Härrana sündinud. Agu Takis
mõlemale mehele, aga varsti sai töö otsa ning isa hakkas endale töökohta otsima.
Paljud kroonust tulnud mehed olid seal parteisse astunud ja neil polnud töökoha saamisega probleeme. Partorge oli vaja, nagu ka igasuguseid volinikke ja juhatajaid. Isa sellist asja ei tunnistanud ja proovis ise tööd leida. Lõpuks õnnestus tal saada kassapidajaks võitööstuses, kus peamiseks tööks oli piimarahade väljamaksmine talupidajatele.
Isale meeldis kärakat panna ja sageli naasis ta töölt lõbusas meeleolus, mis aga koju jõudes tigedaks pöördus. Vanaisa autoriteet oli aga tugev ja tema käsku isa kuulas.
Tavaliselt oli isal koju tulles kaasas portfell dokumentide ja rahaga. Ükskord pani Ain tähele, et portfelli polnud. Isa oli kõva vine all ja jäi magama. Hommikul istus ta õnnetu näoga ja proovis meenutada, kus portfell olla võiks, sest see sisaldas suurt kogust raha – tegemist oli kogu maakonna piimarahadega.
Ehkki vanaisale ei lubatud midagi rääkida, tuli asi peagi päevavalgele. Järgmisel päeval tuli taat küsima: „Kes see sealt mööda põlluteed talu poole tuleb?” Tulijaks osutus isa õhtul koju sõidutanud bussijuht. Väikesekasvuline mees oli suure kartulikoti all kõveras, tema käes rippus aga portfell.
Isa silkas üle õue talle vastu ja sai bussijuhi käest sugeda: „Mida sa, kurivaim, selles kotis vead? Nii raske teine! Hakkasin hommikul bussi koristama, ja mis ma näen? Sinu asjad on bussi jäänud. Hea, et keegi öösel ära pole viinud! Mis sul seal kotis on?”
„Loodetavasti raha,” kokutas isa.
Nüüd tõmbus vanaisa nägu vihast siniseks ja poeg sai kuulda, mida sellisest pummeldamisest arvata.
See juhtum ehmatas isa ning joominguid jäi vähemaks.
Ema pidas kodus perenaise ametit ja ega töökohti külas polnudki. Aeg loksus edasi ja midagi erilist ei juhtunud. Siis sai Ain seitsmeaastaseks ning sügisel ootas kool.
Koolimaja asus kilomeetri kaugusel. Ega kooliminek Ainile eriti meeldinud, sest ta oli kuulnud, et seal tuleb palju aega tundides istuda. Paigalseismist aga Ain kartis. Ent, pääsu polnud ja 1. septembril kõmpis ta koos emaga kooli.
Teiste õpilaste seas oli õnneks ka mõni tuttav nägu. Nende hulgas naaberküla Liivi. Tüdruk tutvustas Ainile Reinu ja poisid otsustasid ühte pinki istuda. Paraku saadi pinginaabrid olla vaid väga lühikest aega. Juba teise tunni ajal tekkis poiste vahel mingi pisiasja pärast arusaamatus, käiku läksid käed ja õpetaja pani poisid eraldi istuma.
Ajast ette rutates võib öelda, et poisid proovisid kõrvuti istuda järgmised seitse aastat, aga kõige kauem said nad pinginaabrid olla nädala.
Kool oli seitsmeklassiline ja seal käisid ka need, kes Saksa ajal mingil põhjusel õppimise unarusse jätsid. Nende hulgas leidus ka paarikümneaastaseid noormehi. Vanemad poisid tabasid muidugi kohe ära nooremate nõrgad kohad ja püüdsid neid igal võimalikul juhul tülli ajada.
Ain ja Rein olid nagu kaks gladiaatorit, kes pidasid vahetundidel rusikavõitlusi. Vahel jätkus lahing ka pärast koolitunde koduteel. Peamiseks abivahendiks oli hobusesõnnik, mida sel ajal leidus maanteel piisavalt palju. Maakeeli hobusesita sõda kestis vahel kilomeetreid ja kodus ootas määritud riiete eest keretäis.
Vanemaks saades mõistsid poisid, et neid narritakse nimme ja omavahelisi kähmlusi jäi üha vähemaks. Ega nad sellepärast veel vaenlased olnud – omavahel tehti palju asju ka ühiselt.
Õppimisega Ainil raskusi polnud. Lugemine oli selge ja ka matemaatikast sai Ain kergesti jagu. Juba väiksena taipas ta, et parim tehe on jagamine. Nii möödusid esimesed kooliaastad.
Ain oli lõpetamas teist klassi, kui algas küüditamine. Selja talu perel ei olnud erilist hirmu küüditatute nimekirja sattuda, sest Väino võitles Punaarmee ridades. Kindel ei saanud aga milleski olla. Väljavalituks võis sattuda ka siis, kui mõni kohalik kommunist sellest kasu sai või kui keegi pereliikmetest midagi valesti ütles. Naabrite olukord oli halvem – nende üks perepoeg oli võidelnud ühel, teine teisel poolel. Varases hommikuvalguses kuuldus maanteelt automootorite müra.
„Tulevad,” mõtles Ain.
Ain käsutati aknast eemale, täiskasvanud piilusid kardinate vahelt maanteele. Jõudnud Seljale viiva taluteeni, vähendas esimene auto kiirust, kuid samal ajal tugevnes kohe mootorite mürin. Mööda läksid!
Naabertalu asus päris maantee lähedal ja seal kolonn peatus. Isa jooksis kiiresti teise akna juurde, et paremini näha. Esimesest autost läksid kaks meest talusse, kuid tulid tagasi veeämbriga. Hiljem selgus, et vesi läks radiaatoris keema. Pärast kasutamist visati ämber üle aia ja kolonn liikus edasi. Mida tähendas see peatus naabertalu elanikele, võite ise ette kujutada.
Hakkasid liikuma kuulujutud kolhooside moodustamisest. Keegi ei teadnud, mida need endast kujutavad, aga nalja visati sel teemal palju. Mõned näited – kõik kolhoosiliikmed pidid magama ühe teki all, mille traktor õhtul peale veab. Või et naised pidid olema kõigil meestel ühiselt kasutada. Need ja paljud teised naljad jäid Ainile hästi meelde. Kõik kartsid kolhooside tulekut ja omavahelistes juttudes, mida Ain suure huviga kuulas, lootis enamik inimestest, et ehk läheb mööda. Sittagi ei läinud.
Talvel langetati igaks juhuks kõvasti metsa. Lisaks palkidele tehti küttepuid ka müügiks – oma ahjud köeti peamiselt okste ja käbidega.
Ühel märtsiõhtul oli kogu meespere ametis küttepuude saagimise, lõhkumise ja riita ladumisega. Korraga hakkas Sammi haukuma ning meeste juurde astus isa sõjaväekaaslane.
„Jõudu tööle, tulevased kolhoosnikud!” hüüdis veidi vindine mees lõbusalt.
Isal jäi saag seisma ja vanaisa lõhkumiskirves lendas eemale.
„Tulid nalja tegema?” küsis isa.
Sõjaväekaaslasel polnud midagi kaotada, sest ta oli popsiperekonnast, kus maad vaid mõni hektar. Üldiselt oli ta normaalne mees, kuid astus sõjaväes parteisse. Nüüd käis ta mööda koosolekuid ja teda hüüti aktivistiks.
„Tulen just bussiga maakonnakeskusest. Nüüd on kindel, et kolhoosid tulevad, ja juba sel kevadel. Ja olge ettevaatlikud! Kes loomad enne kolhoosi minekut ära tapab, on kulak. Vaatamata sellele, kes ta ka on!”
Nii palju „kuradeid”, kui vanaisa suust siis tuli, polnud Ain varem kuulnud.
Sõnumitooja lahkus, aga küttepuude tegemine jäi korraks pooleli.
Vanaisa ja isa pidasid nõu, mida edasi teha. Vanaisa oli kindel, et temast kolhoosnikku ei saa. Isa püüdis teda maha rahustada, aga vanaisa raev muutus veelgi suuremaks. Küttepuude valmistamine läks hiljem edasi, nüüd küll nalja ja naeruta.
Vaikselt kaotasid oma hinge üks lehm ja paar siga. Kõiki ei julgetud loojakarja saata, sest tapmine käis igas talus ja liha poleks olnud kusagile panna.
Aprilli keskel tuligi teade – kõik peavad ilmuma kolhoosi asutamise koosolekule. Kolhoosid planeeriti väikesed ja igasse kolhoosi pidi astuma kümmekond talu. Kolhoos muidugi moodustati, aga kuidas edasi, seda ei teadnud keegi.
Kolhoosi astumise kohta tehti akt, kus oli kirjas, mida keegi sinna kaasa tõi. Loomi enam kodus pidada ei tohtinud. Välja valiti suuremad laudad, kuhu loomad viidi. Hobusetall otsustati tuua Seljale ja see vähendas natuke vanaisa viha. Hobused olid taluperemehe erilised lemmikud ja oluline oli, et talu oma suksud jäid koju. Nii sai ta nende eest edasi hoolt kanda. Hobused olid sama tähtsad kui hiljem autod. Iga mees kiitis oma ratsut ja alati leiti, mida kiita. Vanaisa lemmik valge ruun Tiksi andis autodega võrreldes välja Mercedese näitajad.
Kolhoose asutati palju ja igale neist pandi nimi. Nimepanemine toimus lihtsalt – koosolekut vedav parteikomitee esindaja tegi ettepaneku anda kolhoosile nimi ning koosolek kinnitas selle hääletamisega. Nimed olid sotsialistlikud: Stalini-nimeline, Lenini-nimeline, Kommunismi Võit, Esimene Mai ja samas vaimus edasi. Milline neist nimedest oli sellele kolhoosile määratud, pole teada, sest isa tegi kohe ettepaneku anda nimeks Kalev. Nii ka hääletati. Lisaks Kalevi kolhoosile nimetasid naaberküla värsked kolhoosnikud enda oma Kunglaks.
Lüpsilehmad viidi Seljalt kilomeetri