Käsk tappa. James Dashner
nagu seal oleksid putukad, kes söövad mu aju.” Ta tõmbas mitu korda sügavalt hinge, justkui need vähesed sõnad oleksid tal jõu röövinud.
„Aga kullake, kuidas me saame su siia jätta?” küsis Lana.
„Ärge sundige mind rohkem rääkima. Lihtsalt minge.” Järjekordne sügav hingetõmme. Mark nägi valu tüdruku silmis.
Lana pöördus teiste poole. „Misty ütleb, et peaksime minema.”
Mark teadis, et nad olid kalestunud – nad olid selleks sunnitud, et jääda ellu päikeseplahvatustejärgses maailmas. Aga see oli esimene kord, kui nad seisid silmitsi olukorraga jätta maha keegi, kes näis ikka veel niivõrd elus. Misty otsus või mitte, aga Mark uskus, et süütunne jääb teda piinama.
Heitnud pilgu Trinale, sai otsus jõudu juurde. Kuid sellest hoolimata laskis ta Alecil olla see „halb kutt”.
Endine sõdur oli püsti tõusnud ja heitis koti seljale. „Misty auks on parim asuda teele ja leida midagi, mis meid lõpuks aidata võib.”
Mark noogutas ja järgnes talle, sikutades koti sangu kokkupoole. Trina kõhkles ja astus siis ukselävele, näoga Misty suunas.
„Misty …” alustas ta, kuid ei saanud rohkem sõna suust.
„Minge!” hüüdis tüdruk, pannes Trina vaat et tagurpidi koperdama. „Minge, enne kui need värgendused mul peast välja kargavad ja teid hammustavad. Minge! Minge!” Misty oli küünarnukkidele tõusnud ja karjus niisuguse raevuga, et Mark pelgas, et tüdruk teeb endale haiget. Et ehk taipas Misty, et teda ootab ees sama õudus, mida Darnell läbi elas.
„Olgu,” sõnas Trina kurvalt. „Olgu.”
Konn oli kahtlemata Misty lähedasim sõber ja tema polnud sõnagi lausunud. Ta lihtsalt seisis ja vahtis maha, silmis pisarad. Aga kui Mark ja ülejäänud valmistusid lahkuma, ei liigutanud jässakas nooruk end vähimalgi määral. Viimaks küsis Alec poisilt, mida ta kavatseb.
„Ma ei tule,” ütles Konn.
Niipea kui poiss oli nõnda öelnud, mõistis Mark, et aimas seda ette. Ei mingit üllatust. Ta teadis ka, et seda kutti pole võimalik kuidagi ümber veenda. Nüüd tuli neil jätta hüvasti kahe sõbraga.
Alec vaidles temaga, samuti Lana. Trina ei vaevunudki, olles ilmselgelt tulnud samale järeldusele nagu Mark. Ja just nagu Mark aimas, ei andnud Konn vähimalgi määral järele.
„Ta on minu parim sõber. Ma ei jäta teda.”
„Aga ta tahab, et sa seda teeksid,” ütles Lana. „Ta ei taha, et jääksid siia ja võimalik et sureksid koos temaga. Ta tahab, et elaksid.”
„Ma ei jäta teda,” kordas poiss ja saatis Lanale külma pilgu. Misty ei lausunud midagi, sest ta kas ei kuulnud või oli vastamiseks liialt nõrk.
„Hästi,” sõnas Lana, vaevumata pahameelt varjama. „Püüa meile sappa jõuda, kui meelt muudad.”
Mark tahtis lihtsalt minna. Olukord oli muutunud väljakannatamatuks.
Ta heitis üle ukseläve veel viimase pilgu Mistyle, enne kui edasi liikus. Tüdruk oli end kerra tõmmanud ja kõneles kummalisel häälel, kuigi liialt vaikselt, mõistmaks, mida. Aga kui nad eemale kõndisid, oli Mark üsna kindel, et tüdruk laulis.
Ta läks hulluks, mõtles Mark. Ta läks kohe kindlasti hulluks.
14. PEATÜKK
Nad jõudsid minna vaid umbes viis kilomeetrit, kui väljas läks liiga pimedaks, et teekonda jätkata. Mark oli ammugi valmis peatuma, pikast päevast kurnatud. Alec pidi teadma, et nad ei jõua kaugele, kuid külla jäämine ei tulnud kõne allagi. Nad olid viimaks kõigest eemal, jämedate puude vahel, metsa värske õhu käes, ja see aitas viimase paari tunni pingeid ja emotsionaalseid tõuse-mõõnu välja lasta.
Keegi ei lausunud suurt midagi, kui nad lihtsa laagri üles lõid ja Asheville’i tehastest toodud pakitoitu sõid. Lana käis peale, et nad hoiaksid üksteisest eemale, nii lebas Mark külili, Trinast meetri kaugusel, mõlemad teineteist põrnitsemas, soovimas, et saaksid vähemalt kaisutadagi. Mark tahtis muudkui tüdruku juurde nihkuda, kuid hoidis end tagasi. Ta teadis, et Trina ei lubaks seda niikuinii. Nad ei lausunud palju, vaatasid vaid teineteisele silma.
Mark oli kindel, et tüdruk mõtles sama, mida temagi. Kuidas nende maailm oli taas kord lagunenud. Kuidas nad olid kaotanud kolm sõpra, kes olid elanud üle kohutava teekonna – New Yorgi hävitustööst Apalatšideni. Ja kindlasti mõtles tüdruk ka viirusele. Mitte just kõige rõõmsamad mõtted.
Alec eiras kõiki ja uuris töötahvlit, mille nad mäelt kaasa võtsid. Ta oli koostanud avastatud kaardist pliiatsi ja paberi abil mustandi, kuid tahtis näha, kas leiab veel midagi kasulikku. Ta oli kompassi välja võtnud ja tegi märkmeid ning Lana istus tema kõrval, pakkudes abi.
Mark tajus, et ta silmad olid kinni vajumas. Trina naeratas talle. Poiss naeratas vastu. Haledad või mitte, aga vähemalt olid need naeratused. Ta jäi magama ning mälestused tulvasid taas ligi. Ei lasknud tal kunagi unustada.
Keegi jälitab neid.
Möödunud on vaid paar tundi, kui see nende kohal linnas juhtus. Markil pole aimugi, mis, kuid ta eeldab, et see oli terroristide pomm või gaasilekkest tekkinud plahvatus. Miski, mis põles.
Kuumus on väljakannatamatu. Samuti karjed. Tema ja Trina on tormanud läbi metrootunnelite, otsima inimtühje haruteid, läinud üha sügavamale ja sügavamale. Kuid inimesed on kõikjal, enamik õudusest pöörased. Ümberringi leiab aset hirmsaid asju – röövimist, ahistamist, veelgi hullemat. Justkui ainsad, kes nende pea kohal juhtunud katastroofist eluga pääsesid, oleksid kalgid kurjategijad.
Trina leidis karbi valmistoitu, mille keegi oli kaoses maha jätnud. Mark kannab seda nüüd, mõlemad neist lülitunud omamoodi instinktiivsele ellujäämisrežiimile. Aga teistega on ilmselgelt sama lugu ja iga inimene, keda nad joostes märkavad, tundub teadvat, et Markil ja Trinal on midagi, mida võiks himustada. Ja võib-olla pole see ainult toit.
Ükskõik kui palju kordi nad maa-aluse labürindi räpastes palavates käikudes haake teevad ja pööravad, ei õnnestu jälitajast lahti saada. Mees on suur ja kiire ning muutunud justkui varjuks. Ent iga kord, kui Mark tema poole selja taha vaatab, näib mees mõnda õnarusse või kitsusesse kaduvat.
Nad jooksevad mööda pikka koridori, kus on pahkluudeni vesi, ja iga sammuga kostab plärtsatusi. Marki mobiiltelefon on ainus valgusallikas ja poiss pelgab hetke, mil aku tühjaks saab. Mõte viibida selles kohas üksi ja aimamata, kuhu peaks minema, täielikus pimeduses, ajab talle hirmu nahka. Trina jääb äkitselt seisma ja haarab Markil käest, tõmbab ta paremale, avausse, mida poiss ei märganud. Nad on väikeses ruumis – see paistab olevat vana laoruumi kui kasutati veel seda osa süsteemist, vana metroo aegadel.
„Lülita see välja!” sosistab tüdruk ägedalt ja sikutab poissi sügavamale ruumi ning seisab tema taha.
Mark lülitab telefoni välja, mattes nad pimedusse, mille pärast ta ennist just muretses. Esimene sisetunne käsib paanitseda, karjuda ja pimesi ringi kobada. Kuid see on vaid põgus hullumeelsushetkega, mis möödub. Ta hingab rahulikumalt ja on tänulik, et tunneb Trina käe puudutust oma seljal.
„Ta polnud piisavalt lähedal, et näha meid siia astumas,” sosistab tüdruk talle selja tagant kõrva. „Ja ta ei saa vees vaikne olla. Ootame ta ära.”
Mark noogutab, kuid talle meenub siis, et Trina ei näe teda. „Olgu,” ütleb ta vaikselt. „Aga kui ta leiab kuidagi tee meie juurde üles, aitab põgenemisest. Ühendame jõud ja anname talle peksa.”
„Olgu. Hakkame vastu.”
Trina pigistab tal kätt ja küünitab poisi poole. Hoolimata absurdsusest sellisel hetkel midagi niisugust tunda, nendes oludes, punastab Mark pealaest jalatallani, kihelused ja külmavärinad üle kogu kere. Kui see tüdruk vaid teaks, kui väga ta poisile meeldib. Mark tunneb süüpistet, et on kusagil sügaval sisimas tänulik selle tundmatu tragöödia ees, sest see sundis neid kokku.
Ta