Mäeküla piimamees. Eduard Vilde
ümmardas teda.
Korraga jäi viimane kuulatama, ja kuna ta kuulatas, kerkisid ta juuksekarvad ja mokad sosistasid: “Jeesus!” Siis mühas ta minema, et üürikese aja pärast tagasi lainetada, tilisev kastike kätel nagu hundi küüsist päästetud tall.
“Nad on ju nii frehhid siin, nii fäega frehhid! Ma nägin ju kohe, kui ta jala sisse pistis, et see üks frehh inimeseloom on! – Kas härra teab, mis ta tegi? Istub korraga soffa peale, sirutab jalad fälja, ringutab ja ütleb: “Oi Jukuke, küll siin oleks hea laiselda!” – Minu nähjes, minu kahe silma all istub soffa peale ja ütleb: “Oi Jukuke, küll siin oleks hea laiselda!””
Kuna õnnetu firtin teotatud tiliseja taha nurgalauakesele paigutab, liigutab tema leivaisa aeglaselt lõualuid, neelab suutäie alla ning tähendab:
“Jaa, nad on natuke rumalad, need külainimesed, neid peab õpetama.”
Õhtul karjataras, kui Kremeri-härra valitseja-emandaga jutusse sai, ütles ta muu seas: “No meil on ju nüüd uus lüpsiline Kaie asemel –”
“Jah, lasin selle tulla, on nagu krannim kui mõni teine,” vastas lüpsiülem.
“Minu aknad on teine ilusti puhtaks pest, paremini kui Kai; võite teda edaspidigi pesema ja küürima kutsuda.” Ja härra von Kremer juhtis jutu vasikate peale.
III
Järgnevad päevad on kuivad ja Mäeküla saks käib taas korrapäraselt lüpsi juures, vahel kakski puhku päevas. Ta ilmub varakult, et nägijaks olla ka eelkäivale jootmisele all kaevukünal. Kuidas nad sinna rüsinal paisu jooksevad ja üksteist müskavad, kuidas nad pinnivad, kuidas vesi nende kaelakoskedest alla mõõnab ja kuidas nende sabad sähvivad, sõõrmed puhivad, kellad parisevad – see kõik on talle draama–elav etendus, mille vastu ta neid seal linnateatris, kuhu ta paar korda talve jooksul ära eksib, mitte ei raatsiks vahetada, niisama vähe kui oma möirgavat karjasõnni kõige parema orkestri vastu. Ja kui nad seepeale mäletsedes ja unistades suurel õueplatsil laiali seisavad ning ühe ja teise udara alla valge kapp ja kümme vabastavat näppu ilmuvad, siis tuiab Kremeri-härra nende vahel ringi, aitab nende sapsudelt kepiga kärblasi peletada ning hingab mõnuga sisse lõhnasegu, mis nende suudest, nahkadest ja soojast piimast õhku imbub. Pikemalt peatuma jääb ta viimaks toobri juurde, kus Reemeti–emand sukavarrastega järikesel istub, lüpsi käiku silmas peab ning valmis on peremehe pärimiste peale kõige laialisemat vastust andma. Ja kuna nad jutlevad, tuleb Tiiu, tuleb Truutu, tuleb Madli, tuleb veel üks eit ning veel üks noorik ja tühjendab oma kapa vahuse kurnariide rüppe. Üks neist on uus; sellele vaatab saks vahel käte peale ja saadab talle prooviva pilgu järelegi.
Nad ei pane teda suuremat tähele. Ta ei ole nähtavasti saks, kelle ees õiget saksakartust tuntakse. Selle jälile näib uuski palgaline jõudnud olevat, see sealt Prillupi saunast, sest karjatüdruk naerab, et kui vanamees neist ühel päeval mööda loovinud, saatnud Mari talle Kriimiku nisast piimajoakese järele, millest saterkuue saba peale nagu valge nööbirida jäänud. Vaadanud küll korraks üle õla, et mis nad seal turtsuvad, aga läinud oma teed. Saksakartliku erandi moodustab mõisas ainult karjane Toomas, kuid selle naine on ka juba viienda lapsega nurgavoodis.
Ja kuna käpad kobrutavad, toober täieneb ja Kuru perenaine tütre tagant–tõukel käsivankriga puhtaid pütte pesuköögist üles piimakambri poole veab, hakkab karjamaa kinkudel mees paistma, kelle vaesedki silmad juba kaugelt ära tunnevad. Selle mehe ninast hoiab nimelt nähtamatu käsi kinni ja lükkab seda korrapärases taktis üles ja alla, paremale ja pahemale poole. Ning eemalt vaadates näib, nagu oleks käel juba nii peeneks kulunud, et veerlev pea tema otsast potsti maha peaks kukkuma.
Seesinane mees astub teenijate-majasse sisse, mille katuse all piimakambergi aset on, ja kui toobri tulek viibib, siis ilmub teine vahel ka tarasse, et lüpsi lõpu järele vaadata. See on Kremeri-härrale märguks minekut teha. Mitte just, et ta teda ei salliks – ei, ta on ju kõigiti tarvilik inimene –, aga tema teretamises leidub midagi, mis pigemini nägemata võib jääda. Aasta üheksa eest, kui nägematu käsi veel mitte Kuru Jaani nina ei juhtinud, võttis Kremeri-saks ta mõnikord hea meelega erajutusse; siis oli Jaani teretus veel ehtne häälekõla ja silmavaate poolest.
“Kui mina teaksin, kuhu see mees oma raha vajutab!” algab Jaan emandale, kui ta “tere” asemel “tereks” on öelnud. “Ette ja ette, ette ja ette – ega muud olegi! Mujal mõisates, sa kallike –”
Jaani jutte, mis rahaga algavad ja rahaga lõpevad, tunneb aga emand nii küllaliselt, et ta õnne tänab, kui toober õlgadele tõstetakse. Piimaämbrist, kus tal mõõdupulk sisse on pista ja toobiarv üles kirjutada, pääseb ta varsti.
Ja nõnda lükib päevake päevakesele järele, ja Kremeri-härra käib virgasti lüpsil, ja vanade lüpsjate hulgas näeb ta ka seda ajutist uut, kes tema aknad nii ilusti puhtaks pesi. Kuid ühel lõunal leiab ta lehma alt selle uue asemel teise uue: Pajusi Juula, Mari üleaedse.
“No mis Maril viga oli?”
“Näpud teisel valusad, tellis mind täna minna.”
“Näpud – soo? Nah, see on aga isegi proua!”
Pärastlõunasel luusil juhtub härra von Kremer mõtetesse süvenema, nii et ta enda Kruusimäelt leiab, kuna ta karjamõisa tahtis minna. Vainul, Prillupi värava ees, visatakse kurni. Viskajad on Tõnu lapsed ja nende uus ema. Kõik kolm, iseäranis aga ema, on täie tõsidusega võistlusele andunud. Viimase silm mõõdab iga kord mõtlikult maad, enne kui hoogu võttev käsi kaika lendu laseb, ja kui mõni pulk ruudust kargab, siis saadab teda tabaja iseteadlik “atata!”. Saksa nad ei näe, ei näeks teda ka siis mitte, kui ta lepapõõsa taga varjul ei seisaks.
Ja Kremeri-härra ei eksita neid. Ta vaatab võidumänge meelsasti pealt. Ise pole ta küll kunagi spordimees olnud.
Ja kui ta partii lõppu on näinud, lentsib ta tuldud teed tasakesi tagasi, niiske huum silmis ja suu ümber jooneke vallatikkunud noorust.
Teisel päeval istub Prillupi Mari jällegi mõisatares lehma all, töötõsine ja sõnakehv nagu ikka. Käppa tühjendades vaatab ta pisut kõõrdi ja pöörab nõksamisi pead tavalise seesmise kadunuse pärast. Mitte võimatu pole, et peremees pilguke hiljem ta harvu hambaid näeb valendavat, paljastatud lõbust seeüle, et Kirjak piimakapa ümber lõi. Ja nõnda mööduvad veel mõned lüpsilõunad ja –õhtud, kuni tuleb päev, mil Kremeri-härra leiab kapatühjendajate seast kitsa kollase naise, kelle käed ja jalad liialdatud väledusega nagu midagi püüavad heaks teha.
Pärast seda päeva hakkas Mäeküla saks harvemini lüpsi juures käima. Hein ja vili kasvasid – aas ja nurm võitsid ta armastuse endi poole. Ta sagendas või kaugendas oma käikusid, ta võttis soost ja rabastki jätku kuni pigimusta jõeni. Aga ta märkas varsti, et ta sellest vähe sai, sest et ta vähe nägi. Tema ja asjade vahele oli mingi linik tõmmatud, mis kõhe jälle uuenes, kui ta selle korraks katkestas. Mida ta silmitses, see ujus ainult ebamääraste äärjoontega selle kätte taga. Ta aimas ennast kas või tund aega kadakapõõsasse vahtivat, nägi ja võis arvata, et ta sellele pikka kõnet peab, ilma et Kremer teadlik oleks olnud oma teo põhjusest või tarbest, sest mõtlemine, tabatav mõtlemine see ei olnud. Ja kui ta koju jõudis, meeleliselt katkine kuskil põues salaja kirvendava rahutuse pärast, tundus talle jälle midagi pooleli jäänud olevat, ja ta võitles ahvatlusega sealtsamast ümber pöörduda, et sidumata unustatud otsi sõimata. Üksnes midagi õige tühist, kuid tihti korduvat jäi talle neilt uindunud hulkumistelt vahel meelde: ta oli ennast kaua pigimustas rabajões peelitanud ning seejuures kord–korralt kõvemini “Ulrich! Ulrich!” mõmisenud.
Siis tulid palavad päevad helgete õhtutega, taevas seisis kõrgel, õhk sumises põrnikatest, alt aiaräämast vaabus lõhnapilvi mäele ja kõik näis vedelalt valguvat nagu sulatises. Videvikust keskööni laugles sooviku köhal sina sees kitsuke kuuserv nagu taevataadi pöidlaküüs, tema all luhas lõid mustad vetesilmad valgeid sädemeid, kaasik kapsaaia taga hoidis hinge kinni, sest ööbik laulis. Hooned kingul aga, nende ümber sala lendlevate nahkhiirtega, need paistsid kui meelisklevad pead lendu–aetud muremõtetega.
Neil õhtuil rinnutas