi kuulamas, oli olemas Ülemine Pööning, kus ilm läbi katkise akna tuppa tuli, pilvist teel eikuhugi, kuhugi, ükskõik kuhu, joonistas põrandalaudadele tolmust jaapani aia mustreid ja pani sellega pööningu enesega kõnelema.
Mida iilid ja tuuled lahtisi katuselaaste lõgistades sosistasid ja pomisesid, ei teadnud keegi peale Cecy, kes peatselt pärast kassi saabudes sai Perekonna kauneimaks ja kalleimaks tütreks, sedamööda kuidas nad harjusid tema andega teiste kõrvade vahele ja sügavamale mõistusse ja veelgi sügavamale unenägudesse pugeda; ta heitis seal jaapani mustrite keskele pikali ja lasi tillukestel luidetel enese ümber mängida, sellal kui tuul katuseharja kiskus. Seal kuulis ta ilma ja ilmamaa kõnet ning teadis, mis leidus selle künka taga, või tolle mere taga ühel pool ja kaugema mere taga teisel pool, olgu selleks põhjast triiviv muistne jää või leebelt Mehhiko lahelt ja Amazonase metsadest õhkuv igavene suvi.
Nii magades hingas Cecy sisse ilmu ja kuulis linnade suminat preerias mägede taga, ning kui teda söögilaua taga paluda, oskas ta sulle rääkida kümne tuhande miili kaugusel elavate võõraste julmadest või lahketest ametitest. Ta vestis alati jutte Bostonis sündivatest või Montereys surevatest inimestest, mida oli öö jooksul kinnisilmi teada saanud.
Perekonnas oli ütlemine, et kui pista Cecy nagu messingsilinder mängutoosi ja ringi ajada, mängib ta maha kõik sadamasse saabuvad või sealt lahkuvad laevad, või ehk koguni terve ilma maad ja rahvad, või miks mitte terve universumi.
Lühidalt öeldes oli ta tarkusejumalanna, ja sellest teadlik Perekond hoidis teda nagu õrna portselani, lubades tal päevad läbi magada, teades, et kui ta ärkab, kõlavad ta suust kaksteist keelt ja kakskümmend mõistust, küllalt õpetatust, et rabada Platonit keskpäeval või Aristotelest keskööl.
Ja Ülemine Pööning oma tolmuste araabia kallaste ja puhasvalgete jaapani luidetega ootas nüüd, ning katuselaastud lõgisesid ja krabisesid, meenutades tulevikku kõigest paari tunni pärast, kui lendav hing koju jõuab.
Nõnda sosistas Ülemine Pööning.
Ja Cecy, kuulatades, kiirendas lendu.
Tiibade pekslemise, udude ja hingede räbaldunud hämu keskel nägi ta omaenese hinge ja igatsusi.
Kiirusta, mõtles ta. Oh, kähku nüüd! Torma. Lenda kärmesti. Aga miks?
«Ma tahan armastada!»
5. peatükk
Rändav nõid
Üles taevasse, üle orgude, tähtede all, jõe, tiigi ja tee kohal lendas Cecy. Nähtamatuna kui sügistuuled, värskena kui hämaratelt põldudelt kerkiv ristikheinahõng lendas ta. Ta laugles tuvide sees, kes olid pehmed nagu valge hermeliin, peatus puudes ja elas lehtedes, paiskudes tuulehoo järel laiali leegitsevas värvimölluna. Ta istus piparmündina jahedas kollakasrohelises konnas sätendava lammijärve kaldal. Ta sörkis sakriskarvalises koeras ja haukus, et kuulda kajasid kaugete küünide seintelt. Ta elas võililleebemeis või lõhnavast maapinnast immitsevas magusas puhtas vedelikus.
Hüvasti, suvi, mõtles Cecy. Täna õhtul olen ma kõigis maailma elusolendeis.
Kord viibis ta vahvates ritsikates lagunenud teel, kord sädeles raudväraval kastetilkades.
«Armastus,» ütles ta. «Kus on minu armastus!?»
Ta oli öelnud seda õhtusöögi ajal. Ja vanemad olid end toolidel sirgu ajanud. «Kannatust,» soovitasid nad. «Pea meeles, et oled erakordne. Terve meie Perekond on ebatavaline ja erakordne. Me ei tohi tavaliste inimestega abielluda. Nii kaotaksime oma tumedad hinged. Sa ju ei tahaks kaotada oma võimet soovi ja tahtmise abil «reisida», eks? Vaata siis ette. Vaata ette!»
Kuid oma kõrges pööningutoas pani Cecy kaelale pisut parfüümi ja sirutas end oma sängil värisedes ja ootusärevalt välja, kui piimakarva kuu Illinois’ kohale kerkis, võõbates jõed koore ja teed plaatinaga.
«Jah,» ohkas ta. «Ma olen ebatavalisest perest, kes öösiti mustatiivulistena lendamas käivad. Ma võin elada, milles tahes – kivikeses, krookuses, palvetajaritsikas. Olgu siis!»
Tuul kiskus ta kaasa üle põldude ja aasade.
Ta nägi majakeste sooje tulesid, loojanguvärvides hõõguvaid taluhooneid.
Kui ma ise armastada ei saa, sest olen ebatavaline, mõtles ta, armastan ma kellegi teise kaudu!
Talumaja hoovis hämarduvas õhtus tõmbas tumedajuukseline tüdruk, mitte rohkem kui üheksateistkümnene, lauldes sügavast kivikaevust vett välja.
Cecy langes – kuivanud lehena – kaevu. Ta lebas kaevuseina õrnal samblal, vahtides üles läbi tumeda jaheduse. Siis sibas ta võbelevas nähtamatus amööbis. Nüüd veetilgas! Viimaks külmas tassis tundis ta, kuidas teda tõsteti tüdruku soojade huulte juurde. Õhtus kostis vaikne joomisheli.
Ceсy vaatas tüdruku silmist välja.
Ta sisenes tumedajuukselisse pähe ja uuris säravaist silmadest käsi, mis tõmbasid karedat köit. Ta kuulatas läbi merekarbitaoliste kõrvade selle tüdruku maailma. Nende õrnade sõõrmete kaudu haistis ta isepärast ilma, tundis seda ainulaadset südant tuksuvat, tuksuvat. Tundis võõrast keelt lauldes liikuvat.
Tüdruk ahmis õhku. Ta vaatas õhtusele aasale.
«Kes seal on?»
Vastust ei tulnud.
Kõigest tuul, sosistas Cecy.
«Kõigest tuul.» Tüdruk naeris, kuid judises.
Tore keha oli sellel tüdrukul. Peenimast õrnast vandlist luud pringi ihu varjus. Aju nagu pimeduses rippuv roosa teeroos ja suus siider. Ümarad huuled toetusid ta lumivalgetele hammastele, kulmud kaardusid