Kuidas elad, Ann?. Aidi Vallik

      1. 5. 1984 4 ½ tundi hääletasin Tartu. 19. 30 suudlesin ta pinda. Nukker, aga pidulik. Tegime Rinta & Karliga põõsas pudelile lõpu peale.

      Anni vedas mu yhikasse. Imesid vahel juhtub – lastigi sisse. Mind pole elus nii palju kallistatud. Mart vedas mind syles mööda koridore ringi. Ilus, nii et silm läheb märjax. Lobisesime rõdul. Kõik yle korruse tulid sinna imet vaatama, st kõik, kes mind mäletasid. Mulle räägiti, et pärast mind visati välja veel ka Sonn, Elf ja Kristina. Keegi neist ei tohi enam yhikasse tulla. Kooli peal neid vahel on näha, aga seal enam mitte. Ja see oli ikka täielik ime, et mina alt sisse sain. Ju siis polnud Milkut majas ja valvur võtab asju suvamalt.

      Ööbisin ka Mardi toas. Ajasime voodis kaua juttu ja suitsetasime piipu.

      Mis ühikas, mis kool, millest jutt käib? Tartus? Aga ema ju siis veel ülikoolis ei käinud? Ta lõpetas ju keska samas koolis kus minagi. Vist. Vähemalt olen ma ta jutust aru saanud, et ta õppis samas koolis. Nii-nii. Vat mis kõik välja tuleb. Ma ei tea oma emast pooli asjugi. Joob põõsas, suitsetab PIIPU?! Miks just seda? Ööbib poiste toas. No ei, see lihtsalt ei ole võimalik. Minu ema!

      2. 5. 1984 Hommikul läxin Mardiga kooli kaasa. Millised kohtumised! Ei jõua armsaid inimesi ära kallistada.

      Krootus tuli pugema, et ärgu ma seda väljaviskamist nii sydamesse võtku, et elu läheb edasi ja ta loodab, et ma teises koolis paremini käitun ega puudu. Vastik silmakirjatseja. Loodab vist ikka veel, et ma talle oma sydant puistama tulen. Saan temata hakkama.

      Pärast läxime Mardiga Pyssi. Saba. Aga väga lõbus oli. Meeletud vihmahood. Lõpux me ei kuivanudki ära & läxime märjana kontserdile. Väga palju tuttavaid, väga palju rõõmu. Ilona Fun Club. Meeletu tantsimine. Marr käitub ikka täitsa jaburalt. Mait yritab suhteid taastada, aga ei. Arvasid, et täna, aga ei. Joome õlut veel & veel & veel. Kärts on jälle katski! Täitsa lõpp.

      Pärast läxime jälle yhikasse, magasime hommikuni. Siis oli rõdul päevitamine nigu vanasti, lugesime yhika kroonikat. Siis jälle Pyssis. Kärts saijällekatski!

      Lõpux istusin tee ääres maas & yritasin Tlna hääletada. Koju, koju! Max. väsimus. Nyyd olen vist end juba välja maganud, aga tahax ikka veel.

      Nonii. Täitsa kindlasti tirin ma selle kaustiku põues üles. Ema on minu eest nii üht kui teist alatult varjanud. Ah et tema haridus, lugupeetavus ja õnnelik abielu on siis sellised. Ma ei tea. Olin nagu puuga pähe saanud. Kirjutas seda kõike tõesti minu korralik ema? Alatul kombel on ta mulle valetanud kõik need aastad… vist. Nüüd ma lihtsalt PEAN selle kõik läbi lugema, algusest lõpuni, et ma teaksin, kes siis lõpuks mu ema on. Kas isa teab neid asju? Rääkida muidugi pole sellest võimalik. Eks ju see, et ma neid ülestähendusi loen, ole ka närune tegu. Aga ehk saab millessegi selgust. Olin nii õudses segaduses, nagu mitte kunagi varem. See oli nagu unenäos või filmis. Olin millegipärast kohutavalt ärevil.

      Peitsin kaustiku kampsi alla ja tulin üles. Korteriukse taga kõhklesin. Äkki nad saavad mu näost aru, et mingi värk on? Oleks hea, kui nad suures toas telekat vaataksid või arvuti taga miskit teeksid. Kui nad mind üleüldse tähele ei paneks. Mul oli ju vaja selle kladega oma tuppa jõuda, nii et keegi midagi ei aimaks. Tundsin, et õhetan reetlikult ja käed, mis kampsi all vihikut kinni hoiavad, värisevad. Aga see ukse taga passimine oli ka imelik, äkki mõni naaber hakkab möödaminnes midagi küsima või nii. Parem juba sisse minna.

      Uhh. Hiilisin tuppa vaikselt nagu vaim ja libistasin oma aarde kirjutuslaua ülemisse sahtlisse kooliasjade juurde. Tõstsin talle peale veel geo ja mata vihiku, et kohe näha poleks. Siis läksin vanemate juurde nägu näitama, et nad kahtlustama ei hakkaks. Pudeleid enam näha ei olnud, ainult neli-viis pakki ajalehti seisis sahvriukse kõrval virnas. Ema oligi hoopis elutoas ja luges midagi, isa istus arvuti taga.

      “Ahaa, Ann. Mis sa seal keldris nii kaua tegid? Kas sa teisi lehti ei tahaks ära viia?”

      Nohisesin midagi, et ma ei saanud kohe boksi lukku lahti. Ettepaneku peale teised pakid ka alla tassida tegin moepärast vingus nägu, esiteks sellepärast, et mul tõesti polnud suuremat viitsimist sinna tagasi ronida (kibelesin lugema!), ja teiseks pidin näima võimalikult tavalisena. Siis ikka läksin. Ohoo – nüüd käis see viimine neli korda kiiremini kui enne. Siuh, olin juba all, lehed nurka. Uks lukku tagasi ja üles. Emps küsis toast:

      ”Kuidas sul homse õppimisega on? Kell on juba kaheksa läbi.”

      Mina ütlesin, et juba lähen, juba hakkan õppima, pealegi pole meil homseks midagi eriti antud.

      “Jaa, jaa, jaa,” kostis diivanilt ema irooniline hääl. Kadusin oma tuppa ja panin ukse kinni.

      6. 5. 1984 Kella poole kymne ajal olime tee ääres & kella yhex Viljandis. Esimesena nägime kohe Janni, kes oli rõõmus, rahulolev & natuke purjus. Siis kohtasime Martsat, Katsi & veel mõnda kunsta eite. Sain tuttavax Tiuguga, kes oli jube ähmis, et oli ryhma rahad maha joonud (ta teeb EÕM-i). Tegi mulle yhes kõrtsis konni välja, mätsisime niisama naljapärast.

      Õhtusel kontserdil oli täitsa naljakas, Jann oli hullumajast tsyklotablette tuuri pannud või midagi, jagas neid peotäite kaupa kõigile, kes vähegi vastu võtsid. Ise oli ta sassis või täis, ilmselt mõlemat kokku. Maailm oli jumekas ning isemoodi. Selge polnud meist vist keegi.

      Mingil hetkel avastasin end suvaliste punkaritega kõrvalasuva tyhja maja katusel õlut joomas. Ajasime nende sellidega juttu, täitsa normaalne oli. Pärast, kui hämarax oli läinud, tuli sinna veel yks kutt. Ma ei näinud täpselt, kes ta on. Ja kui ma siis rääkisin, et enne Tallinnas tahtis yx sell mind tooliga visata, kui me naiskadega “Rebaseid & siile” laulsime, lausus too kutt, et tema see oli. Saime jutu peale ja alles siis, kui nende bensukanister õllest peaaegu tyhi oli, tabasin ära, et maitse pole päris see. Mis see oli, kysisin. See polnud ju puhas õlu. Siis tyybid hakkasid naerma ja ytlesid, et kui siiamaani elus olen, pole suuremat häda. Aga olevat olnud Aknooliga segatud õlu. Ja et mis mina nyyd teen. Head nägu tegin ja teatasin, et homme paistan läbi nagu prilliklaas ja et tulgu siis vaatama.

      Sõbraliku irvitamise saatel ronisin alla ja otsisin yles Elise & Co. Olime kõik ysna karkus & avastasime, et Viljandi lauluväljakul on liikuvad trepid. Elis elas kõigest jõust kaasa Halloweenile, mis tema väidete kohaselt lavalt tulema pidi, huvitav, meie nägime seal kõigest karja purjus punkareid, kes vaheldumisi mikrisse oma sõnumeid röökisid. Oli mingi bändide vahe & vaba mikrofon. Mis nüüd vaba, aga võeti vabaks.

      OK, kontsert lõppes ära & hakkasime öist pleissi otsima. Ei leidnudki. Jube kylm oli, me olime purjakil kah. Siis kohtasime yht kohalikku, kes juhatas meid kultuurikooli yhika juurde, et äkki me saame sinna sisse. Eesux oli lukus, ronisime yle ysna kõrge plangu hoovi. Ka tagauxed olid lukus. Siis leidsime sealt lähedalt hoovist yhe pooliku puuriida, millel oli tõrvapapist katus peal. Nojah, peaasi, et katus, sest öösel võis sadama hakata – taevas oli jõle pilves. Viskasime siis sinna puuvirna peale magama: Elis, mina, Jaan & Jann. Jaanil oli magamiskott, tegime selle lahti & laotasime risti endile peale. Sellest hoolimata oli jube kylm, aga me olime nii purjus, et jäime ikkagi magama. Jann oli hea soe & ma pugesin talle täitsa kaissu.

      Hommikul ärkasin selle peale, et Jann mul oma päikesesooja nahktagi varrukaga yle põse tõmbas & kysis: ”Tunned, kui soe!” Päike paistis & linnud laulsid & taevas oli nii kõrge & puhas sinine. Ilus ärkamine oli. Tõesti ilus.

      Edasi läx päev nagu eilegi. Jälle joogid. Möll. Kõik olid segased. Siis koperdas seal ringi yxildane & väga nikunälgas Kratt. Kõik arenes kuidagi sujuvalt & lõppes suguaktiga sessamas tyhjas majas,