Pimeda mehe aiad. Kaur Riismaa
anna rahu … ei anna.” Padi jahutab tema nägu, mis kuumab, ja härra Koi tunneb eneses palavikku, ent ta on lubanud minna täna jalutama: „Homme. Täna ei tulnud välja, jah, homme-homme. Aga homme siis kindlasti. Täna ma olin kuidagi väsinud, kuidagi nüri päev … Peab sõitma edasi, Madridi kaudu ja rongiga, peab sõitma Portugali. Liiga kaua ei tohi püsida ühe koha peal, siis tulebki palavik, mis seal imestada. Tõsi. Igaüks peab minema edasi, isegi kui ei taha või ei oska või ei tea, kuhu. Kunagi ju ei tea.”
Tuul liigutab kuuli, see kõriseb voodile lähemale ning sellele ilmub härra Koi kandiline nägu. Koi kolp on peaaegu paljas, seal on paar hõredat halli salku, mis vaevu märgatavad on, kuid veel pole sinna ilmunud raskele, rusuvale vanadusele vihjavad laigud. Tema näonahk on pingul, päikese kuivatatud, ja kortsud mõlema silma all ning õrnalt lõua all ei mõju lodevalt, vaid vastupidi – äratavad usaldust: inimene on end hoidnud, tegemist on veel täies elujõus mehega, kes võib mõndagi korda saata ja kelle elukogemust tasub usaldada. Härra Koi hallid silmad on tähelepanelikud nagu ikka neil, kes on oma elu üles ehitanud teiste inimeste jälgimisele, õppinud lugema reaktsioone veel enne, kui neid ise taibataksegi. Koi kuivalt mõjuvate huulte ja tugevajuurelise allapoole kaarduva nina vahel on hoolikalt korraldatud vuntsid. Põski ja lõuga katab samblikuna mõjuv tüügas, mida ta jõudumööda vähemaks kraabib.
Härra Koi polnud muidugi vana, ainult kuuskümmend ju, aga oli ometi mõnekümne aastaga kiiresti vananenud. Hall oli ta juba kolmekümneselt, põlved andsid tunda kolmekümne viieselt, selg valutas hommikuti viimased paarkümmend aastat. Omas ametis oli Koi ennast tundnud hästi – mõõdetud aeglus, millega ta peitis liikumisel tekkivaid vaevusi, lisas soliidsust. Tema äri sujus, reklaami polnud härra Koi pidanud enesele kunagi tegema, vastupidi, kiirematel aegadel liikus kuulsus suust suhu võibolla liigagi koormavalt. Härra Koi tunti tänaval ära, teda tervitati, küsiti autogrammi, sooviti jäädvustada endid koos, et hiljem sõpradele näidata: „Kohtusin prominendiga!” Viimaks pidi härra Koi põgenema, ja sedagi tegi ta soliidselt.
Härra Koi haihtus. Varsti pärast oma naise lahkumist teisale, kuhu läheb täna ka härra Koi, võttis Koi pangast välja kogu oma raha, istus bussi, sõitis naaberpealinna ja sealt edasi, kus arvas sunt leones. Väikeste maakohtade peremajutustes, B&Bdes ei küsinud keegi temalt dokumenti, härra Koi isik äratas usaldust. See vanamehelik „oh mind …” naeratus, natuke kohmakas õilsus, viisakus, tagasihoidlikkus – ja mõni tubli mamsel armus temasse hetkega. Meestega oskas härra Koi balansseerida tollel piiril, millest ühel pool ollakse omamehelik, teisel pool aga tugevalt asjalik. Neil puhkudel teadis härra Koi pärast kohvri lahtipakkimist lasta endale peremehe valdusi näidata, pakkuda põuepudelist lonksu kohalikku napsu – „Teil on siin see suurepärane!” –, mida ta ise iial poleks ehk suhu võtnud. Ta oskas rääkida traktoritest, poliitikast, hääldas püüdlikult välja kohaliku omavalitsuse liikmete nimesid. Nõnda unustatigi, et härra Koi, kord Magnus, teisal Thomas, Gerhardt, Adam, polnud esitanud öömajja sissekirjutamiseks ühtegi kehtivat dokumenti. Ja Adama juurde Koi oligi jäänud, kuna talle imponeeris mõte, et eesnimi tähendab inimest ja perenimi, küll väikese reservatsiooniga, rahvast. Läksid aastad, tema jäljed kadusid vette, härra Koi lootis, et ta on nüüd unustatud, ja tegelikult oligi, kuna tema ammused kliendid olid hakanud samuti tasahilju looja karja minema. Nüüd härra Koi ei muretsenud, nüüd esitas härra Koi vahel passigi, kui mängutuju polnud, naeratas, jutles sundimatult, nüüd oli härra Koi viimaks vaba.
Aga Adamaks kutsus ta end edasi. „Kas pole kena?” uuris ta muheledes klaaskuulilt. „Esimene inimene, kes maailma valgust nägi, käib nüüd sellesama valgusega jalutamas. Nagu võrdsed, tõsi ta ju on, nagu võrdsed. Sul on su oma kulgemine, mul on oma, vahepeal on aga mõnus kulgeda kõrvu.” Kui härra Koi jalutamas käis, mudis ta taskus kuuli, ja kui tundis, et see tahab välja tulla, hoidis ta kuuli oma peopesal. „Kui kummaline, sa näitad mulle kõike sedasama, mida ma näen, mis on siin taeva all, neid puid, aedu, pimeda mehe aedu, aga samal ajal kõik kaardub ja väändub. Võibolla olen ma kõike näinud valesti? Ja sinul on õigus? Taevas pole ju sinine, see on ainult spektrivärv, puud pole rohelised, need on korraga kõigis toonides. Võibolla olen ma ennastki näinud valesti ja olen kogemata valesti elanud?” Klaaskuuli peegelduses mõjus Koi nina sirgena, tema silmad selgetena, kuigi tuul oli ajanud need märja koha peale, isegi härra Koi ülikond näis moodne, aga see oli jällegi midagi, mida ta ei teadnud, kuna tema käsi jäi liiga lühikeseks, et klaaskuul taolise peegelduse nägemiseks enesest piisavalt kaugele viia. Ja ega härra Koi silmadki polnud enam need mis vanasti, prillid jäid nõrgemaks ning nõrgemaks jäi ka härra Koi tahe minna silmaarsti juurde. „Ma olen näinud palju, aitab küll, kas pole tõsi?”
Aastad lisasid soliidsust ja muretust, raha pärast ei pidanud härra Koi muretsema. Ta võis pillata, ent pigem hoidis, kuna ei teadnud, millal tema käigud lõppevad. Tollel hommikul oli härra Koi kohvris piisavalt, et hoolika majandamise korral ülal pidada mitmelapseline pere vähemalt kümme aastat. Mõnikord vaatas härra Koi oma kuulikest. Vaatas, kuidas see seitsmevärvilise helgi tema peopesale jätab, ning talle meenus – selgelt, ent justkui klaaskuuli hämarast sügavast –, miks see kõik nii on läinud, tema elu, see tähendab, ja ometi näis, et miski on ununenud, miski väga oluline on ununenud. Aga nagu kordi varem, peab härra Koi nüüdki endale aru andma: „Kõike ma ei tea. Võibolla seda kõige olulisemat ma enam ei tea, veel ei tea.”
See juhtus ühel teistsugusel hommikul, ta oli noor mees – jumaluke kui noor … Väikese toa ühest aknast paistis sisse augustikuine päike, säärane, mis laseb juba aimata lähenevat sügist; tuule hääl on teistsugune; autode rehvid krabisevad asfaldil teistmoodi; ainult nädal veel, ja leebed-hurjutavad hüüded maja kõrval aias ( „Mine ometi õue, laps!”) asenduvad kategoorilist laadi käskudega („Ei lähe kuhugi! Sul ei ole õpitud!”). Aga nemad kaks vedelevad madratsil ja on väga alasti. Härra Koi, kes polnud siis härra, ent seesuguses olukorras natukene ehk Adam küll, hoidis oma naist – „Jumaluke kui noort!” – ühe käega tugevasti kinni, teine käsi pea all, ja silmitses, mismoodi peegeldub päike naise jalgadelt teistmoodi kui tagumikult, ja seljal on sel jällegi uus iseloom ja juustel oma.
Härra Koi arvas ikka, et ta toona oli mõelnud sellest, millest noored mehed taolistes olukordades ikka mõtlevad, kahtlemata, kas enam jaksu on, kahtlemata üldse milleski. Tegelikult oli ta mõtelnud väga paljust muust, ja kui naine oli pomisenud – nad ütlesid ikka: nurrunud – läbi hõreda une: „Sa oled juba nihelema hakanud?”, oli Koi nihelema hakanud mitte selle tungi tõttu, vaid mingisugusest arusaamatust hirmust, mis alles otsis endale sõnastust, otsis endale lauseid ülle, kuigi oli seal toas noores Kois juba olemas ja sama alasti nagu nemad kaks.
Tookord kolmekümne aasta eest oli ta tajunud, et saab kolmkümmend. Ta oli läbi käinud kõik mõeldavad koolid: kusagil sahtlites elasid kaks magistridiplomit pretensioonitut elu, kuigi käisid öösiti Adamale sosistamas, et poisi elu ei peaks nii tagasihoidlik olema. Tegelikult võiks ta kandideerida kuhu tahes, kelleks tahes rikkaks ja kuulsaks – ning ta kandideeriski, aga pidi alatasa kultuuriteooria diplomi maha salgama. „Te olete suurepärane: noor, julge, ambitsioonikas, aga meie firma otsib praegu kedagi, keda saaksime ise vormima hakata.” Koi teadis toda sõna liigagi hästi. Too sõna oli „ülekvalifitseeritud”, ühesõnaga: dekvalifitseeruv. Nõnda Koi salgaski ja käis laos kaste viskamas, töötas kolimis-firmas, postiametis, oli olnud veebidisainer ja vabakutseline copywriter. Kõik see jättis talle aega, et lõpetada maali- ja skulptuurikoolitus, rännata läbi Aasia, käia naisega tantsukursustel ning võtta aktiivselt osa kogukondlikest kohustustest, näiteks seada korda kultuurimaja laste huviringide tarvis ning ehitada mänguväljak. „Tehtud on palju, veel rohkem on teha!” oli ta aina korranud, mõnikord teeseldud õhinaga. „Aeg seisab, minu aeg seisab,” mõtles ta, tundes, et valgus nende selgadel, päike nende taga taeval on läinud pilve taha. „Aga kusagil tormab ta edasi, kusagil maailmas, kusagil on sõda, kusagil surevad rindereporterid, kes elavad päris elu, aga mina löön teda ainult surnuks. Milleks seda vaja on? Mänguväljakut oli ju vaja, lastel polnud kusagil mängida, ja avamispidu oli raju ja … Nojah, tõsi, kohalikud emad on tänulikud, see on kena, aga avama tuli ju linnapea, otse trügis kohale, tõsi mis tõsi, kust nad selle üldse välja olid nuhkinud, kellaaja ja …?”
Koi