Mängu lõpp. Julio Cortázar
selgelt, et olen ärkvel, ainult et selles unes ma olingi alati ärkvel ja lendasin päriselt, varem olin seda unes näinud, aga nüüd oli kõik päriselt, ja kui ma ärkasin, siis oleksin nagu maha kukkunud, nii kurb oli käia või joosta ja oma keharaskusega igal hüppel ikka tagasi alla kukkuda. Ainus, mis natuke lendamist meenutas, oli see minu leiutatud jooksustiil, Keds Championi tennistes oli see väheke unenäo moodi, aga muidugi pole neid asju võimalik võrrelda.
Ema ja vanaema olid juba uksel ja rääkisid onu Carlose ja voorimehega. Lähenesin aeglaselt, sest vahel meeldis mulle end oodata lasta, ja me õega vaatasime jõupaberisse mässitud ja hulga sisalnööriga kinni seotud pakki, mida voorimees ja onu Carlos kõnnitee äärde tõstsid. Esiteks mõtlesin, et see on üks masinaosa, aga kohe nägin, et see ongi terve masin, ja see tundus mulle nii väike, et mu tuju läks nulli. Masinat sisse tassides muutusin rõõmsamaks, sest onu Carlost aidates sain ma aru, et masin on väga raske, ja see andis mulle lootuse tagasi. Mina ise võtsin masina ümbert nöörid ja paberi, sest ema ja onu Carlos pidid avama ühe väikese paki, milles oli mürgipurk, ja kohe alustuseks teatasid nad meile, et seda ei tohi puutuda ja et nii mõnigi oli purgi katsumise tõttu piinarikkalt surnud. Minu õde läks eemale nurka, sest oli kõige selle vastu huvi kaotanud ja ta natuke kartis ka, aga mina vaatasin ema ja me naersime, kogu see jutt oli minu õe pärast, minul lasevad nad masinaga toimetada, koos mürgiga ja puha.
Masin polnud just ilus, tähendab, see ei olnud selline tõeline masin, millel oleks vähemasti üks pöörlev ratas või vilegi, millest paiskub välja aurujuga. See oli nagu väike must raudahi kolme kõvera jalaga, üks uks oli tule süütamiseks, teine mürgi jaoks, ja ülevalt tuli välja painduv metallvoolik (nagu uss), mille külge tuli kinnitada teine, otsakuga kummivoolik. Lõunasöögi ajal luges ema meile kasutusjuhendi ette ja iga kord kui mürgist juttu oli, vaatasime kõik minu õe poole, ja vanaema ütles talle uuesti, et Floreses olid kolm last pärast purgi katsumist ära surnud. Me olime juba näinud pealuud kaanel ja onu Carlos otsis välja ühe vana lusika ja ütles, et see on mürgi jaoks, ja et masinaga seotud asju hakkavad nad hoidma tööriistakuuris ülemisel riiulil. Väljas oli palav, sest oli jaanuari algus, ja arbuus oli jääkülm, mustade seemnetega, mis meenutasid mulle sipelgaid.
Pärast siestat, mis seekord venis pikale, sest mu õde luges lasteajakirja Billiken ja mina sorteerisin kinnises siseõues oma postmarke, läksime aeda ja onu Carlos pani masina võrkkiikede juurde, kuhu ühtelugu tekkisid sipelgapesad. Vanaema pani masina kütmiseks valmis hõõguvad söed ja mina segasin müürsepakelluga vanas puukausis kokku toreda savimöksi. Ema ja õde istusid õlgtoolidele ja vaatasid pealt, ja Lila piilus ligustriheki vahelt, kuni kutsusime teda enda juurde ja ta ütles, et ema ei luba, aga et ta vaatab sealtsamast. Aia teises otsas olid juba välja ilmunud Negri plikad, kes olid õige tüütud tegelased ja sellepärast me ei suhelnudki. Neid kutsuti Chola, Ela ja Cufina, vaesekesed. Nad olid head, aga tobukesed, nendega polnud võimalik mängida. Vanaemal oli neist kahju, aga ema ei kutsunud neid kunagi meile, sest nad hakkasid mu õe ja minuga tüli norima. Kõik kolm tahtsid muudkui käsutada, aga nad ei osanud ei keksu, nipsumängu, pätti ja võmmi ega laevade pommitamist, nad ei osanudki muud teha kui lollakalt naerda ja ajada igasugu asju suust välja, mis minu arust kedagi ei huvitanud. Nende isa oli volinik ja neil olid Orpingtoni kanad. Meie kasvatasime Rhode Islandi kanu, sest need munevad paremini.
Masin tundus olevat suurem, sest torkas oma musta värviga keset aia ja viljapuude rohelust silma. Onu Carlos täitis masina sütega ja kuni see soojenes, valis välja sipelgapesa ja suskas voolikuotsa sinna sisse; mina panin ümberringi savi ja tampisin seda natuke, aga mitte liiga tugevalt, et käigud kokku ei variseks, nagu juhises kirjas oli. Siis avas onu ukse, kust tuli mürk sisse panna ja tõi purgi ning lusika. Mürk oli imekena lillat värvi, seda tuli panna suur lusikatäis ja uks kohe sulgeda. Vaevalt olime mürgi lisanud, kui kuuldus justkui turtsatus ja masin hakkas tööle. See oli vahva, otsaku ümbert ajas välja valget suitsu ja sinna tuli lisada savi ja seda kätega tasandada. „Las kõngevad,” ütles mu onu, kes oli masina töötamisega väga rahul, ja mina seisin küünarnukkideni saviste kätega tema kõrval, ja oli kohe näha, et see on meeste töö.
„Kui kaua iga sipelgapesa suitsutama peab?” küsis ema.
„Vähemalt pool tundi,” ütles onu Carlos. „Mõnel on väga pikad käigud, pikemad kui võiks arvata.”
Mina sain aru, et ta mõtles kahte või kolme meetrit, sest majas oli nii palju sipelgakäike, et need ei saanud liiga pikad olla. Aga just sel hetkel kuulsime, kuidas Cufina hakkas kisama, ja tal on selline hääl, mis kostub vaksalini välja, ja kogu Negride pere tuli aeda, teatades, et ühest salatipeenrast tõuseb suitsu. Algul ei tahtnud ma seda uskuda, aga see oli tõsi, sest samal hetkel teatas Lila ligustriheki juurest, et ka tema aias tuli ühe virsikupuu kõrvalt suitsu, ja onu Carlos jäi mõttesse ja läks siis Negride võrkaia juurde ja palus Cholat, kes polnud selline laiskvorst nagu teised, et ta paneks savi sinna, kust suitsu tuli, ja mina hüppasin Lila aeda ja katsin sipelgapesa ava kinni. Nüüd tuli suitsu mujalt: kanalast, valge värava tagant ja maja külgseina äärest. Ema ja õde aitasid savi panna, jube oli mõelda, et maa all on nii palju suitsu, mis otsib väljapääsu, ja selles suitsus kannatavad ja väänlevad sipelgad nagu nood kolm Florese last.
Töötasime hilisõhtuni ja mu õde saadeti järele pärima, kas teiste naabrite aias tuli suitsu. Kui oli juba peaaegu pimedaks läinud, jäi masin seisma, ja voolikut sipelgapesast välja tõmmates kaevasin natuke kelluga ja kogu koobas oli täis surnud sipelgaid, see oli lillat värvi, ja lõhnas väävli järele. Viskasin savi peale nagu matustel ja arvestasin, et vähemalt viis tuhat sipelgat pidi surnud olema. Kõik olid juba tuppa läinud, sest oli aeg pesta ja laud katta, aga meie onu Carlosega jäime veel masinat üle vaatama ja ära panema. Küsisin, kas ma võin asjad tööriistakuuri viia ja onu lubas mul seda teha. Igaks juhuks loputasin pärast purgi ja lusika katsumist käsi, kuigi me olime lusikat varem puhastanud.
Järgmine päev oli pühapäev ja tädi Rosa tuli koos oma lastega külla, ja me mängisime päev läbi pätti ja võmmi, koos mu õe ja Lilaga, kelle ema oli meile mängima lubanud. Õhtul küsis tädi Rosa emalt, kas mu tädipoeg Hugo võib kogu nädalaks Banfieldi jääda, sest ta oli pärast rinnakelmepõletikku nõrk ja vajas päikest. Ema oli nõus ja me kõik olime rahul. Hugole tehti minu tuppa ase ja esmaspäeval tõi teenijanna tema nädala riided. Me pesime koos ja Hugo teadis rohkem lugusid kui mina, aga ta ei hüpanud nii kaugele. Oli näha, et ta elas Buenos Aireses, riietega toodi kaks Salgari raamatut ja üks raamat botaanikast, sest ta pidi põhikooli astumiseks valmistuma. Raamatu vahel oli paabulinnusulg, nägin sellist esimest korda, ja Hugo kasutas seda järjehoidjana. See oli roheline, lillakassinise silmaga ja üleni kullasäbruline. Mu õde palus seda endale, aga Hugo ei andnud, sest see oli tema ema kingitud. Ta ei lubanud õel seda isegi mitte puutuda, aga minul küll, sest mind ta usaldas ja mina oskasin seda ilusasti hoida.
Esimestel päevadel ei pannud me masinat käima, sest onu Carlos oli kontoris tööl, kuigi ma ütlesin emale, et kui ta tahab, võin ma ise masina tööle panna. Ema ütles, et ootame parem laupäevani, pealegi polnud sel nädalal kuigi palju noori taimi ja sipelgaid oli ka vähem näha.
„Neid on umbes viis tuhat vähem,” teatasin ma ja ema naeris, aga ta oli minuga päri. Parem ongi, et ta ei luba mul masinat käima panna, siis ei topi Hugo oma nina vahele, sest ta oli selline targutaja, kes pidi alati uksi lahti tegema ja sisse vaatama. Iseäranis ei tahtnud ma, et ta mind mürgi panemisel aitaks.
Siesta ajal saadeti meid puhkama, et me päikesepistet ei saaks. Minu õde käis meil pidevalt sabas sellest ajast peale, kui Hugo minuga mängis, ja alati tahtis ta Hugoga paaris mängida. Nipsumängus võitsin mina neid mõlemaid, aga bilboquet’s oli Hugo väga osav ja võitis mind. Õde kiitis teda kogu aeg ja ma sain aru, et ta tahtis teda endale peigmeheks, seda tulnuks emale öelda, las annab talle mõne litaka, ainult et ma ei osanud seda kuidagi öelda, pealegi ei teinud nad midagi halba. Hugo naeris tema üle, aga tegi seda selja taga, ja mina oleksin tahtnud teda nendel hetkedel kallistada, aga see oli alati siis, kui me parajasti mängisime ja tuli võita või kaotada, mitte kallistada.
Siesta kestis kahest viieni ja see oli parim aeg olla niisama ja teha seda, mida tahad. Me vaatasime Hugoga postmarke ja ma andsin talle need, mida mul mitu tükki oli, õpetasin teda neid riikide