Valge ahv. John Galsworthy
o’Love), siis jääb mulje, et tema ongi see ainuke tõsine lohutus siin julmas, õiglusetus, lootusetus maises elus. Tema pärast maksabki elada, sest temas on elurõõm, elutahe, eluihk. Ainult üks kurb asi on armastusega ja tundmusega üldse: elus jääb ta ikka alla. Tema kas toob surma või ajab kodukohast ja oma ümbrusest põgenema (The Dark Flower; The Forsyte Saga – noor Jolyon, Irene, Jon; Justice). Isegi “The Forsyte Saga“ peakuju Soames, see kaine aru eeskujulik kehastus ja kirjaniku lemmiktüüp, jah, isegi see peab viimaks mõneks ajaks kodust lahkuma ilmareisile, sest vanas eas on ta oma ainukest last Fleuri hakanud rohkem armastama, kui see temale seltskondlikult tulus. Avaldatud, väljendatud tundmused ajavad üksiku ümbruskonnaga vastollu, aga mitte kerge pole seista üksinda organiseeritud hulga vastu. Kaine aru ja elutarkus õpetavad sellepärast variserlikkust ja kompromissi (Strife, 1909). Need näivad olevat kuldse kesktee paratamatud saatjad. Ei ole hea, kui inimene on liiga ekspressiivne, sest tema arvamuste, veendumuste ja tundmuste avaldused võivad kaaskodanikke tülitada, ärritada, pahandada.
See iseendasse süvenemine, tagasihoidlikkus ja sõnakehvus, võiks öelda delikaatsus on John Galsworthy’ loomingu üks peatunnuseid. Oma uuemas romaanis “The Silver Spoon“ nimetab ta inglase peaomadusiks temas uinuvat visadust, kõige vastuvõtmist naeratusega ning erkude ja fantaasia puudust. Kui see tõesti nõnda peaks olema (ja kogu selle rahva ajalugu näib seda tõendavat), siis on küll kirjanik ise tõsine inglane, otsustades tema loomingu järele. Valdav enamik tema loodud kujudest liiguvad sõnakehvalt ja tagasihoidlikult, kuid järeleandmata visadusega meie silma eest mööda. Elulised kokkupõrked, murrangud ja katastroofid sünnivad vaikides, ilma vähemagi sõnavalinguta. Veel enam! On kordi, kus sel silmapilgul, kui tegelasi kõrvetavad üle jõu tõusvad tundmused, harutatakse mingisugust nähtavasti ükskõikset küsimust, mis ainult kaudselt kuidagi ühenduses peaküsimusega. Inimesed tõrguvad oma tundmusi avaldamast sõnades. Juba 1904. a. tähendab kirjanik oma “Saare variseride” peakangelase Shelton’i ja tema mõrsja Antonia isa vahekorra suhtes: “Shelton tundis äkki kindlasti, et Antonia isa kartis samuti midagi oma tundmusist avaldada ning oli selleks samuti saamatu nagu tema isegi.” Hiljem loeme sõnad: “Shelton oli nõutu; ta tahtis midagi osavõtlikku öelda, kuid, olles inglane, võis ta ainult silmad kõrvale pöörda.” Needsamad rasked, rõhuvad vaikimis-silmapilgud korduvad ka teistes romaanes (The Fraternity, The Patrician, The Dark Flower, The Man of Property jne.). “Forsyte Saga“ selles osas, millele nimeks antud “In Chancery“, öeldakse: “Nende südamed olid täis tundmust, kuid nad ei leidnud sellele väljendust, olid nad ju Forsyte’id.” Muulastele muutub niisugune hingeline seisukord raskeks välja kannatada. Seda toonitab prantslane Ferrand ja veel ägedamalt austria sakslane, professoriproua Anna Stormer, öeldes: “Neil pole verd soontes olemaski, neil inimestel! … Nad polegi inimesed! Neil pole ju tundmust! … Miks ei püsi nad oma kultuuri juures, kus keegi ei tea, mis on valu ja mis nälg ja kus puudub inimestel süda rinnas.” Samuti ei või see naine oma meest-inglast kannatada, sest see “polnud talle kunagi näidanud, mis tema sisemuses sündis”.
Niisugused on need “Saare variserid”, keda kirjanik meile oma kolmekümneaastases loomingus kujutab. Aga olgu nad ükskõik kui sõnakehvad, endassesüvenenud, salalikud ja “variserlikud”, ometi omavad nad midagi niisugust, mis äratab meis huvi, kaastundmust, kaaskannatust, kaasrõõmu, esinegu nad romaanides, novellides või draamades. Ja mida rohkem peaksimegi nõudma. Nende teod, väiksemadki liigutused on ajuti väljendusrikkamad kui küllaldasemadki sõnavalangud, karjatused.
Tänini puudutatud teostele lisaks võiks ehk veel nimetada romaanidest: The Country House (1907), The Freelands (1915) ja Beyond (1917); näidenditest: Joy (1907), The Eldest Son (1912), The Forest, The Show, Escape, The Foundations (1917), Loyalties (1922); novellide kogudest: Captures ja Caravan; esseedest: A. Motley (1910) ja artikleist: A Sheaf (1916). Nii eelmisis kui ka neis valitseb selge ja elutruu kujutusviis, tagasihoidlik pilge ja pisut nagu nukker meeleolu, mis muutub ajuti meelivaldavaks kurbuseks või igatsuseks. Selle tõttu jääb nii mõnegi väikese jutukese kuju tahes või tahtmata alatiseks meelde. Oma esseedes ja artikleis tundub kirjanik rahuarmastava demokraatliku idealistina. Tegelikust politikast seisab ta eemal ja ei kuulu ühtegi parteisse.
Kirjaniku käesolev raamat, kuigi olemuselt täiesti iseseisev teos, jätkab teatud määral ometi tema suurt elutööd, The Forsyte Saga’t, mille avaldamist ta algas juba 1906 aastal “The Man of Property“ nime all. Aja jooksul on ilmunud järgnevad osad erinimedega: väikesem novell “Indian Summer of a Forsyte“, pikem teos “In Chancery“, jälle lühem novell “Awakening“ ja lõpuks kolmas suurem teos “To Let“. Kõigis kolmes suuremas romaanis esineb peategelasena sama kõrgema keskklassi liige Soames, keda kohtame käesolevas raamatuski. Siin hakkab ta oma väimehe kaudu juba keskklassist üle kalduma kõrgemasse klassi. Kogu “The Forsyte Saga“ ongi inglise kõrgema keskklassi suur lugulaul, mis voolab enamasti rahuliku, haruneva, laia, paiguti voogava vooluna, võttes enda alla ümmarguselt sada aastat. Tõsiseid kärestikke pole selles voolus peaaegu olemaski.
Sama iseloom on ka käesoleval romaanil, ainult pilget oleks nagu rohkem ja kibedamat kui tema eelkäijais. Vana Soamesi suhtes tundub aga, et kirjanik on tema vastu muutunud soojemaks ja nagu kaasatundvamaks. Kainest omanikust, omandusmehest saab pikkamisi inimene, kes elab südame verega. See vahekorra soojenemine jätkub ka praeguse raamatu järeltulijas “The Silver Spoon’is”.
Nagu Soamesi ennast, samuti kiusab ka tema ainukest last Fleuri kuri saatus taga. Poolprantslasena võtab tema süda kergesti tuld ja ta hakkab armastama oma isa esimese naise Irene ainukest poega Joni. Kuigi ka see Fleurisse armub, ometi arvab tema, asjaolusid arvesse võttes, paremaks oma leseks jäänud emaga välja rännata Ameerikasse, jättes Fleuri sinna paika, kes ei mõista meeleheitel muud peale hakata kui oma truule austajale Michael Montile mehele minna. Ei puudu palju, siis saaks temast harilik abielurikkuja naine, kuid päästjaks ilmub talle vististi tema esimene ja võib olla tema ainuke tõsine armastus, mille kohta kirjanik kusagil varasemas teoses (The Dark Flower) lausub kellestki mehest: “Ainult kord võib armastust tunda, mis kõik üle elab, armastust, millele kogu maailm rohkem pole kui ainult säde tuuleiilis; armastust, milles ainuüksi peitub rahu, rõõm ja au, toogu ta endaga kaasa ükskõik kui palju autust, kannatust ja rahutust.” Kui Fleuril laps sünnib, mõistab vana Soames, et tütrel on mitte ainult seks korraks, vaid vististi alatiseks möödas meeletu elupõletuse õhin, mis pärast ilmasõda ikka enam maad võtab ja millest järgmises romaanis (The Silver Spoon) veel rohkem juttu.
Elutempo muutumise kohaselt on ka käesoleva raamatu stiil järsum, lõikavam, rabedam kui tema eelkäijais. Olud ja ümbruskond on vististi silmile liiga lähedal seisnud ja sellepärast ei ole ei nemad ega ka neisse raamitud tegelased nii plastilised ega usutavad, nagu nad tunduvad läinud aegade tagaseinale muljutuina. Siiski väga võimalik, et igakord ei mõjusta niipalju olude lähedus, kui juba eespool mainitud inglise avalik arvamine ja traditsiooniline vaade teatud asjus. Näiteks kujuneb mudelite saatus, eriti ilusate oma, väga sagedasti hoopis teisiti, kui näeme seda Victorine’is. Ometi haarab ka see teos paratamatult lugeja hinge ja viib ta endaga kaasa, kuni ta temast lõpul lahkub pisut iroonilise, pisut nukra naeratusega huulil. Selles naeratuses tunduks nagu filosoofilist elutarkust, müstilist süvenemist ja ilmamure vimma, mis päris loomulik, on ju tegemist kirjanikuga, kes arvab, et kirjutama peaksid ainult need, kel on arusaamist inimsoo ja ühiskonna suurtest probleemidest.
Ühiskondlik aluspind, millel tegelased liiguvad, oleks nagu kõikuma löönud. Eriti väljendub see Soamesi tegevuses. Tema piinlik korralikkus, ausus ja seadusepärasus ei kanna enam vilja – ei leia tunnustust ega mõistmist. Ta vabastab ettevõtte kelmi küüsist, kes kaob teenitud rahaga väljamaale, aga tasuks kahtlustatakse teda ennast kelmiga ühenduses seismises ja hävitatakse tema tänini nii hea kuulsusega puhas nimi. On algamas logardite ja petiste ajajärk, kus süüakse võimalikult palju eluvilja ja pillutakse koored laiali igatsevalt ihkav helk silmis nagu valgel ahvilgi. Kui Soames kogub pilte ja ajab nendega äri, sest et neil on turul teatud väärtus, siis katsub Michael Mont inimestele kaela määrida raamatuid, mille hulgas on kahekümne kohta ehk üks väärtuslik ja tarvilik.