Mängu lõpp. Julio Cortázar

      Parkide pidevus

      Ta oli romaani lugemist alustanud mõne päeva eest. Pakiliste asjatoimetuste sunnil jättis ta selle pooleli, uuesti avas ta raamatu rongiga tagasi maamajja sõites, lastes sündmustikul ja tegelaskujudel end pikkamisi köita. Samal õhtul, kirjutanud oma volinikule kirja ja arutanud majavalitsejaga üht maarendi küsimust, naasis ta raamatu juurde oma vaikses kabinetis, kust avanes vaade tammepargile. Mõnusasti lemmiktugitooli rüpes, seljaga ukse poole, mis häirinuks teda kui ärritav meeldetuletus, et teda võidakse tülitada, lasi ta vasakul käel ikka ja jälle rohelist sametit paitada ja hakkas viimaseid peatükke lugema. Peategelaste nimed ja kujud jäid talle ilma vaevata meelde; romaaniillusioon võttis ilma pikemata tema üle võimust. Talle valmistas peaaegu haiglast mõnu end ridahaaval ümbritsevast lahutada ja tunda samal ajal, et tema pea puhkab mugavalt sametisel seljatoel, et sigaretid on käeulatuses, et suurte akende taga tammede all keerutab õhtune tuul. Sõna sõna järel, haaratuna kangelaste nurjatust dilemmast, lastes end kaasa viia kujutelmadel, mis omandasid piirjooned ja värvid ning hakkasid elama, oli ta tunnistajaks viimasele kohtumisele mägionnis. Esmalt sisenes naine, kõheldes; peagi saabus ka armuke, näol oksakriimustus. Imeteldava hoolitsusega pühkis naine suudlustega veretilgad, ent mees tõrjus hellitused tagasi, ta ei olnud tulnud selleks, et tolles kuivanud lehtede ja vargsete teeradade kaitsvas maailmas nende salakire tseremooniaid korrata. Pistoda soojenes tema põues, kus pesitses tukslev vabadus. Kibelev dialoog voogas siugjalt üle lehekülgede ja tundus, et kõik oli ammuilma ära otsustatud. Isegi õrnustes, mis armsama keha oma embuste võrku mässisid, otsekui tahtes teda tagasi hoida ja ümber veenda, joonistus võikalt välja teine keha, mis tuli hävitada. Midagi poldud unustatud: alibid, riskid, võimalikud vead. Nüüdsest oli iga hetk ülima täpsusega arvel. Armutut ülekordamist katkestas vaid kellegi põske silitav käsi. Hakkas pimenema.

      Teineteisele enam otsa vaatamata, neid ootava ülesande raudses kütkes, läksid nad onnikese uksel lahku. Naine pidi minema mööda põhja suunas kulgevat teerada. Vastassuunas viivalt rajalt vaatas mees korraks tagasi ja nägi naist lahtiste juuste lehvides jooksvat. Temagi jooksis, varjudes puutüvede ja põõsaste taha, kuni õhtuhämaruse kahvatulillas udus hakkas paistma papliallee, mis viis maja juurde. Koerad ei pidanud haukuma, ja ei haukunudki. Majavalitseja ei oleks tohtinud sel tunnil kohal olla, ja polnudki. Ta astus sammastega peasissekäigu kolmest trepiastmest üles ja sisenes majja. Läbi kõrvus huugava veretulva jõudsid temani naise sõnad: esmalt sinine saal, siis galerii, vaibaga kaetud trepp. Üleval kaks ust. Esimeses toas pole kedagi, teises pole kedagi. Elutoa uks, ja siis, pistoda käes, suurte akende helendus, rohelisest sametist tugitooli seljatugi ja pea, mis kuulub mehele, kes istub tugitoolis ja loeb romaani.

      Ärge süüdistage kedagi

      Külm teeb ikka elu keeruliseks, suvel on maailm nii lähedal, nii ihu ligi, nüüd aga ootab naine teda kell pool seitse poes, et valida välja üks pulmakink, on juba hilja ja ta mõistab, et väljas on jahe, tuleb selga panna sinine kampsun või midagi, mis sobiks halli ülikonnaga, sügis on üks igavene kampsunite selga toppimine ja äravõtmine, endassetõmbumine, kaugenemine. Tujutult tangoviisi vilistades eemaldub ta lahtise akna juurest, otsib kapist kampsuni ja hakkab seda peegli ees selga panema. See pole kerge – ehk on süüdi särk, mis villase kampsuni külge jääb –, igatahes on tal raske käsivart läbi ajada, see pääseb vähehaaval edasi, kuni lõpuks vaatab üks sõrm sinisest villasest varrukast välja, aga hämaras näib sõrm kuidagi kipras ja konksus ning tipnevat musta küünega. Ühe ropsuga rebib ta end varrukast lahti ja vaatab kätt, nagu poleks see tema oma, aga nüüd kus see on kampsunist väljas, on näha, et see on ikka tema vana käsi, ja ta laseb selle lõdvalt rippu ning leiab, et parem on toppida teine käsi teise varrukasse, äkki on nii lihtsam. Kuigi paistab et mitte, sest vaevalt on kampsunivill uuesti särgiriidega kokku puutunud, kui harjumatus teisest varrukast alustada muudab toimingu veelgi raskemaks, ja ehkki ta on uuesti vilistama hakanud, et mõtteid mujale viia, tunneb ta, kuidas käsi edeneb hädavaevu ja et tal ei õnnestu seda ilma mõnd lisanõksu appi võtmata iial väljapääsuni juhtida. Parem kõik ühekorraga: painutada pea kampsuni kaelaavaga kohakuti, samas pista vaba käsi teise varrukasse ja ajada see sirgu, üksiti mõlemat kätt ja kaela edasi lükates. Sinises hämus, millesse mässituna ta end järsku leiab, tundub absurdne vilistamist jätkata; tema näol hakkab justkui palav, kuigi osa peast peaks juba väljas olema, ent otsmik ja terve nägu on endiselt kaetud ja käed on vaevalt poolde varrukasse jõudnud, kuidas ta ka ei sikutaks, mitte midagi ei tule välja ning nüüd torkab talle pähe, et võib-olla oli ta eksinud selles iroonilises ärritushoos, millega ta oli oma asjatoimetust jätkanud, ja oli rumalal kombel pannud pea hoopis ühte varrukasse ja käe kampsuni kaelusesse. Sellisel juhul peaks tema käsi hõlpsasti väljuma, aga ehkki ta kogu jõust tirib, ei saa ta kumbagi kätt edasi, ometigi tundub see-eest pea olevat läbi murdmas, sest sinine vill, mis nüüd ärritava jõuga vastu tema nina ja suud surub, lämmatab teda enam, kui ta oleks osanud ette kujutada, sundides teda sügavasti sisse hingama, samas kui vill tõmbub suu vastas niiskeks, värv läheb arvatavasti laiali ja määrib tal näo siniseks. Õnneks pääseb samal hetkel tema parem käsi õhu kätte, välja külma kätte – vähemalt on üks väljas –, kuigi teine on endiselt varruka vangistuses, võib-olla oligi ta parema käe kampsuni kaelaauku pistnud, seepärast pitsitabki see, mida ta kaeluseks oli pidanud, niiviisi tema nägu, lämmatades teda üha enam, käsi seevastu oli kergesti välja saanud. Igal juhul ja kindluse mõttes on ainus, mis ta teha saab, sügavalt sisse hingata ja õhku vähehaaval välja lastes edasi väljapääsu poole rabeleda, isegi kui see on mõttetu, sest mitte miski ei takista teda korralikult hingamast, ainult et õhk, mida ta sisse tõmbab, on segunenud kampsuni kaeluse või varruka villaebemetega, ja pealegi on tal suus kampsuni maitse – sinine ja villane –, mis hingeõhu niiskuse ja villa aina enam ühte sulades vististi ta nägu määrib, ja olgugi et ta seda ei näe, sest kui ta silmad avab, torgib vill valusalt ripsmeid, on ta kindel, et sinisega on koos tema märg suu, ninasõõrmed, põsed, ja kõik see täidab ta rahutusega ja ta tahaks kampsuni juba ükskord selga saada, rääkimata sellest, et aeg on kindlasti juba hiline ja tema naine poeuksel kannatust kaotamas. Ta arutab endamisi, et kõige targem on keskenduda paremale käele, sest see kampsunist väljas olev käsi puutub kokku toa külma õhuga, just nagu andes märku, et ainult natuke on veel puudu, ja pealegi saab see kaasa aidata, tõusta mööda selga üles ja haarata kinni kampsuni alumisest äärest selle klassikalise liigutusega, mis aitab mis tahes kampsuni selga, kui seda energiliselt allapoole tõmmata. Ent kuigi käsi kompab villast serva otsides selga, tundub kampsun olevat jäänud üleni kaela ümber keerdu ja ainus, mille käsi leiab, on järjest kortsunum särk, mis on isegi osaliselt pükstest välja tulnud, ja vähe kasu on ka sellest, kui püüda käega kampsuni esikülge sikutada, sest rinnal pole tunda muud kui särki, kampsun pole ilmselt jõudnud õlgadest kaugemale ja on seal keerdus ja pingul, otsekui oleksid tema õlad selle kampsuni jaoks liiga laiad, mis tõestab lõplikult, et ta on tõepoolest eksinud ja pannud ühe käe kaelusesse ja teise ühte varrukasse, mis tähendab, et kaela ja ühe varruka vaheline kaugus on täpselt pool sellest, mis lahutab kahte varrukat, ja see selgitab, miks ta pea kisub natuke vasakule viltu, samal pool, kus käsi on jätkuvalt varrukas kinni, kui see on varrukas, ja see-eest juba väljas olev parem käsi liigutab täiesti vabalt õhus, kuigi ei suuda alla tõmmata kampsunit, mis on ikka tema keha ülaosas justkui keerdus. Ta mõtleb irooniliselt, et kui läheduses leiduks tool, saaks ta puhata ja hinge tõmmata, enne kui kampsuni üleni selga saab, aga ta on suunataju kaotanud, pärast seda, kui on sellise teatud eufoorilise gümnastikaga ringi pöörelnud, millega ikka algab mõne riideeseme selgapanek ja milles on midagi peidetud tantsusammude moodi, mida keegi ei saa ette heita, sest selle ajendiks on praktiline eesmärk, mitte patused koreograafilised kalduvused. Õieti oleks parim lahendus kampsun ära võtta, sest ta polnud seda suutnud selga panna, ja veenduda, et mõlemad käed lähevad korralikult varrukatesse ja pea kaelaauku; aga parem käsi vehkleb ikka edasi-tagasi, justkui oleks asjade selles seisus juba tobe loobuda, ja ühel hetkel ta isegi kuuletub ja tõuseb pea kõrgusele ning pressib ülespoole, ilma et ta taibanuks õigel ajal, et kampsun on talle villasinise seguse hingeõhu nätskes niiskuses näkku kleepunud, ja kui käsi tükib ülespoole, on nii valus nagu rebitaks tal kõrvad peast ja tahetaks ripsmed välja kiskuda. Järelikult aeglasemalt, järelikult tuleb kasutada vasakus varrukas olevat kätt, kui see on varrukas ja mitte kaelus, ja selleks tuleb parema käega aidata vasakul varrukas edasi liikuda või taganeda ja end vabastada, kuid peaaegu võimatu on kahe käe liikumist koordineerida, justkui oleks vasak käsi puuri pistetud rott ja teine rott püüaks väljastpoolt teda põgenema aidata, kui ta just aitamise asemel teda ei hammusta, sest äkitselt