Pimeda mehe aiad. Kaur Riismaa

      TULEB ANDA ETENDUS

      Kahtlemata oleks härra Koi surnud teisiti, kui ta poleks tollel hommikul septembris läbi hommikuse une ajanud kogemata voodilaualt põrandale pisikest klaaskuuli, mis ta viisteist aastat varem Lindaus eneselegi õieti teadmata põhjusel näpanud oli. Nüüd veeres see kõrinal üle pruuni parketi, põrkas vastu rõduukse madalat läve, kõhkles veidi, mis suunas jätkata oma teekonda, kuid otsustas siis mõnikümmend sentimeetrit hiljem jääda pidama. Härra Koi silmitses padja varjust kuuli, kuidas selles valgus murdus, kuidas see jättis põrandale vaevu aimatava vikerkaare. Klaaskuul elas oma elu, selles oli härra Koi veendunud, ning kuulita ei läinud mees kuhugi, ja kuigi Koi alatasa asju ära kaotas, siis ometi oli kuulikene jäänud temaga reisil läbi kogu Euroopa siia Aranjuezi välja.1 Koile meeldis mõtelda, et mõned jalutavad koeri, teised kasse, aga tema, härra Koi, jalutab valgust.

      Jah, see oli olnud üks ütlemata igav päev. Ta oli istunud Lindau sadama ääres kohvikus ja teinud aega parajaks. Laev Meersburgi väljus alles kell neli pärast lõunat, nõnda jäi tal rahulikult paar tundi, et juua kohvi ja vahtida jahte, mida nüüd sügise tulles kippus aina vähemaks jääma. Hooaeg oli läbi. Ja klaaskuul oli tal siis juba olemas. Parajasti mõtiskles Koi, kas kuulid seisavad või ehk saab nende kohta ütelda ka: istuvad. „Mismoodi kuul seisab, ta seisab paigal, jaa, tõsi, tõsi, aga sama hästi võiks ju ütelda, et istub, nii nagu riided istuvad inimesele selga, ja too lõvi seal postamendi otsas istub sinna ju ka päris hästi, istub päris väärikalt teine, tõsi, tõsi.”

      Härra Koi armastas igavust. „Igavuses on ajatust!” võis ta teatada, enamasti ise taipamata, mida ta sellega täpselt mõtles. Oma kuidagi varakult halliks läinud peas seostas ta igavuse budismiga, miks, ta ei teadnud, härra Koi polnud kunagi budismi vastu huvi tundnud. Kuul igatahes oli tema ees laual ning selle peegelduses märkas ta, et vaikne, peaaegu aimamatu vihm tuleb üle Constance’i järve. See oli klaaskuuli viis temaga suhelda, leidis härra Koi. „Kuul juhib tähelepanu, teda ennast ei ole, tal pole oma arvamust. Ta ei kirjuta mulle ette, ainult viitab, et näe, oleksid pidanud natuke vähem romantiline olema, oleksid võinud ju otsustada rongi kasuks, nagu too neiu hotelli vastuvõtulauas soovitas. Viidates justament vihma võimalikkusele, tõsi, seda oli ta ju ütelnud, aga mina, vana ja ikka veel nii rumal, ei saanud silmi sadamalt, tõsi, ja ka neiult. „Kui saarel olla, siis on narr saarelt rongiga lahkuda,” nõnda ma ütlesingi, tõsi, ja neiu naeratas, aga mitte mulle, muidugi mitte, ta naeratas seda naeratust, mida tuhandetele teistelegi. „Täpselt nii, nagu teie soovite,” tähendas see.” Härra Koi võttis oma kerge kohvrikese ning lahkus hotellist pisut segaste tunnetega. „Kas ma lasin ennast sellel neiul ära teha? Mis ta nimi oligi … mingi … Ei tule meelde, näe, tõsi, pea ei pea enam kinni. Ma ei ole nii vana, nelikümmend viis, tõsi, siit on veel oma teine nelikümmend viis minna, kui ennast viisakalt ülal pidada. Kuidas ma pean end ülal? Mille kohal? Kas lamp peab ennast ülal või ripub niisama? Mis on lambi mõte peale valguse? Muuseumis ma nägin lampi, mida enam ei süüdata, too lamp polnud miski lamp enam, muuseumis on surnud asjad. Hea, et kirikus ei küsitud sissepääsu eest raha, see oleks ju tobedus, see oleks Jumala muutmine surnud asjaks. Jumala surm …” Härra Koi polnud religioosne inimene, kirikus käis ainult oma mõningase asjaarmastajaliku arhitektuurihuvi pärast, aga lahkus kohe, kui märkas kogudust ja õpetajat. Ta tunnistas, et Jumal võib olla, et teda on paljudele inimestele vaja, aga samamoodi tunnistas härra Koi näiteks Euroopa parlamenti, hoolimata, kes seal istuvad, mis nad seal teevad ja kes neist see kõige tähtsam on.

      „Nelikümmend viis … jaa-ah. Nojah, tõsi. Teist sama palju veel, ma arvan, kui tervislikult toituda, liikuda, mitte liialt muretseda asjade pärast, mis minusse ei puutu, kas tead,” ütles ta kuulikesele laual. „See on pika ea saladus. Mitte muretseda, tervislikult igavleda.” Kuul vastas, et vihm on nüüd hakanud sadama. See kõrises üsna samamoodi vastu kohviku akent, nagu viieteistkümne aasta pärast kõriseb kuul üle hotellitoa põranda. „Aasta pärast olen ma kusagil … ega seda ei tea ette, kus ma lõpetan, mismoodi me siin elus lõpetame. Kümne, viieteistkümne aasta eest ei teadnud ma unistadagi, et kunagi võtan ette midagi nii suursugust, ma vana kehkenpüks, et travaitan Euroopas nagu mõni rantjee.” Härra Koi tõstis jala üle teise ning puutus kogemata laua vastu, kuul võpatas ja tahtis nagu põgeneda, kuid Koi püüdis ta kärmelt kätte. „Eks me võõrista ka, näed, sa tahtsid jalga lasta, pelgad mind veel …” Kuulikene peegeldas vastuseks kohviku siniste varjudega laelampe ja selja tagant liginevat ettekandjat, kes tuli uurima, ega klient midagi juurde ei soovi. Härra Koi mõtles uuesti tolle vastuvõtulauaneiu peale, mõtles oma albi laevareisi peale ja otsustas, et midagi pole päästa – „Lootusetu romantik, ah, tõsi, lootusetu!” –, ning tellis endale „ein Pilsner, bitte”.

      „Ega see õllejoomine muidugi mingi tervislik tegevus ei ole, tõsi, ma pean endal ikka silma peal hoidma. Hoian silma peal … Hoian oma kahte silma enda peal … ja kuul istub … ja lamp ripub millestki ära ning peab end ülal …” Kohvikus oli hämar, pimegi. Kõrvallauas istusid kaks seljakotirändurit, eemal üle saali kaks vanemat prouat ja üks ütlemata edvistav geront. Kas ma olen ka selline? Too vanamehenäss seal, lill rinnas ja kollane vest pingul ümber kõhu, mis ta olla võib, tal on ehk kümme aastat veel minna, kui me minu ajaarvamise aluseks võtame. Et kolmkümmend pluss kolmkümmend ja kolmkümmend. „Näed,” jätkas ta pilku triolt pööramata, ent öeldes kuulile, „tema peegeldab ka mind, aga sinu jaoks on ta liiga kaugel.” Jälle tuli härra Koil mõttesse ennist netilt jumalaga jäetud neiu, kes naeratas tuhandetenaeratust. Koi mõtles alles äsja kooli lõpetanud neiu pruunidele juustele, taolistele, ainult veidi tumedamatele, nagu on tema hotellitoa põrand viieteistkümne aasta pärast ja mida kuul siis vihjata püüab, neiu valgele särgile, taolisele, nagu on siis tema toa kardinad, ja rindadele selle särgi all, mida ta on justsama unes näinud, püüdnud neid unes üle leti haarata, ent rabistanud käega hoopis klaaskuuli põrandale – mille peale ta ärkab ega tea, et sel päeval sureb.

      Härra Koi õlu oli külm, klaas higistas. Ta tõstis klaasi silmade kõrgusele ja uuris piiskasid. „Need on su kauged sugulased,” mainis ta kuulikesele. „Aga noh, nagu sa ise ei teaks, tõsi, jah.” Aga piisad ei kõnelnud härra Koiga, nii nagu kuul kõneles. Need olid ükskõiksed, natuke hüljatud, sellised, kes teavad, et nende elu on üürike mis üürike ja millelgi pole eriti mõtet. Kuul peegeldas härra Koile vastuseks vihma aknal, tuletorni sadama paremal kail, suurt lõvi vasemal ja nelinurkset Mangenturmi, mille kohta härra Koi oli unustanud, miks see seal seisab, kui tuletorn on ometi olemas. „Küllap vanem … jah, lihtsalt.” Ta vaatas lõvi ja püüdis meenutada, mis aastaarvu tähendab MDCCCLVI. „M on ilmselt tuhat, C on ju nagu tsentuurio ja century ning VI on küllap kuus. Hmm. 1856, tõsi, nõnda see peab olema. Ma oleksin ju võinud neiu käest küsida, kas see on sadama valmimise aeg või mingi muu tähtis tärmin … Näe, tuletorni seinal on kell, mis ta näitabki, kolmel varsti. Naljakas, kellaga fallos, nagu loeks sekundeid, millal ära vajub … Issand appi, kas ma ikka veel mõtlen – oma eas! – seksi peale? Tuleb end korrale kutsuda. Aitab!” mõtiskles härra Koi ega teadnud, et muude hulgas sündis 1856 Sigmund Freud ning et tõepoolest oli sel aastal ka sadam valmis saanud.

      Härra Koi upitas ennast voodis istuli ja tundis, kuidas tuul ajab lõdisema, olgugi et õues oli hommikuti veidi alla kahekümne kraadi sooja ning et pärastlõuna kujutas endast tavalist põhjamaist suve. Ta magas alati lahtise aknaga, kuna armastas linade jahedust. „Midagi see meenutab mulle, aga mida?” päris ta endalt vahel. „Midagi kauget, ähmast … Nagu oleks talv, ent milline? Milline neist kuuekümnest talvest? Eks mõni noist esimestest, kui ma päris poiss olin.” Nende paljude asjade seas, mida härra Koi ei teadnud, oli tõesti üks talv – nad olid olnud perekonnaga maal ja end saunas puhtaks küürinud ning härra Koi, siis veel mitte härra, oli jooksnud saunast maja poole, rinnuni hanged mõlemal pool rada; paks voolav kuuvalgus lainetas läbi aia ning raagus õunapuud, marjapõõsaste usjad raod ja tume maja kohutasid last üpriski; ning voodi, enne sauna üles tehtud, oli olnud külm ja uni oli tulnud kiiresti. Unes oli olnud suur valge laev ja vanaisa oli poisil kõvasti käest võtnud, et minna mööda trappi pardale. Veel peegeldusid Alpid, mille kohta Koi päeval lasteentsüklopeediast lugenud oli. Entsüklopeedias leidus ka pilt linnast, mis asub saarel järve ääres, ning ta oli järele uurinud, et selle linna nimi on Lindau. Neljakümne aasta pärast ta seda muidugi ei mäleta ja viiekümne viie aasta möödudes on tollest talveõhtust järel ainult jahe padi, mille vastu härra Koi vahetab välja oma sooja ning higist