Valge ahv. John Galsworthy
neli aastat põrgus läbi, ja otsustage siis uuesti!”
“Ma ei tea tõesti mitte, mis puutub see siia. Teie sealsed kogemused, mr. Desert, pidid teid ühekülgselt mõjustama.”
Wilfrid pöördus ja vahtis talle päranisilmil otsa.
“Andke andeks, aga siin istudes õiglane olla on veel ühekülgsem. Elu on paras puhastustuli kõigile, välja arvatud ehk kolmkümmend protsenti täiskasvanuid.”
Mr. Danby naeratas.
“Meie lihtsalt ei saa oma äri ajada, kallis noormees, ilma et igaüks oleks piinlikult aus. Oleks väga ülekohtune aususe ja ebaaususe vahel mitte vahet teha. Seda teate väga hästi.”
“Mina ei tea midagi väga hästi, mr. Danby, ja ma ei usalda neid, kes ütlevad, et nemad teavad.”
“Noh, ütleme siis: on olemas teatud määrused mängu kohta, mida peab silmas pidama, kui seltskond üldse võib püsida.”
Desert naeratas: “Oo! Pagan võtku need määrused! Tehke seda, et minule vastu tulla. Mina kirjutasin ju selle raamaturisu.”
Danby näole ei ilmunud mingisuguseid sisemise võitluse märke, ainult tema lähestikused, sügaval istuvad silmad välgatasid pisut.
“Teeksin seda nii hea meelega, kuid see on nii-öelda südametunnistuse küsimus. Mina ei teata temast võimudele, aga ta peab lahkuma, see on kõik.”
Desert kehitas õlgu.
“Head päeva siis!” ütles ja läks välja.
Seal piinles Michael kahtluses.
“Noh?”
“Pole midagi teha. Vanamees, roju, on liiga õiglane.”
Michael sõrmitses oma juukseid.
“Oota minu toas viis minutit, kuni ma seda vaesele kerjusele teatan, siis lähme seltsis.”
“Ei,” ütles Desert, “mina lähen teist teed.”
Mitte see, et Wilfrid läks teist teed – seda ta tegi enamasti alati, – vaid midagi tema hääle toonis ja tema näoilmes valdas Michaeli, kui ta läks alla Bicketit otsima. Wilfrid oli imelik inimene, ta võis nii äkki “tumedaks” muutuda.
All küsis Michael:
“Bicket läinud?”
“Ei, sir, seal ta on.”
Seal ta seisis oma kulunud mantlis, nägu kahvatu, silmad ebaharilikult suured ja õlad ripakil.
“Kahju, Bicket, mr. Desert käis rääkimas, pole midagi teha!”
“Mitte, sir?”
“Pea püsti, küllap te juba midagi leiate.”
“Kardan, et mitte, sir. Tänan teid südamest, ja ka mr. Deserti. Head ööd, sir, ja elage hästi.”
Michael nägi teda koridoris minemas, nägi teda pimedale tänavale tuikuvat.
“Tore! ütles ta ja naeris.
Michaeli ja tema vanema kaaslase loomulik arvamine, et Bicket neile luiskas, polnud põhjendatud. Ei naine ega tema kopsupõletik polnud luuletatud; Blackfriari silla poole tuikudes ei mõelnud Bicket oma kuriteole ega ka mr. Danby õiglustundele, vaid – mis ütleb ta kodus naisele. Muidugi ei ütle ta seda, et ta tabati varguselt; ta ütleb, et sai sule sappa eestegijale vastuhakkamise pärast. Aga mis peab küll naine temast mõtlema, kui kõik olenes sellest, et eestegijale mitte vastu hakata? See oli üks neid kurbi ja sedavõrt sügavaid tundmusi, et ta päev päevalt tööle ilmudes nagu poole oma südamest oleks koju jätnud sinna tuppa, kus lamas naine, ja kui arst lõpuks ühel päeval ütles:
“Halvemast oleme üle, kuid ta on väga otsas – peate teda toiduga kohendama,” siis jõudis ta kindlale otsusele, et ta enam ei suuda. Järgmisel kolmel nädalal oli ta näpanud kaheksateistkümmend “Vaskraha”, siia arvatud ka need viis, mis kätte saadi. Ta oli ainult sellepärast mr. Deserti raamatut näpanud, et see “hästi läks”, ja nüüd oli tal kahju, miks ei võtnud ta midagi muud. Mr. Desert oli väga hea olnud. Strandi nurgal seisatus ta ja luges oma raha üle. Ühes Michaelilt saadud kahe naelaga ja palgaga oli tal üldse seitsekümmend viis šillingit ilmas ja ta läks ostis lihahüüvet ning Bengeri rammutoitu, mida võis veega keeta. Punnil taskutega istus ta autobusse, mis viis ta Surreysse väikese kodutänava nurgale. Nad elasid naisega kahes toas alumisel korral, makstes kaheksa šillingit nädalas ja olles kolme eest võlgu. “Parem maksan selle ära,” mõtles ta, “on vähemalt ulualune, kuni tema paraneb.” Ka oleks naisel kergem kurba uudist välja kannatada, kui ta näeks maksetud üüri kviitungit ja ostetud toitu. Missugune õnn, et nad olid olnud küllalt ettevaatlikud mitte last muretseda! Ta läks keldrikorrale. Perenaine pesi parajasti nädalapesu. Üllatatult peatus ta töös, nähes vabatahtlikku ja täielikku üüri tasu, ja küsis naise tervise järele.
“Läheb päris kenasti, tänan.”
“See rõõmustab mind nii väga ja peaks ka teid lohutama!
“Lohutab ka,” ütles Bicket.
Perenaine mõtles: “Nagu elus kepp teine – tuletab oma silmadega vähki meelde, enne kui patta paned.”
“Siin on teie kviitung ja tänan teid. Kahju, et nii hädaline olin, aga ajad on rasked.”
“Seda nad on,” ütles Bicket. “Jällenägemiseni!”
Kviitung ja lihahüüve pahemas, avas ta paremaga välisukse.
Naine istus üsna väikese tule ees. Tema pöetud mustad juuksed, mis otstest kähardusid, olid haiguse ajal kasvanud; pead pöörates viskas ta nad kõrvale ja naeratas. Juba varemalt oli see naeratus Bicketile imelikuna paistnud – tundeline ja saladuslik, nagu näeks ta asju, mida teine ei näe. Tema nimi oli Victorine ja Bicket ütles: “Noh, Vic? See hüüve maitseb vististi hästi ja üüri maksin ka ära.” Ta istus toolitoele ja naine pani oma käe tema põlvele: sinakasvalgena ilmus see kõhnake tumedast öökuuest.
“Noh, Tony?”
Victorine’i kõhn ja kahvatu nägu oma suurte, tumedate silmadega ja ilusasti vormitud kulmudega oli üks neist, mis vaatab sulle kusagilt kaugelt vastu; ja kui ta sulle nõnda otsa vaatab, noh, siis käib see sul südamest läbi.
Nõnda oli see ka nüüd ja Bicket ütles:
“Kuidas oled elanud?”
“Pole viga, palju parem. Varsti olen jalul.”
Bicket kummardus tema üle ja huuled otsisid huuli.
Suudlus vältas mõni aeg, sest kogu tundmus, mida ta ei suutnud viimase kolme nädala jooksul ei temale endale ega kellelegi teisele väljendada, otsis pääseteed siin. Pisut nagu väsinult tõusis ta, vahtis päranisilmil tulle ja ütles: “Uudised pole hiilgavad – kaotasin koha, Vic.”
“Oo, Tony! Miks?”
Bicket kuugistas.
“Asi on selles, et äri läheb halvasti, tõmbavad kokku.”
Teda oli tundmus vallanud, et ennem paneb oma pea gaasitoru ette, kui et ta naisele tõtt räägib.
“Heldene taevas! Mis hakkame nüüd peale?”
Bicketi hääl muutus kalgiks.
“Ära muretse, küllap ma juba midagi leian,” ja ta hakkas vilistama.
“Kuid see koht meeldis sulle.”
Meeldis? Mõned poisid meeldisid mulle seal; mis aga puutub kohasse endasse – mis seal siis õige oli? Kogu päev raamatuid pakkida kusagil keldrikorral! Sööme pisut ja lähme varakult magama, mul on, nagu peaksin nüüd terve nädala magama, mil selleks aega leidub.”
Valmistades õhtusööki naise abil hoidus ta hoolega sellele näkku vaatamast, kartes jällegi, et see talle “südamesse võiks näha”. Nad olid alles aasta abielus, mis oli tutvuse tulemuseks trammil, ja Bicket oli sagedasti imestanud, mis oli küll Victorine leidnud temas, enesest kaheksa