Minu Hispaania. Anna-Maria Penu
Hispaanias ühiskondliku debati, mida oli äärmiselt huvitav jälgida. Tehti uuringuid, korraldati küsitlusi ning Hispaania noored vaatasid peeglisse: kas me tõesti oleme kasutumad kui prantslased, inglased või itaallased? Millised me üldse oleme?
Santa Maria Sihtasutus avaldaski mõned kuud hiljem uurimuse tulemused, kus Hispaania noored vanuses 15–24 aastat üritasid ennast ja oma prioriteete kirjeldada. Asjalike nägudega spetsialiste üllatas, et tänaste noorte arvamus oma põlvkonnast on eelkõige negatiivne: et nad ise peavad end „tarbimishulludest egoistideks ja vastutustundetuiks, põhimõteteta mässajateks, kes elavad suurema eneseusuta ainult tänases”. Kuid kui asjatundjad oma esmasest üllatusest üle said, siis hakkasid nad tööle ja leidsid, et noored on analüüsita omaks võtnud selle halva mulje, mis neist on vanemal generatsioonil, ning alateadlikult annab see neile õigustuse nõnda ka käituda.
Ühel õhtul võtan selle uurimuse kaasa, et ühisel õhtusöögil sõprade juures lugeda mõned lõigud ja vaadata, mida nad ise endast arvavad. Antonio ilgub mu kallal selle pärast tükk aega, sest kes see viitsib ja keda see kõik huvitab, aga ma hakkan ikkagi uurimustulemusi ette lugema. Kiusu pärast.
Mu siinne parim sõbranna Lorena on alates 17. eluaastast töötanud. Esialgu päevast päeva kortereid koristades, et juuksurikooli jaoks raha teenida, ning hiljem juuksurina. Kaks aastat tagasi, kui ta oli 21, ostis ta endale 5 miljonit Eesti krooni maksva uhiuue korteri Valencia eeslinnas Benetusseris. Hüpoteek 35 aastaks, aga Lorena sõnul pole maailmas paremat tunnet kui „oma kodu tunne”.
„Inimesed liialdavad, kui räägivad väikestest palkadest, millest ei jätku näiteks oma kodu ostmiseks,” väidab ta pärast roosa veini sõõmu. „Minu meelest tuleb kokku hoida ja prioriteedid paika panna. Ma ei käi igal nädalavahetusel diskoteegis tantsimas või väljas söömas. Eelistan teha seda kodus, kus tunduvalt soodsam ja mugavam. Ja teen tööd, kõvasti tööd, aga oma kodu väärib seda, uskuge mind! Seega tarbimishulluks ma end ei pea, aga kohusetundlikuks küll, ja ma ei ela vaid tänases. Nii et palun mitte arvestada mind selle põlvkonna mustade lammaste hulka.”
37-aastane Silvia, kes sai vanematekodust päris oma koju kolm aastat tagasi, pole Lorenaga nõus: „Palgad on väikesed! Üksinda sa minu 900-eurose palgaga korterit ei osta, kui sa ei taha nälga surra. Minu ainuke variant oli vaikselt kõrvale panna, aga pidin seda tegema aastaid, elades ema-isaga, kuni oli kogunenud piisavalt raha, et korteri sissemakse teha, ja kuni Antonioga tutvusin. Üksinda ma seda korterit – mis muide maksab vaid pool sinu kodu hinnast, Lorena – ei jõuaks osta, ja vahet pole, kas üritan hoida kokku vanemate juures elades, reisimise või pidutsemise pealt. Palgad on väikesed võrreldes hindadega ja kui sa ka väga tahaksid, siis nende palkade juures on äärmiselt raske olla tarbimishull. Ent sööma peab ja katust, mille alla elada, oleks ka tore pea kohal omada!”
Loen neile ette.
Enamik Hispaania noori alustab oma karjääri praktikantidena, palgaks umbes 600 eurot kuus. 90 % neist võetakse hiljem korraliku lepinguga ametisse, palk enamasti üle 1000 euro ei küündi. Korteriostuks on vaja vanemate või elukaaslase abi. Võib-olla sellepärast hindavadki noored hispaanlased eelkõige stabiilseid ja pikaajalisi armusuhteid, sest hüpoteegid kestavad nüüd juba 35 kuni 50 aastat ning sellele hakatakse mõtlema õige vara.
Paarilise otsimisest: on selgunud, et 55 % Hispaania noortest harrastab ikka ja jälle kaitsevahendita vahekordi. Oma peamisteks hirmudeks seksiga seoses peetakse soovimatut rasedust ja mitte näiteks HIV-viiruse või mõne muu suguhaiguse nakkumist. Raske uskuda, et see nii on, sest viimase 10 aasta jooksul on 15–24-aastaste neidude seas soovimatud rasedused kahekordistunud (2003. aastal oli neid ligi 80 000). Ka korduvaid aborte teinud noorte neidude arv on jõudsalt suurenenud. Hispaanlased elavad infokülluse keskel, aga ette on näidata vaid arengumaadega sarnaseid näitajaid.
„Abort on muidugi hoopis teine teema, sest meie riigi abordiseadus, vabandage väga, sakib täiega,” tõdeb Lorena. „Kuid seda küll, et mul on sõbrannasid, kes ei julge hakata vastu poisi nõudmisele kondoomita keppida. Ja kui küsida, et mida nad mõtlesid või mille kuradi pärast, siis nad isegi ei tea, miks. Ja pärast käiakse günekoloogide vahet – küll põletik, viirus või mõni muu probleem –, aga õppust ei võeta. Ikka ja jälle astutakse samasse auku!”
„Millal te muidu süütuse kaotasite?” küsin nagu muuseas. Jutu jätkuks või nii.
Toas valitseb hetkeks täielik vaikus, mille katkestab Lorena hele naerurõkatus. Pilgud käivad laest põrandale, näkku valgub kerge puna, kuni numbrid hakkavad vaikselt kukkuma. Mida noorem ülejäänud seltskonnaga võrreldes, seda varem seksiga alustati. 16, 19, 21, 22… Selge, umbes nagu mujal Euroopas.
Jätkan.
Noored hispaanlased usuvad, et on vabad ja õnnelikud, ent tegelikult pole nad ei vabad ega õnnelikud, vaid tugevasti seotud oma perekonnaga nii emotsionaalselt kui ka materiaalselt. Tööpuudus, korterite kallid hinnad ning kannatamatus raha kogumisel ei jäta neile muud võimalust kui elada vanematekodus 30nda eluaastani või kauemgi.
Kas just seetõttu, ent tegelikult ongi Hispaania noorte kaks prioriteeti elus perekond ja sõbrad, millele järgnevad rahateenimine oma kodu ostuks ning rahuldav seksuaalelu. Enamikku huvitavad vaid isiklikud probleemid. Poliitika ning ühiskondlik tegutsemine jäetakse vaid 2 protsendile sellest eagrupist. Põhjustest, miks see nii on, mainivad noored usalduse puudumist ning poliitikas pettumist.
Uurimusest selgus ka, et Hispaania noored on vähetolerantsed immigrantide, mustlaste, joodikute ja narkomaanide suhtes ning esimesi peavad nad peasüüdlasteks vägivalla kasvus. Lausa 10 % keelaks üldse immigrantide sisenemise riiki ning 67 % ei elaks uks ukse kõrval radikaalidest moslemitega.
Positiivsema poole pealt võib välja tuua selle, et noored on järjest rohkem nõus teiste inimeste isiklike otsuste ja valikutega, ent nõudlikumad üleüldiste eetikareeglite suhtes. Ollakse rahul, et Hispaanias saab abielu lahutada ning et geipaarid võivad lapsi adopteerida.
„Ma kohe ei tea… Üldiselt vist on geiabielud aktsepteeritud küll,” väidab 34-aastane Eva, „sest nii on poliitiliselt korrektne. Ent kui ükshaaval küsida, siis on, ja peamiselt meeste seas, esimene reageering umbes selline, et mind ärgu puutugu, see pole normaalne, ja minu silma all ärgu hoidku käest kinni ega suudelgu, tehku seda kuskil pimedas nurgas. Aga Hispaania machod võivad tänaval oma naiste tagumikust kinni võtta ja pigistada täpselt nii palju kui süda lustib, ise veel uhked ka selle üle. No kuulge! Samas lesbiliste hoolivusžestid mehi ei ärrita, vastupidi, isegi erutavad neid. Nagu ka tüdrukuid. Sellega ollakse tänu pornofilmidele muidugi rohkem harjutud. Kuid minu jaoks on üllatav just see, et statistika näitab suurt sallivusprotsenti, ent kui asi läheb isiklikumaks, üksiktasandile, siis on reaktsioon automaatselt negatiivne ja isegi alandav!”
„No aga ega see väga normaalne pole ka,” viskab 31-aastane José Luis suitsu tõmmates. „Loomulik on ikka mees naisega!”
Loen edasi.
Samuti meeldiks noortele, et eutanaasia oleks seadustatud. Samas ollakse vastu surmanuhtlusele, perevägivallale ning altkäemaksude võtmisele tööpostil. Hispaania ühiskonna peamisteks probleemideks peavad noored immigratsiooni, terrorismi, narkootikume ja tööpuudust. Esimest korda oma ajaloo jooksul ei ulatu end katoliiklasteks pidavate hispaanlaste arv 50 protsendini. Kirik on institutsioon, mis äratab noorte seas hoopis kõige rohkem umbusaldust. Põhjusteks tuuakse kiriku liigset rikkust, poliitikasse vahelesegamist ning oma aja äraelanud konservatiivsust seksuaalteemades.
Ootan reageeringuid, kuid neid ei tule. Silvia on abielus Antonioga, kes ei astu ähvardusteta kiriku võimsatest ustest sissegi. Silvia ise kannab rahakotis Neitsi pilti. Keegi teine söögilaua ümber istujaist end usklikuks ei pea, kuigi ristitud on kõik. Kirikus ei käida aga rohkem kui vaid pulmades ja reisidel teistesse linnadesse ja riikidesse.
Narkootikumide tarbimise osas on hispaanlased Euroopas esirinnas, tungeldes seal koos inglaste, hollandlaste, tšehhide ja prantslastega. Marihuaana suitsetamise osas on Hispaania 16-aastased noored esikohal, võrreldes teiste samaealiste eurooplastega. Maailma Tervishoiuorganisatsioon hoiatas Hispaania võime, et Hispaania noored peavad tavaliste sigarettide suitsetamist